Trakeeni hobune

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Trakehner Reithengst, Auktion Neumünster 2004.jpg

Trakeeni tõugu hobune (Trakehner) on Saksamaalt Ida-Preisi provintsist pärit hobusetõug[1][2]. See on üks vanimaid soojaverelisi hobusetõuge maailmas[3]. Seda tõugu on mõjutanud araabia ja inglise täisverelised hobused[1].

Trakeenide turjakõrgus jääb vahemikku 160–170 cm[4]. Need on intelligentsed hobused, keda iseloomustab tugev töötahe, vastupidav närvikava ja hea iseloom[1].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Trakehner1.jpg

Trakeeni tõug sai alguse 19. sajandil Saksamaal Ida-Preisi provintsis ja selle mitmekesine ajalugu on üle 300 aasta vana[1][2]. See tõug, mille ametlik nimetus on ’’Ida-Preisi päritolu soojavereline trakeeni hobune’’, on võrreldes teiste hobusetõugudega üks vanimaid soojaverelisi hobuseid maailmas[3]. Seda tõugu on mõjutanud araabia ja inglise täisverelised hobused[1].

1732. aastal asutas Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm I kuningliku Trakehneni hobusekasvanduse, mida hakati aastate jooksul süstemaatiliselt arendama. Selle hobusekasvanduse eesmärgiks oli aretada kõigile teistele riigi kasvandustele ratsatüübilisi hobuseid. Nii kuulus Trakehneni hobusekasvandusele lõpuks mitu täkutalli ja see oli suurim kasvandus Saksamaal.[2]

Trakehner Pythagoras.jpg

Enne teist maailmasõda kasutati trakeene tõllahobustena, kuid aastate jooksul põhirõhk muutus ning trakeenidest said ratsaväehobused. Pärast teist maailmasõda hävines Trakehneni kasvandus peaaegu täielikult, sest see asus lahingutegevuse piirkonnas.[5] Sõja lõpupoole päästeti Vene vägede pealetungist umbes 1000 hobust, kes koos sõjapõgenikega läände viidi. Karmide teetingimuste tõttu suri suur osa hobuseid, aga tõu säilimiseks jäi neid piisaval hulgal ellu.[6] 20. sajandi alguses ja alates 1969. aastast on ka Eestisse toodud trakeene. Põhiline populatsioon kujunes välja aastatel 1960–1985, kui Venemaalt toodi täkke, märasid ja nende järglasi.[1]

5. augustil 1999 kutsus Heimtali Hobusekasvandus kokku Eesti trakeenikasvatajad, et luua trakeenide haruselts. Haruseltsi eesmärgiks sai trakeeni tõugu hobuste puhasaretus ja Saksa Trakeeni Liidu rahvusvahelistele nõuetele vastava dokumentatsiooni loomine ja korrastamine.[1]

2004. aastal sai Eesti Hobusekasvatajate Selts loa pidada trakeenide aretusregistrit ja väljastada sellekohaseid dokumente. Tõuaretusorganisatsioonid, mis tegelevad puhasaretusega, järgivad Saksa Trakeeni Liidu tõuaretusprogrammi, sest Saksa Trakeeni Liidul on originaaltõuraamat, mis on tunnustatud kogu maailmas.[1]

Trakehner draw.JPG

Trakeenide välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Trakeene aretatakse vastavalt aretusprogrammile, mistõttu hobused peavad vastama tõutüübis ette nähtud normidele[1]. Trakeenid on kõrge veresusega soojaverelised hobused[7]. Välimuselt on nad kõige rohkem tavaliste täisvereliste hobuste moodi. Nad on kompaktse kehaga, keskmist kasvu ja kaalu hobused.[6] Turjakõrgus jääb vahemikku 160–170 cm[4].

Trakeene iseloomustab sirge koon, proportsionaalsed kael ja õlad, lühike tugev selg ja tugev tagakeha[6]. Neil on sirged ja tugevad jalad, mistõttu on nad kerge sammuga[4]. Tõumäradelt ja täkkudelt eeldatakse selgelt väljendunud sootunnuseid[8].

Trakeenide puhul on lubatud ja esindatud kõik värvused, kuid põhilised on kõrb, raudjas, kastanraudjas ja kimmelpunane. Üldiselt on trakeeni tõugu hobused ühevärvilised.[5]

Trakeenide iseloom ja käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Trakeenid on iseloomult kuulekad, julged ja sõbralikud. Seda tõugu seostatakse täisvereliste hobustega ja arvatakse, et nad on pigem tulised, aga tegelikult nad ei ole.[6] Trakeeni tõugu hobused on rahulikud, tasakaalukad ja hea käitumisega. Need on intelligentsed hobused, keda iseloomustab tugev töötahe, vastupidav närvikava ja hea iseloom. Tõu puhul ongi soositud just isendid, kes on psüühiliselt ja füüsiliselt koormust taluvad ning üleüldiselt hea tervise ja loomuliku viljakusega ning pärilike puudusteta. Ei soosita loomi, kes ei kohane ja on närvilised või arad.[1]

Trakeenide aretuse eesmärk on  ratsa- ja sporthobuse mitmekülgsuse säilitamine. Seetõttu on valikukriteeriumideks seatud põlvnemise jälgimine, välimus, liikumine, sealhulgas hüppamine ja iseloom, töövõime, temperament ja tervis.[8] Hobusekasvatajad, kes ei soovi kasvatada temperamentseid täisverelisi hobuseid, kasutavad just trakeeni tõugu täkke[6].

Trakeenid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi 2018. aasta andmete kohaselt on trakeenid levinud üle Eesti ning tõuraamatusse on kantud kõik hobused ja nende järglased, kes aretusprogrammis osalevad. 2. juuli 2018 seisuga on trakeenide tõupopulatsioon Eestis 343 hobust. Sama kuupäeva seisuga on peatõuraamatusse kantud 72 mära, 7 täkku ja 4 ruuna. Tõuraamatus on 8 mära, 3 täkku ja 5 ruuna. Eeltõuraamatusse on kantud 97 mära, 38 täkku ja 82 ruuna ning lisasse A on kantud 10 mära, 9 täkku ja 1 ruun. Alates 2000. aastast on Eestis sündinud üle 494 trakeeni tõugu hobuse.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 "Eesti Hobusekasvatajate Selts". Vaadatud 12.02.2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 Lengerken, G., Ellendorf, F., Lengerken, J (2012). Loomakasvatus
  3. 3,0 3,1 "Trakehners International. History of the Trakehner". Vaadatud 12.02.2020.
  4. 4,0 4,1 4,2 Hermsen, J (1997). Encyclopedia of Horses
  5. 5,0 5,1 Briggs, K., Hamilton S. (2001). Still Crazy for Horses
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Fitzpatrick, A. (2004). The Ultimate Guide to Horse Breeds
  7. Whitaker, J., Whitelaw, I. (2007). The Horse: A Miscellany of Equine Knowledge
  8. 8,0 8,1 Eesti Hobusekasvatajate Selts. "Trakeeni tõugu hobuste aretusprogramm". 10.02.2011. Vaadatud 12.02.2020.