Trulling
| Trulling | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Karpkalalised Cypriniformes |
| Sugukond |
Trullinglased Balitoridae |
| Perekond |
Trulling Barbatula |
| Liik |
Trulling |
| Binaarne nimetus | |
|
Barbatula barbatula (Linnaeus, 1758) | |
Trulling ehk harilik trulling (Barbatula barbatula) on trullinglaste sugukonda kuuluv kala. Varem oli trulling hinklaste (Cobitidae) sugukonnas ning siis oli tema ladinakeelne nimi Nemachilus barbatulus.[2]
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Trullingu keha on silinderjas ja sabaots on külgedelt lamenenud. Silmad on väikesed ja paiknevad kõrgel, suu on väike ja alaseisune. Keha on soomusteta.
Suul on kolm paari poiseid: üks paar pikemaid suunurkades ning kaks paari lühemaid alahuulel. Selg ja küljed on hallikaspruunid või pruunid ning suurte tumedate ebakorrapäraste laikudega. Kõht on valkjas või kollakas, vahel ka punakas. Selja- ja sabauimed on hallikad tumedate vöötide või täppidega, kuid teised uimed on hallikaskollased. Suurimad isendid on kuni 18 sentimeetrit pikad, aga tavaliselt umbes 12,5 sentimeetrit.[3]
Elupaik ja levila
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik trulling eelistab elupaigaks kruusa- või kivipõhjaga ojasid ja jõgesid, kuid teda võib leiduda ka hapnikuga küllastunud järvede kivistel madalikel.[4]
Trullingud on tundlikud väikese hapnikusisalduse ja keskkonnasaaste, eriti raskmetallide suhtes.[5]
Hariliku trullingu levila ulatub Püreneedest Uuraliteni.[6]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Trullingumaimud toituvad zooplanktonist ja vetikatest. Vanemad trullingud söövad peamiselt putukavastseid ja teisi põhjaloomi, kuid vahel tarbivad ka pinnatoitu ning teiste kalade marja. Trullingud eelistavad süüa hämaras või pimedas.[7]
Kudemine
[muuda | muuda lähteteksti]Trullingud saavad suguküpseks kahe- kuni kolmeaastaselt. Emane koeb ühte kohta umbes 10 000 kleepuvat marjatera. Marjaterad ladestatakse liivaterade, kivide või veetaimestiku vahele ojas või jões. Kudeda võib mitu korda aastas (aprilli lõpust kuni augusti alguseni), kui veetemperatuur on 8–18 °C. Noored trullingud kasvavad esimesel aastal umbes kuue sentimeetri pikkuseks ja teise aasta lõpuks kümne sentimeetri pikkuseks, kuid see sõltub elukohast.[8]
Eestis saab trulling suguküpseks enamasti kaheaastaselt. Kudemisajal tekib isastel (ja vähemal määral ka emastel) kehale ja uimedele helmeskate ning isaste sabavarre üla- ja alaküljele ilmub nahkne hari. Trulling koeb tavaliselt mai lõpust juuni lõpuni ning marjaterad väljutatakse kolme või nelja portsjonina.[2]
Õhtul enne kudemist on trullingud mitu tundi rahutud, ujudes üksikult või paarikaupa ringi ja otsides sobivat kudemispaika. Kui sobiv koht on leitud, siis laskuvad nad põhja. Seejärel alustavad isased pulmatantsu: ujuvad ringiratast ümber emase ja aeg-ajalt puudutavad teda õrnalt. Algul ei võta emastrullingud vedu, kuid hiljem hakkavad nad tegema madujaid liigutusi. See annab isastele hoogu juurde ning nad püüavad partnereid poistest kinni haarata. Kui emane mänguga kaasa läheb, laskub paar esmalt põhja ja tõuseb siis külg külje kõrval spiraalselt veepinnale. Pärast seda toimub kudemine: kalad võtavad teineteise suhtes ristiasendi, lahknevad ning ujuvad ära.[9]
Trulling toiduna
[muuda | muuda lähteteksti]17. ja 18. sajandil peeti trullingut tervislikuks toiduks ning see oli hinnatud kala.
Isaac Walton soovitas trullingut süüa haigetel inimestel, kuna see on maitsev ja toitev. Paljudes vanades käsiraamatutes antakse trullingu lihale positiivne hinnang, kuigi sageli korratakse neis varasemaid allikaid. Üksikasjalikumat teavet trullingu küpsetamise kohta andis ihtüoloog Marcus Elieser Bloch (1723–1799), kes kirjeldas mitmeid valmistamisviise.
Trullingut võib keeta soolases vees äädikaga, serveerida võikastmes või marineerida (Bloch 1783). Saksa entsüklopeediate andmetel on liha maitsvam siis, kui kala keedetakse kohe pärast püüdmist.
19. sajandil rootsi keelde tõlgitud saksa äriteatmikus (Åstrand, 1855) mainiti, et trullingukonserve saab osta delikatessipoodidest, kus müüakse ka muid peenemat sorti importtoiduaineid. Tänapäeval püütakse trullingut harva inimtoiduks ning seda kasutatakse sagedamini kalapüügisöödana.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Freyhof, J. (2023). Barbatula barbatula. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
- 1 2 "Trulling, harilik trulling".
- ↑ Hunt, Tiit (2019). Eesti kalad. Varrak. Lk 106.
- ↑ Loates, Michael J.; Miller, Peter J. (2006). Euroopa kalad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 118.
- ↑ "Barbatula barbatula". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2022. Vaadatud 24. detsembril 2022.
- 1 2 Lundberg, S (aprill 2010). ""Stone loach"". Research Gate.
- ↑ "Trulling, harilik trulling".
- ↑ "STONE LOACH".
- ↑ Pihu, Ervin (1987). Matk kalariiki. Valgus. Lk 150.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Trulling |
- Trulling andmebaasis eElurikkus
