Trieste Vaba Territoorium

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Trieste Vaba Territoorium
Territorio Libero di Trieste
Svobodno tržaško ozemlje
Slobodni teritorij Trsta
1947–1954
Free Territory Trieste Flag.svg Free Territory of Trieste coat of arms.svg
Trieste Vaba Territooriumi lipp Trieste Vaba Territooriumi vapp
Location Trieste Europe.png
Balkan
President (1947–1951) Terence Sydney Airey
Mirko Lenac
President (1951–1954) Thomas Winterton
Miloš Stamatović
Religioon Katoliku kirik
Serbia õigeusk
Judaism
Pindala 738 km²
Rahvaarv (1949) 370 000
Peamised keeled Itaalia · sloveeni · serbia-horvaadi · inglise (vaid administratiivsetel eesmärkidel)
Rahaühik Itaalia liir (Tsoon A)
Trieste liir (Tsoon B)[1]
Eelnev riik: Itaalia
Järgnenud riigid: Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik
Itaalia

Trieste Vaba Territoorium (itaalia keeles Territorio libero di Trieste, sloveeni keeles Svobodno tržaško ozemlje, serbia-horvaadi keeles Slobodni teritorij Trsta) oli Kesk-Euroopas Itaalia ja Jugoslaavia vahel asunud sõltumatu territoorium. Aadria mere põhjakaldal asunud ala oli Teise maailmasõja järel ÜRO Julgeolekunõukogu otsese vastutuse all.

Vaba territoorium loodi 1947. aasta 10. veebruaril Itaaliaga sõlmitud rahulepingu ühe protokolli alusel, et tagada erineva etnilise ja kultuurilise taustaga elanikkonnale neutraalne ja sõltumatu riik. Kuna piirkonnal oli strateegiliselt tähtis roll kaubavahetuses Kesk-Euroopaga, oli protokolli eesmärk ka rahustada Itaalia ja Jugoslaavia omavahelisi territoriaalseid nõudmisi. Protokoll hakkas kehtima sama aasta 15. septembril. Territooriumi administreerimine jagati kaheks osaks: esimese moodustas Trieste sadamalinn koos sellest loodesse jääva kitsa rannikuribaga (tsoon A) ja teise moodustas väike osa Istria poolsaare loodeosast (tsoon B, mis oli suurem).

Trieste Vaba Territooriumi võtsid aastal 1954 de facto üle selle naaberriigid, kuid see formaliseeriti oluliselt hiljem: aastal 1975 sõlmitud kahepoolse Osimo lepinguga, mis ratifitseeriti aastal 1977.[2]

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Trieste Vaba Territooriumi 738 km² suurune ala koosnes Trieste lahe äärsest alast, mis ulatus Duino (ka Devin) linnast põhjas kuni Novigradini (ka Cittanova) lõunas. Sellel alal elab tänapäeval ligikaudu 330 000 elanikku. Territoorium piirnes põhjas vastse Itaalia Vabariigi ja lõunas ning idas Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigiga. Territooriumi aladele jäi ka mitu jõge: Rižana/Risano, Dragonja/Dragogna, Timavo/Timava, Val Rosandra/Glinščica ja Mirna/Quieto. Ala kõrgeim punkt on Monte Cocusso/Kokoš'i mägi (668 m).

Territooriumi äärmuspunktid olid:

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Trieste Vaba Territooriumi tsoonis B aastatel 1947 kuni 1954 kasutusel olnud vapp

Alates aastast 1382 oli Trieste olnud osa Habsburgide monarhiast, kuid lähedalasuv Istria oli sajandeid jagatud Habsburgide (piirkonna kesk-, põhja- ja idaosad) ja Veneetsia vabariigi vahel (lääne- ja lõunaosad). Piirkonna elanikkond oli väga erinev ja suurimad rahvastikugrupid muutusid piirkonna erinevates osades sageli. Ajalooliselt olid itaalia keelt rääkivad elanikud olnud enamuses suuremas osas linlikest asulatest ja rannikul; samas oli seal ka märkimisväärne sloveenide ja horvaatide vähemus ja seda eriti Trieste piirkonnas, kus Esimese maailmasõja lõpuks moodustasid sloveenid kolmandiku elanikkonnast (kuigi suurem osa neist oli teistelt sloveenide asualadelt sinna alles peale 1880. aastat elama asunud).[3][4] Territooriumi kõige lõunapoolsema osa maapiirkond oli aga suuremas osas asustatud sloveenide ja horvaatidega. Lisaks elas piirkonnas ka vähemal määral istro-rumeenlasi, kreeklasi, albaanlasi ja seal oli ka tugev Trieste juudi kogukond.

Näide sellest erinevate rahvuste segust on Trieste murre: see põhines veneti keelel ja seda oli mõjutanud ka friuli keele substraat; viimast peamiselt friuli murdega lähedalt seotud, kuid tänaseks kasutusest kadunud tergestine murde tõttu. Mõned sealse murde sõnadest pärinevad näiteks ka saksa, sloveeni ja kreeka keelest.

Ka piirkonnas räägitud sloveeni ja horvaadi keeled olid suuresti murdelised ning neis leidus nii Triestes kui Istrias räägitud murretele sarnaseid sõnu. Ala kõige lõunapoolsemas osas räägiti horvaadi keelel põhinevaid čakavi murde tüüpi murdeid; samas oli piirkonnas levinud ka veneti keelel põhinev istria murre.

Marshalli plaani plakat, millel on kujutatud Lääne-Euroopa riikide lipud. Muuhulgas leiab sealt ka sinisel taustal Trieste lipu (sinine on ÜRO ametlik värv).

Peale Esimest maailmasõda annekteeris Itaalia 1921. aastal Trieste, Istria ja osa tänapäeva Sloveenia lääneosast, rajades Venezia Giulia (Julijska krajina) regiooni. 1924. aastal annekteeris Itaalia ka teiselpool Istria poolsaart asunud Fiume Vaba Riigi.

1920. ja 1930. aastatel olid piirkonna slaavlased allutatud Itaalia fašistliku režiimi sunniviisilisele itaallastega assimileerumisele ja diskrimineerimisele. Fašistliku partei jõugud rakendasid nende suhtes ka riigi poolt suunatud terrorismi, põletades muuhulgas 1930. aasta 13. juulil maha Triestes asunud Sloveenide Rahvusliku Halli ja sooritades sarnaseid tegusid ka teistes linnades ning külades. Kui osad sloveenid ja horvaadid emigreerusid seepeale Jugoslaaviasse, liitusid teised vastupanuorganisatsiooniga TIGR. TIGR pani aastate jooksul toime rohkem kui 100 terroriakti, mis olid peamiselt suunatud piirkonnas viibinud Itaalia võimude esindajate pihta (eriti Trieste ja Gorizia provintsides).

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Trieste Vaba Territooriumi (Duino-Aurisina/Devin-Nabrežina omavalitsus) ja Itaalia (Monfalcone omavalitsus) vaheline piir

Itaalia võitles Teises maailmasõjas teljeriikide poolel. Kui fašistlik režiim 1943. aastal kokku kukkus ja Itaalia kapituleerus, okupeeris territooriumi Wehrmacht, kes rajas sinna Aadria Rannikumaa operatsioonitsooni, mille pealinnaks oli Trieste.

Jugoslaavia 4. armee ja Sloveenia 9. korpus sisenesid Triestesse 1945. aasta 1. mail peale Opicina linnas peetud lahingut. Suurbritannia 8. armee 2. (Uus-Meremaa) divisjon saabus järgmisel päeval ja sundis alistuma 2000 Triestes vastu pidanud Saksa sõjaväelast, kes olid hukkamist kartes keeldunud partisanivägedele kapituleerumast. Liitlasvägede ja piirkonna okupeerinud Jugoslaavia vägede vahel kujunes välja rahutu vaherahu, mis püsis seni kui Briti kindral Sir William Morgan pani ette territooriumi jagamise ja Jugoslaavia vägede väljaviimise liitlasvägede poolt okupeeritud alalt. Jugoslaavia liider Josip Broz Tito nõustus sellega põhimõtteliselt 23. mail kui Briti 13. korpus liikus väljapakutud demarkatsioonijoone suunas. 10. juunil allkirjastati Duinos kokkulepe, millega rajati piiri tähistanud Morgani liin. Jugoslaavia väed tõmbusid tagasi 1945. aasta 12. juunil.[5][6]

Territooriumi rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Territooriumi B-tsooni mark aastast 1948

1947. aasta jaanuaris kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu oma harta 24. artikli alusel heaks 16. resolutsiooni, kutsudes üles Triestes ja seda ümbritseval alal sõltumatut riiki looma. Piirkonnale rahvusvahelise kuberneri määramisel oli plaanis kinnitada rahvusvahelisel õigusel põhinevalt ka selle tingimusi seadusena vormistav alaline statuut. Sama aasta 15. septembril ratifitseeriti ÜRO ja Itaalia vahel sõlmitud rahuleping, millega rajati ka Trieste Vaba Territoorium. Piirkonna ametlikud keeled olid itaalia ja sloveeni keel ning osas Dragonja jõest lõunasse jäävas B-tsooni osas võis kasutada ka horvaadi keelt. Ent territoorium ei saanud siiski kunagi oma planeeritud isevalitsust ja seal säilitati sõjaline okupatsioon, mis pidas kinni Morgani liini rajamisel kokku lepitud kaheks administratiivseks tsooniks jagamisest:

  • 222,5 km² suurust 262 406 elanikuga tsooni A, kuhu kuulus Trieste, haldasid Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide väed;
  • 515,5 km² suurust 71 000 elanikuga tsooni B, kuhu kuulus Istria loodeosa, haldas Jugoslaavia sõjavägi.
Trieste jalgratturid 1950. aasta Rahutuuril, mida toetasid Ida-Euroopa riikide kommunistlikud valitsused (seetõttu on taustal näha ka Stalini portreed). Varem ei olnud seal osalenud Trieste ametlikku võistkonda, kuna pea kõik sealsetest sportlased kuulusid jätkuvalt Itaalia meeskondadesse: näiteks poksijad Duilio Loi ja Tiberio Mitri, rattur Guido De Santi ja vehkleja Irene Camber.
Kahte tsooni kujutav Trieste Vaba Territooriumi kaart

1947. aasta oktoobrist 1948. aasta märtsini lükkas Nõukogude Liit tagasi 12 kubernerikandidaadi nimed. Seepeale saatsid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad 1948. aasta 20. märtsil Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia valitsustele teate, milles soovitasid, et piirkond tagastataks Itaalia suveräänsuse alla. Ühtegi ÜRO resolutsiooni tingimustest lähtuvat kuberneri ei suudetudki kunagi ametisse määrata. Seega ei toiminud territoorium kunagi ka tegeliku sõltumatu riigina, kuigi selle ametlikku staatust üldiselt austati ja Trieste Vaba Territoorium kuulus Euroopa Taastamise Programmi ning mitmesse teise rahvusvahelisse organisatsiooni (sh Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon).[7] Tsoonis B anti isegi välja oma postmarke. Tito juhitud Jugoslaavia ja NSVL-i vaheliste suhete katkemine 1948. aasta keskpaigas peatas ettepaneku, mille järgi ala tagastataks Itaaliale, kuni 1954. aastani.

Liitlasvägede sõjaline valitsus haldas rahuvalve- ja õiguskaitsesektoriteks jagatud A-tsooni. Sektorite eest vastutas 5000 Ameerika (TRieste United States Troops ehk TRUST) ja 5000 Suurbritannia (British Element Trieste FORce ehk BETFOR) sõdurit; kumbki kontingent koosnes brigaadisuurusest jalaväeüksusest ja täielikust tugiüksustest (signalistid, insenerid, sõjaväepolitsei jne).

Liitlaste poolt avalikustatud hinnangute järgi elas 1949. aastal tsoonis A umbes 310 000 elanikku[8], sealhulgas 239 200 itaallast ja 63 000 sloveeni. Viimasel Austria-Ungari riigi ajal koostatud rahvaloendusel (1910/1911) registreeriti piirkonnas 160 000 itaalia keele, 72 000 sloveeni keele ja 2000 horvaadi keele kõnelejat. Selleaegsete Itaalia allikate järgi elas tsoonis B 36 000 kuni 55 000 itaallast ja 12 000 kuni 17 000 sloveeni ja horvaati. 1945. aasta Jugoslaavia rahvaloenduse, mida Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ametisse seatud kolme osapoolega komisjon pidas võltsituks[9], järgi elas selles Istria osas, millest sai hiljem tsoon B, 67 461 elanikku: sealhulgas 30 789 sloveeni ja horvaati, 29 672 itaallast ja 7000 kindlaks määramata rahvusest isikut

Trieste Vaba Territooriumi lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

1954. aasta 5. oktoobril allkirjastasid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Itaalia ja Jugoslaavia ministrid Suurbritannia pealinnas Londoni memorandumi. Memorandum andis endise tsooni A koos Triestega Itaaliale kui tavapärase tsiviilhaldusega piirkonna ja tsooni B, millel oli olnud kommunistlik valitsus juba aastast 1947, Jugoslaaviale. Lisaks anti Jugoslaaviale ka mitu Muggia omavalitsuse küla mis olid kuulunud tsooni A: Spodnje Škofije, Jelarji, Hrvatini, Kolomban, Cerej, Premančan ja Barizoni. Memorandumi lisas I määratletud demarkatsioonijoone alusel loovutati Jugoslaaviale ka San Dorligo della Valle omavalitsuses asunud Socerb'i küla ja loss.

1975. aastal allkirjastati Itaalias Osimo linnas kahepoolselt Osimo leping, millega peatasid Itaalia ja Jugoslaavia lõplikult vastastikused nõudmised endise Trieste Vaba Territooriumi aladele (kuna Londoni memorandum jagas territooriumi vaid de facto, mitte aga de jure).[10]

Territooriumi kubernerid[muuda | muuda lähteteksti]

Tsoon A[muuda | muuda lähteteksti]

2. mai 1945 – juuli 1945 kindralmajor Bernard Cyril Freyberg (Uus-Meremaa) *
Juuli 1945 – juuli 1947 kolonel Alfred Connor Bowman (Ameerika Ühendriigid)*
Juuli 1947 – 15. september 1947 kolonel James Jewett Carnes (Ameerika Ühendriigid)*
15. september 1947 – 31. märts 1951 kindralmajor Sir Terence Sydney Airey (Suurbritannia)
1. aprill 1951 – 26. oktoober 1954 kindralmajor Sir Thomas John Willoughby Winterton (Suurbritannia)

Tsoon B[muuda | muuda lähteteksti]

1. mai 1945 – september 1947 Dušan Kveder (Jugoslaavia) *
15. september 1947 – märts 1951 Mirko Lenac (Jugoslaavia)
Märts 1951 – 25. oktoober 1954 Miloš Stamatović (Jugoslaavia)

*Kogu Venezia Giulia kubernerid ajal enne territooriumi rajamist.[11]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Endise Trieste Vaba Territooriumi ala majandus põhineb sadamatel: seal asuvad Trieste vabasadam ja Koperi sadam (Koperi ehk Capodistria linnas). Neist esimene on alates aastast 1719 omanäoline vabakaubanduspiirkond[12] (tänapäeval on sel ka offshore staatus), mida kinnitati ka 1947. aastal Itaaliaga sõlmitud rahulepinguga ning mis võimaldab kaupade transportimist piirkonnas. Seda staatust tunnustab nii rahvusvaheline üldsus kui ka Euroopa Liit. [13]

Fragment Leedu poliitiku Algirdas Šemeta poolt Euroopa Komisjoni nimel 2012. aasta 7. augustil Trieste Vabasadama kohta antud vastusest:[13]

Itaaliaga 1947. aasta 10. veebruaril sõlmitud rahulepingu lisa VIII näeb oma artiklis 1 ette, et Trieste sadam peab olema tollivaba sadam. Lisa VIII artikkel 5(2) näeb ette, et vabasadamasse importimisega, sealt eksportimisega või kaupade läbi sadama transportimisega seoses ei tohi vaba territooriumi ametivõimud maksustada selliseid kaupasid tollimaksude või muude tasudega kui need, mida kogutakse osutatud teenuste eest.[13]

Sadama majandus kannatab kehva raudteeühenduse käes, kuna sealsed tariifid on kõrged ja puudub kaasajastatud infrastruktuur.[14] Kuigi aastal 2010 renoveeriti ja laiendati Trieste sadama uue ja vana osa vahelist Galleria di cintura raudteed, on see tänaseni suuresti kasutuseta.

Demograafia[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastate lõpus ja territooriumi poolitamisele järgnenud aastatel otsustasid kuni 40 000 inimest (peamiselt itaallased) erinevatel põhjustel lahkuda Jugoslaavia B-tsoonist ja asuda elama A-tsooni: neist mõnda ähvardati ja mõned lihtsalt eelistasid mitte elada Jugoslaavias.[15] Kui Jugoslaavias kutsuti sealt lahkunud inimesi itaaliakeelse sõnaga optanti ("valijad"), siis lahkujad ise kasutasid enda kohta terminiti esuli ("pagulased"). Umbes 14 000 itaallast otsustas jääda Jugoslaavia tsooni, mis tänapäeval on jaotatud Sloveenia ja Horvaatia vahel.

Kui mõnedel andmetel ulatus Trieste Vaba Territooriumi elanike arv 1949. aastal 370 000 elanikuni, jääb see tänapäeval 330 000 elaniku kanti (olles umbes 10,8% võrra vähenenud). Väheneva rahvastikuga alal paistab eriti silma elanike arvu kahanemine Trieste piirkonnas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]