Toetamisleping
Toetamisleping (ingl support contract) on leping, millega toetatakse teise lepingupoole või kolmanda isiku toimetulekut elatusvahendite ning mõnel juhul ka hoolduse pakkumisega. Toetamislepingud jagunevad kaheks: elurendiseleping ja ülalpidamisleping.[1]
Toetamislepingu liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Elurendiseleping[muuda | muuda lähteteksti]
Elurendiselepingu pooled on elurendise andja ja elurendise saaja (teine lepingupool või kolmas isik).[2] Elurendiseleping kohustab elurendise andjat andma elurendise saajale regulaarselt üle elurendist (kokkulepitud rahasumma või mingid esemed). Elurendiseleping on üldjuhul tasuta leping ning see peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.[3] Kui lepingus pole tähtaega sätestatud, eeldatakse, et leping sõlmiti elurendise saaja eluajaks.[4][5]
Elurendiseleping loob eelduslikult kohustused ainult elurendise andjale. Pooled võivad aga ka teisiti kokku leppida, mis tähendab, et leping võib kohustada millekski ka elurendise saajat. Sellisel juhul on tegemist segatüübilise lepinguga, mis sisaldab lisaks elurendiselepingu tunnustele muu lepingu tunnuseid. Elurendise saaja kohustus võib seisneda näiteks mõne eseme üle andmises elurendise andjale.[4]
Ülalpidamisleping[muuda | muuda lähteteksti]
Ülalpidamislepingu pooled on ülalpeetav ja ülalpidaja. Ülalpeetav peab andma ülalpidajale omandiks või kasutamiseks vara või esemeid. Ülalpidaja peab seevastu teist lepingupoolt ülal pidama ja hooldama.[6] Ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud.[7] Ülalpidamisleping kehtib eeldatavasti ülalpeetava surmani.[1] Ülalpidaja surma korral leping ei lõppe, vaid ülalpidamiskohustus läheb üle tema pärijatele. Ülalpidamisleping on tasuline leping.[4]
Toetamislepingu poolte kohustused[muuda | muuda lähteteksti]
Elurendiselepingus on kohustused üldjuhul ainult elurendise andjal. Tal on kohustus maksta elurendise saajale raha või anda üle esemeid. Rahalise elurendise puhul tuleb kokkulepitud summa tasuda ette kolme kuu eest. Muud liiki elurendist peab andja andma mõistlikus ulatuses ette. Kui leping on sõlmitud elurendise saaja või kolmanda isiku eluajaks ning ta sureb enne ettemakstud perioodi lõppu, ei teki elurendise andjal õigust ettemakstud elurendist tagasi nõuda. Juhul kui elurendist pole sellises olukorras veel makstud, tuleb see kõnealuse perioodi eest maksta elurendise saaja pärijatele.[4][8]
Ülalpidamisleping loob kohustused nii ülalpidajale kui ka ülalpeetavale. Ülalpeetava kohustus on anda ülalpidajale omandisse või kasutusse vara või esemed. Ülalpidaja kohustub teist lepingupoolt ülal pidama ja hooldama. Ülalpidaja kohustus hõlmab kõike inimesele eluks vajalikku, nagu näiteks söögi ja eluaseme eest hoolitsemist. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei ole aga ette nähtud täpset viisi, mis tähendab, et ülalpidaja võib oma kohustuse täita nii raha maksmise, teenuste osutamise kui ka vajalike esemete üleandmisega.[4] Siiski on seadusega sätestatud ülalpidamiskohustuse täitmise kriteeriumid:
- Ülalpidaja peab teist lepingupoolt ülal pidama ja hooldama viisil, mida teine lepingupool võib mõistlikult oodata tema poolt üleantu (näiteks kinnisvara) väärtuse ja senise elukorralduse põhjal.
- Ülalpidaja peab ülalpeetavale tagama mõistliku eluaseme, ülalpeetava haiguste korral vajaliku hoolitsuse ja tervishoiuteenuste osutamise.[9]
Need kriteeriumid pole imperatiivsed, mis tähendab, et pooled võivad lepingus ülalpidaja kohustuste sisus ka teisiti kokku leppida.[4]
Toetamislepingu poolte õiguskaitsevahendid[muuda | muuda lähteteksti]
Elurendiselepingu puhul saab elurendise andja kohustuste rikkumisel kohaldada võlaõigusseaduse üldosas toodud õiguskaitsevahendeid.[4] Näiteks võib elurendise saaja nõuda elurendise andjalt kohustuse täitmist, viivist ja kahju hüvitamist.[10] Elurendise saajal ei ole eelduslikult lepingust tulenevat kohustust, mida ta saaks rikkuda. Seega ei saa elurendise andja tema vastu ka õiguskaitsevahendeid kasutada.[4]
Ülalpidamislepingul on olemas eriregulatsioon, mille järgi võib ülalpeetav taganeda lepingust samadel alustel nagu kinkija kinkelepingust.[11] Taganemise põhjus võib seisneda näiteks selles, et ülalpidaja on oma käitumisega näidanud ülalpeetava vastu üles jämedat tänamatust.[12] Lisaks saavad ülalpidamislepingu pooled kasutada võlaõigusseaduse üldosas toodud õiguskaitsevahendeid.[4] Näiteks võib ülalpeetav ülalpidamiskohustuse rikkumisel nõuda ülalpidajalt kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise ülalpidamise puhul ka viivist. Oluline lepingurikkumine annab ülalpeetavale õiguse leping üles öelda.[13]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Varul, P. jt. Võlaõigusseadus. III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021. Lk 449.
- ↑ Varul, P. jt. Võlaõigusseadus. III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021. Lk 450.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 568, § 570.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Kalamees, P. jt. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017. Lk 307–312.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 569.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 572.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 573.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 571.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 574.
- ↑ Varul, P. jt. Võlaõigusseadus. III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021. Lk 452.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 575.
- ↑ Varul, P. jt. Võlaõigusseadus. III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021. Lk 462.
- ↑ Varul, P. jt. Võlaõigusseadus. III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021. Lk 459.