Tutt-kasspunnpea
| Tutt-kasspunnpea | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Sugukond |
Punnpealased Hesperiidae |
| Perekond |
Kasspunnpea Muschampia |
| Liik |
Tutt-kasspunnpea |
| Binaarne nimetus | |
|
Muschampia flocciferus Zeller, 1847 | |
| Sünonüümid | |
| |
Tutt-kasspunnpea (Muschampia flocciferus) on punnpealaste sugukonda kuuluv liblikas.
Nimetuse etümoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Eestikeelne nimetus viitab isaste iseloomulikule tutitaolisele tunnusele tiibadel. Ladinakeelne liiginimi flocciferus tuleneb sõnadest floccus („villatutt”, „kiudkimp”, „tutt”) ja -fer („kandev”, „kandja”), tähendades sõna-sõnalt „tutti kandev”.
Välimus ja tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Tutt-kasspunnpea tiibade siruulatus on 28–34 mm. Tiibade ülakülg on tumepruun. Eestiiva kannaosas ning keskosal leidub rohkesti väikeseid valkjaskollaseid laike, samuti paiknevad heledad täpid tiiva keskosas ja välisserva lähedal. Tagatiiva ülakülg on ühtlasemalt tumepruun ning sellel leiduvad laigud on vähem silmatorkavad kui eestiival. Tiivanarmad on hallikasvalged. Tiibade alakülg on pruunikashall ja ülaküljest heledam. Heledate laikude muster sarnaneb ülakülje omaga, kuid on selgemini nähtav. Isasel paikneb eestiiva kannaosas iseloomulik pruunikashall karvatutt, mis on liigi üks tähtsamaid eristustunnuseid.[1]
Eestis sarnanevad tutt-kasspunnpeale kõige rohkem kolm täpikpunnpea perekonna liiki. Need on siiski väiksemad ja mustjamad ning neil puudub tutt-kasspunnpeale iseloomulik pruunikas põhitoon. Samuti on täpikpunnpeade eestiibadel rohkem valgeid tähne.[1]
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Tegemist on metsaliigiga. Teda võib kohata metsateedel, lagendikel, raiesmikel ning metsaservades. Liik eelistab soojemaid, valgusküllasemaid ja avaramaid metsamaastikke.[1]
Eestis on tutt-kasspunnpea väga haruldane eksikülaline. Liiki on Eestis leitud vaid üksikuid kordi, sealhulgas 1995. aasta juulis Lääne-Virumaal Tapa lähedalt ja mõne kilomeetri kauguselt Läti piirist.[1]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Liblikas on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid levik on paiguti. Pürenee poolsaarest ta puudub. Põhja-Euroopas ulatub levila Soome lõunarannikuni ning Rootsis Läänemere läänepoolse rannikuni.[1]
Leidub ka Loode-Aafrikas, Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopas ning edasi ida suunas Ida-Türgini, Kesk- ja Lõuna-Uuralini, Põhja- ja Ida-Kasahstanini ning Lõuna-Siberis.
Lennuaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Lendab peamiselt juuni lõpust juuli teise pooleni.[1]
Rööviku areng
[muuda | muuda lähteteksti]Röövikud toituvad huulõielistel taimedel, eeskätt nõianõgesel, aga ka karunõgesel (Ballota) ja penimündil (Marrubium). Talvituvaks arengujärguks on röövik.[1]