Tisiphone

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib erinnüsest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tisiphone (täpsustus)

Tundmatu autor. Tisiphone ajab Athamase ja Ino hulluks. 17. sajand.

Tisiphone (Τισιφόνη) ehk Teisiphone (Τεισιφόνη) 'tapmise eest kättemaksja' on vanakreeka mütoloogias jumalanna, üks erinnüstest[1].

Nagu teisedki erinnüsed, näeb ta välja vana naine, kellel juuste asemel on maod, keha on süsimust, tal on tiivad nagu nahkhiirel, suust tilgub verd ja ripub pikk keel, silmad on verd täis valgunud. Talle on omistatud ka tavalise naise kuju.

Hesiodose järgi sündis ta keskmise õena koos oma õdede Megaira ja Allektoga Uranose kastreerimisel kukkunud veretilkadest[2]; tema ema oli Gaia. Teise versiooni järgi on erinnüste vanemad Erebos ja Nyx.

Vergiliuse kirjelduse järgi istub ta Hadeses raudtorni otsas[3], valvates raevukalt ja julmalt Tartarose väravaid. Ta kannab "verest märgi riideid." Tartaroses piitsutas ta isatapjaid, ematapjaid, vennatapjaid ja mõrvareid.

Ühe pärimuse järgi armus ta kuningas Kithaironisse. Kui too tema armastuse tagasi lükkas, tappis Tisiphone ta ühega madudest oma peast, lastes tal Kithaironi hammustada. Teise versiooni järgi lämmatas ta Kithaironi oma madudega. Pärast seda nimetati Asterioni mägi ümber Kithaironiks (praegu Kithairónas).

Statiuse poeemis "Thebais" (1.56jj) kutsub Oidipus teda poegi karistama.

Mõne versiooni järgi sööb ta tapetute laipu ja peseb end nende verega.

Dante "Jumalikus komöödias" valvab Tisiphone koos õdedega põrgulinna Dite väravaid. Nende peal looklevad rohelised hüdrad.

Tisiphone on Jean-Philippe Rameau ooperi "Hippolyte et Aricie" (1733) tegelane.

Tisiphone järgi on nimetatud 1901 avastatud asteroid 466 Tisiphone.

Tema järgi on nimetatud ka maoperekond, mille liigid praegu paigutatakse perekondadesse Agkistrodon ja Calloselasma, ning liblikaperekond Tisiphone.

Tisiphone nime kandis Briti sõjalaev HMS Tisiphone (1779–1816), mis oli algul tulelaev, hiljem luup.

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Мифы народов мира. М., 1991–1992. В 2 т., kd 2, lk 514; Nonnos. Dionysose teod, X 40.
  2. Pseudo-Apollodoros. Mütoloogiline raamatukogu I 1, 4
  3. Vergilius. Aeneis VI 555; Ovidius. Metamorfoosid IV 473

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]