Tsaar-pomm
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2025) |
| Tsaar-pomm | |
|---|---|
 | |
| Tüüp | termotuumapomm |
| Päritoluriik |
 Nõukogude Liit |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor | Andrei Sahharov jt |
| Toodetud ühikuid |
1 (2 prototüüpi) |
| Tehnilised andmed | |
| Kaal | 27 t |
| Pikkus | 8 m |
| Läbimõõt | 2,1 m |
Õhkimismehhanism | kõrgusmõõturiga |
| Plahvatusvõimsus |
50–58 Mt (210–240 PJ) |
Tsaar-pomm (koodnimi Ivan või Vanja; ametlik nimi AN602) oli Nõukogude Liidu termotuumapomm, ajaloo võimsaim tuumarelv.[1][2][3]
Pommi ehitust linnas Arzamass-16 juhtis Andrei Sahharov, peale tema olid projekti juures Viktor Adamski, Juri Babajev, Juri Trutnev ja Juri Smirnov. NLKP KK peasekretär Nikita Hruštšov andis korralduse pommi ehitamiseks juulis 1961, õhkimine ajastati NLKP 22. kongressi ajaks.[4]
Tsaarpomm õhiti 30. oktoobril 1961, katsega leiti, et on võimalik luua "praktiliselt piiramatu võimsusega" tuumarelva.[5] Pomm heideti langevarjuga pommituslennukilt Tupolev Tu-95 ning see plahvatas 4 km kõrgusel Novaja Zemlja Põhjasaare Suhhoi Nossi neeme kohal, 15 km kaugusel Mitjušihha lahest, Matotškin Šari väinast põhjas.[6][7] Plahvatus jäädvustati lennukilt Tupolev Tu-16. Mõlemad lennukid said lööklaine läbi kannatada, kuigi olid plahvatuse ajal vähemalt 39 km kaugusel.
Tsaarpommi plahvatuse võimsus oli umbes 50 Mt (209 PJ).[8] Teistsuguse materjaliga oleks teoreetiliselt võinud see olla üle 100 Mt (418 PJ).[9][9] Pommi kestad on Sarovi ja Snežinski muuseumides. Relvana kasutamiseks oleks see olnud niikuinii liiga suur, kuna ei olnud lennukit, millega seda piisavalt kaugele viia. Samas arendati selle eeskujul rakett Proton.
Külma sõja kontekstis reageeris Ameerika Ühendriikide valitsus pommi õhkimisele, rõhutades Tsaar-pommi sõjalist ebaotstarbekust, kuid andis teada, et on valmis kokku leppima tuumarelvade katsetamise piiramises. 1963. aastal sõlmitigi osaline tuumakatsetuste keelustamise leping. Lisaks avalikustasid Ameerika Ühendriigid oma tuumapommi B-41 võimsuse, milleks öeldi 25 Mt (105 PJ).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Смотрины "Кузькиной матери". Как СССР сделал и взорвал "Царь-бомбу"". 29. oktoober 2014., Russian
- ↑ Lengel, Edward G. (29. august 2020). "Tsar Bomba: The Largest Atomic Test in World History". The National WWII Museum | New Orleans (inglise). Vaadatud 8. mail 2024.
- ↑ Dabrowski, Krzysztof (2021). Tsar Bomba: Live Testing of Soviet Nuclear Bombs, 1949-1962 (inglise). Helion & Company. Lk v, 28, 49. ISBN 978-1-915113-37-5.
- ↑ Wellerstein, Alex (2021). "The untold story of the world's biggest nuclear bomb". The Bulletin of the Atomic Scientists.
- ↑ Adamsky, V.B.; Smirnov, Yu.N. (1995). "50-мегатонный взрыв над Новой Землей [50 megaton explosion over Novaya Zemlya"]". Вопросы истории естествознания и техники.
- ↑ Sakharov, Andrei (1990). Memoirs. New York: Alfred A. Knopf. Lk 215–225. ISBN 978-0-679-73595-3.
- ↑ Khalturin, Vitaly I.; Rautian, Tatyana G.; Richards, Paul G.; Leith, William S. (2005). "A Review of Nuclear Testing by the Soviet Union at Novaya Zemlya, 1955–1990" (PDF). Science and Global Security. 13 (1): 1–42. Bibcode:2005S&GS...13....1K. DOI:10.1080/08929880590961862. S2CID 122069080. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. juuni 2006. Vaadatud 14. oktoobril 2006.
- ↑ Johnson, William Robert (2. aprill 2009). "The Largest Nuclear Weapons". Multimegaton Weapons.
- 1 2 Veselov, A.V. (2006). Tsar Bomba. Atompress. Lk 7.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Sublette, Carey, toim (30. oktoober 2018). "Tsar Bomba". NuclearWeaponArchive.org.
- Video of the Tsar Bomba delivery, blast and cloud (video). Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2012."Sonicbomb.com". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. detsember 2012.