Tuletõrjesport
Tuletõrjesport on spordiala, mis ühendab kehalise võimekuse, meeskonnatöö ja tuletõrje erialase oskusteabe. Selle käigus simuleeritakse päästetööde elemente, näiteks veevooliku kerimist, konksredeliga ronimist ja tulekustuti kasutamist.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Tuletõrjespordi algus ulatub 1930. aastatesse, kuid ametlikult peetakse selle sünniaastaks 1937. aastat, mil toimusid esimesed üleliidulised tuletõrjespordivõistlused NSV Liidus. Spordi eesmärk oli parandada päästetöötajate füüsilist ettevalmistust ja populariseerida päästeteenistust ühiskonnas.[2]
Pärast NSV Liidu lagunemist jätkus spordiala areng iseseisvates riikides, kus loodi rahvuslikud föderatsioonid ja jätkati võistlusi. 2001. aastal asutati Rahvusvaheline Tuletõrjespordi Föderatsioon (International Sport Federation of Firefighters and Rescuers – ISFFR), mis korraldab maailmameistrivõistlusi ja koordineerib rahvusvahelist koostööd [3].
Võistlusalad
[muuda | muuda lähteteksti]
Tuletõrjesport koosneb mitmest võistlusalast, mis nõuavad nii individuaalset kui ka meeskondlikku sooritust[1][3]:
- 100 meetri takistusjooks – sportlane jookseb takistusribal, mis sisaldab redelist üle jooksmist ja veevooliku ühendamist[3];
- Tornijooks – võistleja peab ronima mitmekorruselise treeningtorni tippu konksredeli abiga[3];
- 4 × 100 m teatejooks – meeskondlik ala, kus iga osaleja läbib takistusraja ja annab teatepulga üle[3];
- Mootorpumba kasutamine – meeskond paigaldab ja kasutab mootorpumpa, et ühendada veevoolikud ja suunata vesi märklauale[3].
Tuletõrjesport Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis on tuletõrjesport pika traditsiooniga. Esimesed võistlused toimusid juba 1950. aastatel. Pärast iseseisvuse taastamist loodi Eesti Tuletõrjespordi Liit, mis korraldab meistrivõistlusi ja esindab Eestit rahvusvahelistel võistlustel.[4]
Tuletõrjesporti harrastavad Eestis nii kutselised päästjad kui ka vabatahtlikud. Noorte seas on see spordiala osa päästevaldkonna huviharidusest.[4]
Tähendus ja eesmärk
[muuda | muuda lähteteksti]Tuletõrjesport täidab mitut eesmärki:
- arendab päästetöötajate kehalist võimekust ja koordinatsiooni[1];
- tõstab operatiivset valmisolekut[1];
- suurendab meeskonnatöö efektiivsust[1];
- populariseerib päästevaldkonda noorte seas[1][4].
Lisaks sellele pakub spordiala võimalust rahvusvaheliseks koostööks ja kogemuste vahetamiseks.[3]
Rahvusvaheline koostöö
[muuda | muuda lähteteksti]Tuletõrjesporti edendab Rahvusvaheline Tuletõrjespordi Föderatsioon (ISFFR), mille liikmete seas on üle 20 riigi.[3] Korraldatakse Euroopa ja maailmameistrivõistlusi, kus osalevad ka Eesti sportlased.[3][5] Viimastel aastatel on tuletõrjesporti arendatud ka Aasias, eriti aktiivsed on Hiina RV, Kasahstan ja Mongoolia.[3]
Seosed teiste spordialadega
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi tuletõrjesport on spetsiifiline, on sel ühiseid tunnuseid kergejõustiku, militaarvõistluste ja päästespordiga, näiteks Toughest Firefighter Alive või Firefighter Combat Challenge.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Tuletõrjespordi tutvustus - Tuletõrjesport". Päästeamet. Vaadatud 22. aprillil 2025.
- ↑ Tšehhi Päästeakadeemia arhiivmaterjal – "History of Firefighter Sports", 2020
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 ISFFR maailmameistrivõistluste ametlik koduleht ja võistlusreeglid
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Tuletõrjespordi areng Eestis". Päästetöö. 2019.
- ↑ "Avaleht". Eesti Tuletõrjespordi Liit. Vaadatud 22. aprillil 2025.
- ↑ "Firefighter Challenge League". Firefighter Challenge League (Ameerika inglise). 24. aprill 2025. Vaadatud 22. aprillil 2025.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]![]() |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tuletõrjesport |