Trulling
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2023) |
| Trulling | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Karpkalalised Cypriniformes |
| Sugukond |
Trullinglased Balitoridae |
| Perekond |
Trulling Barbatula |
| Liik |
Trulling Barbatula barbatula |
| Binaarne nimetus | |
|
Barbatula barbatula | |
Trulling ehk harilik trulling (Barbatula barbatula) on trullinglaste sugukonda kuuluv kala. Traditsiooniliselt on trullingut käsitletud hinklaste (Cobitidae) sugukonnas, tema ladinakeelne nimi oli siis Nemachilus barbatulus.[1]
Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Trullingu keha on silderjas, sabaots on külgedelt lamenenud. Silmad on väiksed ja asetsevad kõrgel, suu on väike ja alaseisune. Keha on soomusteta. Suul on kolm paari poiseid: üks paar pikemaid poiseid suunurkades, kaks paari lühemaid alahuulel. Selg ja küljed hallikspruunid või pruunid suurte tumedate korrapäratute laikudega, kõht on valkjas või kollane, vahel ka punakas. Selja- ja sabauimed hallikad, tumedate vöötide või täppidega, teised uimed on hallikaskollased. Suurimad isendid on kuni 18 cm pikad, kuid tavaliselt 12,5 cm pikad.[2]
Elupaik ja levila[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik trulling eelistab tavaliselt elupaigana kruusa- või kivipõhjaga ojasid ja jõgesid, kuid mõnikord leidub trullinguid hapnikuga küllastunud järvede kivistel madalikel.[3]
Trullingud on tundlikud väikese hapnikusisalduse ja keskkonnasaaste, eriti raskmetallide suhtes.[4]
Hariliku trullingu levila ulatub Püreneedest kuni Uuraliteni.[5]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Trullingumaimud toituvad zooplanktonist ja vetikadest. Vanemad trullingud toituvad peamiselt putukavastsetest ja teistest põhjaloomakestest, kuid vahel tarbivad ka õhutoitu ja teiste kalade marja. Trullingud eelistab toituda hämaras ja pimedas.[6]
Kudemine[muuda | muuda lähteteksti]
Trullingud saavad suguküpseks 2-3 aastaselt. Üks emane trulling koeb umbes 10 000 kleepuvat marjatera ühe kohta. Marjaterad ladestatakse liivaterade, kivide või veetaimestiku vahele, ojas või jões. Kudemine võib toimuda mitu korda aastas, kui veetemperatuur ulatub 8–18 °C, aprilli lõpust kuni augusti alguseni. Olenevalt elupaigast võivad noored trullingud kasvada esimesel aastal umbes 6 cm pikkuseks ja teise aasta lõpuks 10 cm pikkuseks.[7]
Eestis saab trulling suguküpseks põhiliselt kaheaastaselt. Kudemisajal isaste ja vähemal määral ka emaste peas on kehal ja uimedel helmeskate, isaste sabavarrele ilmub üle- ja alapoolele nahkne hari. Trulling koeb tavaliselt mai lõpust kuni juuni lõpuni, marjaterad väljutatakse kolme-nelja portsjonina.[1]
Õhtul enne kudemist on trullingud mitu tundi rahutud, ujuvad üksikult või paarikaupa ringi, arvatavasti otsides sobivat kohta kudemiseks. Kui sobiv koht on leitud, siis laskuvad trullingud põhja. Hiljem alustavad isased pulmatantsu, ujudes ringiratast ümber emase, aeg-ajalt neid õrnalt puudutades. Algul ei võta emastrullingud vedu, hiljem hakkavad tegema madujaid liigutusi. See annab isastele hoogu juurde, nad püüavad partnereid poistest kinni haarata. Kui emastrulling hakkab mängu kaasa tegema, laskub paar esialgu põhja ja ujub siis külg külje vastas justkui spiraali mööda üles veepinnale. Järgneb kudemistoiming, kui nad võtavad teineteise suhtes risti asendi, lähevad lahku, ujuvad minema,[8]
Trulling toiduna[muuda | muuda lähteteksti]
XVII ja XVIII sajandil oli trullingul tervisliku toidu maine ning selle järele oli nõudlust.
Isaac Walton soovitas trullingu söömist inimestele, kes olid haiged, kuna trulling on maitsev ja toitev. Paljud vanad käsiraamatud annavad trullingu liha kohta positiivse hinnangu, aga paljud autorid on lihtsalt korranud varasemates allikates esitatud teavet. Üksikasjalikku teavet andis saksa ihtüoloog Marcus Elieser Bloch (1723–1799), kuidas trulling tuleks küpsetada, et see maitseks hästi ja kirjeldas mitmeid valmistamisviise.
Trullingut võib keeta soolases vees äädikaga, serveerida võikastmes või panna marinaadi (Bloch 1783). Saksa entsüklopeedias on kirjas, et liha on maitsvam siis, kui trullingut keedetakse kohe pärast püüdmist.
XIX sajandil rootsi keelde tõlgitud saksa äriteatmikus (Åstrand, 1855) on mainitud, et trullingukonserve saab osta delikatessipoodidest, kus müüakse ka muid peenemat sorti importtoiduaineid. Nüüdisajal püütakse trullingut inimtoiduks harva, küll aga püütakse trullingut kalapüügisöödaks.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Trulling, harilik trulling".
- ↑ Hunt, Tiit (2019). Eesti kalad. Varrak. Lk 106.
- ↑ Loates, Michael J.; Miller, Peter J. (2006). Euroopa kalad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 118.
- ↑ "Barbatula barbatula". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2022. Vaadatud 24. detsembril 2022.
- ↑ 5,0 5,1 Lundberg, S (aprill 2010). ""Stone loach"". Research Gate.
- ↑ "Trulling, harilik trulling".
- ↑ "STONE LOACH".
- ↑ Pihu, Ervin (1987). Matk kalariiki. Valgus. Lk 150.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Trulling |
- Trulling andmebaasis eElurikkus
