Tomé Pires

Tomé Pires (ka Tomé de Pires; umbes 1468 Lissabon – umbes 1540 Sampitay, Jiangsu provints) oli portugali apteeker, farmakoloog, diplomaat ja kirjamees.

Ta oli esimene Euroopa saadik Hiina keisri õukonnas. Tema ainus raamat oli esimene portugallase Kaug-Ida teemaline teos ning üks esimesi eurooplase kirjeldusi Maluku saartest.

Elu ja tegevus

Piresi elust on vähe kindlaid teateid. Allikad tema elust pärast Indiasse jõudmist on tema raamat, neli tema kirja, viis tema allkirjaga dokumenti ning mainimesed kaasaegsetes dokumentides ning kroonikates.

Teada on see, et ta sündis Portugali kuninga João II riigiapteekri pojana. Temast endast sai troonipärija Afonso apteeker.

Septembris 1511 määrati ta kuninga soovitusel Cochimi (Kochi) peaapteekriks (feitor das drogas). Aastatel 1512–1515 osales ta kirjutaja ning raamatupidajana suurel kaubandusekspeditsioonil äsjastesse Portugali valdustesse Maluku saartele, Sumatrale ja Jaavale, mis andis talle võimaluse uurida eksootilisi taimi. Pärast seda reisi tahtis ta Portugali naasta, kuid sattus hoopis Goasse, kust ta saadeti tagasi Melakasse. Sealne kuberner saatis ta India asekuninga Afonso de Albuquerque ülesandel 1516 diplomaatilise lähetusega Hiinasse. Kroonik Fernão Lopes de Castanheda arvates valiti ta välja sellepärast, et ta oli diskreetne ja õppimishimuline ning sellepärast, et ta õpiks kõige paremini tundma Hiinas leiduvaid ravimeid. Ta asus teele 1517. Temast pidi saama Portugali esimene ametlik alaline saadik Hiina keisri õukonnas. Suure tseremooniaga maabus saadik koos 67 kaaskondlasega Guangzhous, kaasas kingitused ja kirjad keisrile Pekingis. Ta jõudis alles kolme aasta pärast Mingi dünastia keisri Zhengde õukonda, kuid ei saanud saadikuna kuigi kaua tegutseda. Ta võeti halvasti vastu, põhjuseks talle eelnenud portugali kaupmeeste ja meremeeste halb käitumine, Hiinale andamit maksva Melaka sultani Mahmud Shahi kaebused Melaka sultanaadi vallutamise üle portugallaste poolt 1511, protokollirikkumised kaasatoodud kirjades ning teated portugallaste ebakorrektsest äripraktikast. Keiser ei võtnudki Pirest isiklikult vastu.

Guangzhousse tagasipöörduv Pires vangistati koos veel kolme või nelja portugallasega. Põhjuseks on peetud seda, et Hiina rannikul tegutses üks portugali mereröövel. Asi oli selles, et portugallased ei tahtnud pärast keiser Zhengde surma 1521 Hiinast lahkuda ning Guangzhous ja Zhu Jiangi estuaaris viibisid Portugali väed.

Nad võeti kinni, neid piinati ja neid hoiti aastaid vangis. Paljud Piresi kaaskondlased surid piinamisel ning Portugalis arvatigi, et diplomaat on surnud. Luís de Albuquerque teatel Pires vabastati. Mõnedel andmetel suri ta 1524 pärast kannatusi ja tõenäoliselt piinamist.

Teistel andmetel pagendati Põhja-Hiinasse Jiangsu provintsi, kus ta abiellus hiinlannaga. Neil sündis tütar, nad said jõukaks ja elasid koos 27 aastat. Nende eeskujulik katoliku usk viis selleni, et peaaegu kogu kogukond laskis end katoliku usku ristida. Pires suri seal umbes 70-aastasena. Mõni aasta pärast tema surma randus vangina Fernão Mendes Pinto, kes hiljem oma teoses "Peregrinação" jutustas kohtumisest Tomé de Piresi igivana lesega, kelle majas ta umbes viis aastat elas. Nõnda sai Piresi saatus teatavaks.

Piresi teos

India asekuningale esitatud kuningas Manuel II-le saatmiseks mõeldud entsüklopeediline töö "Suma Oriental" valmis umbes 1512–1515 suure kaubandusekspeditsiooni ajal. Tõenäoliselt alustas ta kirjutamist Melakas ja lõpetas Kochis. Teose käsikirjalise koopiad ringlesid Portugalis. See avaldati 1551 anonüümsena ja ebatäielikult tõlkes itaalia keelde osana Giovanni Battista Ramusio kompilatsiooni "Delle navigationi et viaggi" (1550–1559) esimesest köitest. Portugalikeelse täieliku käsikirja koopia leidis 1944 Pariisi Rahvusraamatukogust Armando Cortesão, kes avaldas selle samal aastal koos tõlkega inglise keelde ning põhjalike märkustega ja biograafilise ning bibliograafilise sissejuhatusega Armando Cortesão.

Teoses on geograafilised, antropoloogilised ja farmatseutilised teated ja uurimused kohtadest, mida ekspeditsioon külastas, ja muudest kohtadest. Eriti põhjalikult on kirjeldatud praeguse Malaisia ala, Jaava ja Sumatra, millega Pires oli vahetult tuttav. See on üks tähtsamaid tolleaegse Indoneesia kirjeldusi.

Teosel koosneb kuuest raamatust:

1. Egiptusest Cambayni
2. Cambayst Tseilonini
3. Bengalist Indohiina poolsaareni
4. Hiinast Kalimantanini
5. India saarestik (Indoneesia)
6. Melaka

Viimased neli raamatut räägivad piirkondadest, mida Lääne-Euroopas praktiliselt ei tuntud. Pires püüdis võimaluse korral toetuda esmaallikatele ning suhtus allikatesse kriitiliselt. Teda huvitas eriti kaubandus, mistõttu teos on igavavõitu. Stiil ei olnud kuigi hea. Teoses on ka ajaloolaste poolt üles korjatud teraseid tähelepanekuid. Vürtsikaubanduse kohta ütleb ta: "Kes ka ei oleks Melaka isand, ta hoiab kätt Veneetsia kõril." Kaubanduse kohta Aasiaga: "...maailm ei saaks teisiti end ülal pidada: see õilistab linnu ja kuningriike ning teeb mehi; see otsustab maailma sõja ja rahu saatuse üle."

Kotšinhiina nime kasutuselevõtja

Tomé Pirest peetakse Kotšinhiina nime kasutuselevõtjaks. Ta kuulis seda nähtavasti 1515. aasta paiku malailastelt Melakas ja võttis selle oma raamatusse sisse. Nõnda nimetati kuni 20. sajandini Vietnami koos osaga Kambodžast.

Timori nime kasutuselevõtja

Timoriks nimetas Pires mitte ainult Timori saart, vaid kõiki saari ja saarestikke Jaavast idas. Nimi tuleb sõnast timur 'ida'. Sinna kuuluvad Väike-Sunda saared ja Maluku saared.

Ühes kirjadest mainib Pires oma raamatut Ida mõõtudest ja kaaludest, mille ta kirjutas või mida ta kavatses kirjutada. See ei ole säilinud.

Kirjandus

• Armando Cortesão (tõlkija). The "Suma Oriental" of Tomé Pires, an Account of the East, from the Red Sea to Japan, Written in Malacca and India in 1512-1515, and "The Book" of Francisco Rodrigues, Rutter of a Voyage in the Red Sea, Nautical Rules, Almanack and Maps, Written and Drawn in the East Before 1515, London: Hakluyut Society 1944, taastrükk 1967.
• M. R. Tarafdar. Bengal Economy Viewed in the Light of Tome Pires' Observations. – Journal of the Asiatic Society of Bangladesh, 40, II.

Välislingid

• Sissekanne Bangladeshi entsüklopeedias