Tiit Eipre

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Tiit Eipre 1980-ndatel

Tiit Eipre (kuni 1939 Theophil Einberg; 26. september 1904 Priisle küla, Nehatu vald, Jõelähtme kihelkond24. veebruar 1986 Tallinn) oli Eesti hüdroloog.

Tiit Eipre sündis Tallinna linna piiril asuvas Iru (Nehatu) külas vallakooli õpetaja perekonnas. Alghariduse omandas ta isa juures Nehatu vallakoolis, keskhariduse Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumis (hilisem Tallinna I Keskkool), mille lõpetas 1923. aastal. Sama aasta sügisel astus Tallinna Tehnikumi, mille ehitusosakonna kultuurtehnika haru lõpetas 1935. aastal.

Kuulus korporatsiooni Tehnola liikmeskonda.

  • 1935–1940 töötas Põllutööministeeriumis maamõõtja ja triangulaatorina.
  • 1941. aastal asus ta August Velneri kutsel tööle Eesti NSV Hüdrometeoroloogiateenistuse valitsusse, kus töötas elu lõpuni järgmistel ametikohtadel:
    • 1941 – Pärnu hüdroloogiajaama juhataja
    • 1941–1944 Tallinna Hüdrometeoroloogia Instituudi insener
    • 1944–1945 Balti mere Punalipulise Laevastiku Hüdrometeoroloogiateenistuse inspektor ja andmetöötluse osakonna ülem
    • 1946–1984 mitmesuguste nimetustega sektori- ja osakonna ülem Eesti NSV Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsuses (sisuliselt pinnavete hüdroloogia osakonna juhataja)
    • 1985–1986 pensionär ja Hüdrometeoroloogia Keskuse Hüdroloogia ja Riikliku Veekatastri osakonna vaneminsenär.

Aastatel 1949–1959 pidas loenguid ja juhendas praktikume hüdroloogia valdkonnas Tallinna Polütehnilises Instituudis, Tartu Riiklikus Ülikoolis ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias.

Tiit Eipre töötas 45 aastat Eesti sisevete uurimise alal, sellest 38 aastat hüdroloogiliste tööde organiseerijana ja juhina. Sõjajärgseil aastail juhtis ta hüdroloogilise (ka mere) vaatlusvõrgu taastamist ja väljaarendamist Eestis, esimeste uute hüdromeetriliste postide projekteerimist ja ehitamist (1948–1950), korraldas jõgede, järvede ja soode hüdrograafilisi uuringuid ning hüdrokeemilisi ja uhteainete uuringuid koos vastava laboratooriumi rajamisega. Tema initsiatiivil rajati spetsialiseeritud Triikoja järvejaam (1948) ja Tooma soojaam (1950) ning alustati ulatuslikke Peipsi järve uuringuid (1948). Pikka aega (1958–1975) uuris ta Eesti jõgede miinimumäravoolu ja allikate deebitit, organiseeris vaatlusvõrgu ratsionaliseerimist ja täiustamist. Kõikide tööde ja tegemiste kõrval ei katkestanud ta kunagi oma kahe lemmikobjekti – Peipsi järve ja Pandivere kõrgustiku vee uuringuid. Tiit Eipre tehtud või tema juhitud sisevete uuringute tulemused ei jäänud ainult ametkondlikesse aruannetesse, ta oli üle 100 trükise (3 monograafiat, aastaraamatud, artiklid jne) autor, koostaja, toimetaja.

Tema tähtsamad publikatsioonid:

  • "NSV Liidu pinnaveevarud" Eestit käsitleva köite üks autoreist, koostaja ja kaastoimetaja;
  • monograafia Pandivere kõrgustiku veeressurssidest (1981) autor;
  • Peipsi-Pihkva järve hüdrometeoroloogilist režiimi käsitleva monograafia (1983) koostaja ja kaasautor;
  • artiklid hüdroloogia, hüdrograafia, veestiku ja veevarude kohta Eesti Nõukogude Entsüklopeedias, teatmeteoses, "Nõukogude Eesti", paljudes käsi- ja aastaraamatutes, ajakirjades;
  • aastatel 1939–1983 "Hüdroloogia aastaraamatute" üks autoreist, koostaja ja toimetaja.

Tiit Eipre töö ei piirdunud ainult Eesti sisevete uurimisega, ta võttis aktiivselt osa ka rahvamajanduse ette kerkinud veevarustuse ja -kaitse probleemide lahendamisest. Sõjajärgsetel aastatel osales ta Narva Hüdroelektrijaama ning mitme suure tööstusettevõtte veevarustussüsteemide projekteerimisel, koostas "Põllumajanduse elektrifitseerimise generaalskeemi" XVI köite "Veevarud" (1949). Tema koostatud on ka "Eesti veevarude kasutamise ja kaitse generaalskeemi" X osa – "Peipsi veemajanduslikud probleemid" (1961–1963). Tema soovitusel rajati Tallinna veega varustamiseks Pirita jõele Paunküla veehoidla (1959–1960) ning võeti ka teisi meetmeid pealinna veehaardesüsteemi arendamiseks. T. Eipre oli Endla Riikliku Looduskaitseala loomise üks initsiaatoreid ning tõstatas esimesena küsimuse Pandivere veekaitseala vajalikkusest. T. Eipre osales ettekannetega paarikümnel teaduslikul konverentsil NSV Liidus ja Soomes. Vabal ajal osales Geograafia Seltsi, Looduskaitse Seltsi ja Tallinna Inseneride Maja tegevuses.

Tiit Eipre jätkas oma eelkäijate Evald Oldekopi ja August Velneri tööd ja viis meie teadmised Eesti jõgedest, järvedest ja allikatest tänapäeva tasemele.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aastal paigaldati Jõgevamaale Toomale praeguse Endla looduskaitseala keskuse ette parki Tiit Eipre mälestuskivi. Tema järgi on saanud omale nime ka Pärnu jõe alguseks peetav allikas Roosna-Allikul.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

T. Eipre oli abielus, abikaasa Hilda Eipre (sünd Rüütelmann), poeg Aarne Eipre.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]