Kognitiivne psühholoogia

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tunnetuspsühholoogia)

Kognitiivne psühholoogia ehk tunnetuspsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib vaimseid protsesse nagu tähelepanu, keelekasutus, mälu, taju, probleemilahendamine, loovus ja mõtlemine[1]. Suur osa kognitiivse psühholoogia avastustest on leidnud tee muudessegi kaasaegsetesse psühholoogilise uurimise valdkondadesse, näiteks hariduspsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia ja isiksusepsühholoogia, kliiniline psühholoogia, arengupsühholoogia ja majandus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofiliselt on inimvaimu ja selle protsesside üle mõtiskletud juba Antiik-Kreeka aegadest peale. On teada, et aastal 387 eKr pakkus Platon vaimsete protsesside keskmeks aju[2]. 1637. aastal arendas René Descartes edasi ideed dualismist, millest hiljem sai substantsidualism (idee, et vaim ja keha on kaks erinevat substantsi)[3]. Sellele järgnesid suured vaidlused kogu 19. sajandi jooksul, kas inimese mõtlemine on läbinisti kogemuslik (empirism) või sisaldub selles ka kaasasündinud tarkust (nativism). Mõned debatis osalejaist olid näiteks empirismi pooldajatena Geroge Berkeley ja John Locke ning Immanuel Kant nativismi pooldajana[4].

Filosoofiliste vaidluste jätkudes oli psühholoogia kui teadusliku uurimisvaldkonna arengus võtmetähtsusega 18. sajand. Kaks avastust mängisid kognitiivse psühholoogia kujunemisel eriliselt tähtsat rolli. Esimeseks oli ajupiirkonna, mis on suuresti vastutav keeleloome eest, avastamine Paul Broca poolt[3]. Teine oli ajupiirkonna, mis on suuresti vastutav keele mõistmise eest, avastamine Carl Wernicke poolt[5]. Mõlemad piirkonnad nimetati ametlikultki nende avastajate nimede järgi. Trauma või väärarengu tõttu tekkinud keeleloome ning keele mõistmise häiret nimetatakse tihti Broca afaasiaks ja Wernicke afaasiaks.

20. sajandil oli kolm peamist mõjutajat, mis kujundasid kognitiivsest psühholoogiast eraldiseisva koolkonna:

  • Uue sõjatehnoloogia arenguga teise maailmasõja ajal kasvas vajadus paremini mõista inimese sooritust mõjutavaid tegureid. Näiteks uuriti, kuidas kõige paremini treenida sõdureid uut tehnoloogiat kasutama ja kuidas tagada mõõdukas tähelepanu, kui sõjaväetöötajad elasid vägivallaga ähvardamise tingimustes. Biheiviorismist ei olnud nendele küsimustele vastamisel abi ja alles Donald Broadbenti tööd, kus ta ühendab ideed inimsoorituse uuringutest ja äsja välja arendatud informatsiooniteooriast, viisid nendele küsimustele vastamise suunas[4].
  • Areng arvutiteadustes viisid inimese mõtlemise ja arvuti arvutusliku võimekuse vaheliste paralleelide toomiseni, mis omakorda juhatas psühholoogilise mõtlemise uutele radadele. Allen Newell ja Herbert Simon pühendasid aastaid tehisintellekti ideestiku välja töötamisele ja töötasid hiljem kognitiivpsühholoogidega selgitamaks tehisintellekti mõju ja tagajärgi. Selle töö tulemuseks oli pigem vaimsete funktsioonide ja nende arvutis olevate vastete (mälu, hoiustamine, ammutamine, jms) kontseptualiseerimine[4].
  • 1959. aastal käivitas Noam Chomsky tehtud kriitika biheiviorismi ja üldisemalt empirismi teemal "kognitiivse revolutsiooni".

Kognitiivne psühholoogia mõiste tänapäevases tähenduses loojaks peetakse Ulric Neisserit raamatus Cognitive Psychology, mis avaldati 1967. aastal[6]. Neisseri definitsioon "kognitsioonist" illustreerib hästi sel ajal progressiivset kognitiivsete protsesside ideestikku:

Mõiste "kognitsioon" viitab kõigile protsessidele, mille tõttu sensoorne sisend muundub, väheneb, täpsustub, salvestub, taastub ja on kasutatud. See on seotud nende protsessidega isegi asjakohase stimulatsiooni puudumisel, näiteks kujutluste ja hallutsinatsioonide korral. ...Sellise laiahaardelise definitsiooni puhul on ilmne, et kognitsioon on soetud kõigega, mida inimene vähegi teha võib; et iga psühholoogiline fenomen on kognitiivne fenomen. Vaatamata sellele, et kognitiivne psühholoogia tegeleb kogu inimtegevusega, teeb ta seda konkreetsest vaatepunktist. Teised vaatepunktid on võrdväärselt põhjendatud ja vajalikud. Pigem motiivide kui sensoorse sisendiga algav dünaamiline psühholoogia on selle heaks näiteks. Selle asemel, et küsida, kuidas inimese tegevus ja kogemused tulenevad tema nähtust, mälestustest või uskumustest, küsib dünaamiline psühholoog, kuidas tulenevad need inimese eesmärkidest, vajadustest või instinktidest[6]

Vaimsed protsessid[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitiivsete psühholoogide peamine fookus on vaimsetel protsessidel, mis mõjutavad käitumist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "American Psychological Association (2013). Glossary of psychological terms". Apa.org. Vaadatud 13.08.2014.
  2. ↑ "Mangels, J. History of neuroscience". Columbia.edu. Vaadatud 13.08.2014.
  3. ↑ 3,0 3,1 Malone, J.C. (2009). Psychology: Pythagoras to Present. Cambridge, MA: The MIT Press. (a pp. 143, b pp. 293, c pp. 491)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Anderson, J.R. (2010). Cognitive Psychology and Its Implications. New York, NY: Worth Publishers.
  5. ↑ Eysenck, M.W. (1990). Cognitive Psychology: An International Review. West Sussex, England: John Wiley & Sons, Ltd. (pp. 111)
  6. ↑ 6,0 6,1 Neisser, U. (1967). Cognitive Psychology. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall. Neisser's definition on page 4.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kognitiivne_psühholoogia&oldid=5792631"