Thomas Abbt

Thomas Abbt

Thomas Abbt (25. november 1738 Ulm – 3. november 1766 Bückeburg) oli saksa kirjamees ja filosoof.

Tema varavalgustuslikud populaarfilosoofilisi traktaadid, eriti Seitsmeaastasest sõjast inspireeritud tuntud teos "Surmast isamaa eest" (1761), mis on inspireeritud Preisi kuninga Friedrich II kaotusest Kunersdorfi lahingus 1759, ja palju loetud "Teenest" andsid panuse saksa kirjanduse uuendusse. Ta oli emotsionaalse riigikäsituse teerajaja.

Teose "Surmast isamaa eest" keskmes on poliitiliselt vooruslik kodaniku ja riigi suhe valgustatud monarhias. Voorus seisneb mõistuspärase riigivormi emotsionaalses ja intellektuaalses tunnustamises: "Isamaa hääl ei saa enam kõlada, kui vooruse õhk on kord ära võetud. Aga kus seda õhku veel hingatakse, olgugi et ta pole äge, sealt ei mürise kunagi tormi, peab viga olema kuulmises, kui isamaa häält ei kuulda." Poliitiline voorus jätab varju seisusliku korra: "Kõik ühineb ja esineb varemalt nii uhke kodaniku-nime all." Abbti on mõjutanud Johann Georg Zimmermanni teos "Von dem Nationalstolze" ning ka Christian Wolffi riigifilosoofia. Romaanis "Sebaldus Nothanker" osutas Friedrich Nicolai hiljem ohule, et piirkondlikult piiratud rahvuslik uhkus paneb sakslased sakslaste vastu võitlema. Abbt oli Friedrich II-st vaimustatud ja püüdis talle vabatahtlikke sõdureid võita. See teos tegi ta kuulsaks ja tõi talle kontaktid Berliini kirjandusringkondadega.

Teoses "Teenest", mida peetakse tema peateoseks, asetas ta inimlikud omadused ajaloofilosoofilisse konteksti. Raamat ilmus Friedrich Nicolai kirjastuses. Avaldamisele eelneb ulatuslik kirjavahetus, milles Nicolai ja Mendelssohn püüavad Abbti "kummalist ja veidrat" stiili parandada. Teose taustal on Friedrich II asutatud orden "Pour le mérite". Abbt austab kõigi kodanike teenet riigi ees. Ta uuris ajalooliste näidete najal "vaimusuurust", "hingetugevust", "südameheadust" ja "head tahet". Kõne all on nii vallutajad, sõdurid ja pühakud kui ka kirjamehed, kunstnikud, jutlustajad ja eraisikud, sest teene riigi ja kogukonna ees ei sõltu seisusevahedest. See teos tegi Abbti tuntuks kogu Saksamaal.

Johann Joachim Spaldingi raamat "Über die Bestimmung des Menschen" ajendas Mendelssohni ja Abbti vahelise pika kirjavahetuse, mis pakub vaimuloolist huvi. Abbt kirjutas teosele ka ilusa retsensiooni, mis ilmus väljaandes "Briefe, die neueste Litteratur betreffend".

Ta kirjutas palju ajaloolisi, poliitilisi, esteetilisi ja filosoofilisi esseesid. Need kirjutas ta ühe hingetõmbega. Georg Gervinus on tema teemade paljususe tõttu leidnud, et Abbtil oli kalduvus tegelda mitte millegi kindlaga.

Gotthold Ephraim Lessingi tulise imetlejana järgis Abbt tema õpetlikku, kerget ja vestluslikku proosastiili. Luulest ta lugu ei pidanud, näiteks Friedrich Wilhelm Klopstocki luulet pidas ta ülespuhutuks.

Ta laidab Christian Fürchtegott Gellerti mõõdukust ning taotleb reipamat proosastiili. Samuti laidab ta vagatsemist.

Enda stiili laseb Abbt oma Berliini sõpradel meeleldi parandada: "Teie märkustele minu kirjutuslaadi kohta vaatan ma igatsusega vastu. Ma tunnen, et see on tahumatu; aga sulg kukub mul käest, kui ma siin mitte kellegi poolt julgustatuna tahan töötada, et seda lihvida. Sageli tundub mulle, et ideed ei ole minu peas korrastatud ja et ma pean end siis aitama nagu koolipoiss, kes ei taha takerduda."

Nicolail õnnestus saada Abbt ka ajakirja Allgemeine Deutsche Bibliothek retsensendiks. Sinna tegi Abbt 37 kaastööd.

Elulugu

Thomas Abbt sündis parukategija ning hiljem rantjee pojana. Pärast Ulmi gümnaasiumi õppis ta Halle ülikoolis algul luterlikku teoloogiat (pietistlik teoloogia oli tema kainele meelelaadile vastumeelne), seejärel ajalugu, filosoofiat (filosoofilist moraali) ning inglise ja prantsuse kirjandust ja matemaatikat. Talle imponeeris tervemõistuslik filosoofia, Sallustius ja Tacitus, Shaftesbury ja David Hume, lõpuks Voltaire ajaloolasena. Aastal 1758 sai ta magistrikraadi. Ta sai 1758 Halles eradotsendiks. Aastal 1760 oli ta Oderi-äärses Frankfurdis Viadrina Euroopa Ülikooli filosoofiaprofessor ning kirjutas seal teose "Surmast isamaa eest". Teose avaldas Friedrich Nicolai kirjastus.

Berliinis maist oktoobrini 1761 matemaatika- ja filosoofiaprofessorina (kutse sai ta teose "Surmast isamaa eest" mõjul) veedetud aeg oli kõige õnnelikum tema elus. Ometi kiindus ta Berliinisse. Berliinis tutvus ja sõbrunes ta Friedrich Nicolaiga, kelle Berliini Kesknädalaseltsi ta varsti kuulus. Ka Moses Mendelssohn sai Abbtiga sõbraks. Samuti tutvus Abbt Karl Wilhelm Ramleri, Ludwig Gleimi ja teiste kultuuriinimestega. Abbti kirjanduslik eeskuju Lessing oli sel ajal krahv Tauentzieni sekretärina Breslaus, nii et temaga Abbt isiklikult tuttavaks ei saanud. Nicolai viis Abbti ka Esmaspäevaklubisse. Pseudonüümi *B* all andis Abbt kõrvale jäänud Lessingi asendajana panuse kirjanduskriitilisse nädalaväljaandesse "Briefe, die neueste Litteratur betreffend". Seal on ta kirjutanud üle viiendiku retsensioone.

Sügisel 1761 kutsuti ta Rintelni ülikooli matemaatikaprofessoriks, kuhu ta finantsilistel põhjustel ka läks. Rintelni aeg oli Abbti elus kõige õnnetum. Abbt igatses kutset Friedrich II-lt, mida aga kunagi ei tulnud. Rinteln oli Abbti järgi koht, kus ei tuntud Ramleri, Mosese ega Lessingi nime. Rintelnis olid tal üksilduse ja haiguse pärast "ülespoomisemõtted". Ta kirjutas Berliini: "Paluge meie ühist Isandat, mis nime all ta ka kõige meelsamini tahab, et teda palutaks, et ta lunastaks mind Rintelnist ja ülikoolidest ning tooks Teie juurde Berliini, mõõduka elatisega." Ta needis "professorielu üldse, mille juures rääkimata tüütusest kanda ette ikka samu asju, on kõige kohutavam olla ühes kolleegiumis pedantidega, kellel on veel pealegi enamasti halvad iseloomujooned," ning igatses pääseda teooriast ellu. Rintelnis puutus ta kokku Justus Möseriga.

Kojusõidul pärast üheksa kuud kestnud Prantsusmaal, Lõuna-Saksamaal ja Šveitsis viibimist külastas Abbt Genfi lähedal Ferneys Voltaire'i. Samuti ronis ta Savoia Alpide jääjärvede äärde. Ta külastas ka oma isa. Samal ajal otsustas ta hakata ajaloolaseks. Populaarfilosoofilised teosed ei rahuldanud teda enam: "Kui mulle ei ole antud inimest seestpoolt tunda, siis ma tahan näha, mida need veidrad olevused väliselt teinud on ja kuidas nad on end läbi maailma aidanud." Alles kabinetitöö sidumine praktilise eluga pidi võimaldama tal ajaloolasena välja selgitada nende tegude motiive, mis aitavad kaasa ühiskonna paranemisele või allakäigule.

1765. aastal nimetas tema Rintelni maaisand krahv Wilhelm zu Schaumburg-Lippe Thomas Abbti krahvlikuks Schaumburg-Lippe õue-, valitsus- ja konsistoriaalnõunikuks ning koolide patrooniks viis ta Bückeburgi. Abbt nõustus, kuigi oli samal ajal saanud oma teose "Teenest" mõjul kutsed Marburgi ülikooli matemaatikaprofessoriks ja Halle ülikooli filosoofiaprofessoriks. Talle tuli järele kuuehobusetõld. Krahv kiitis heaks tema plaanid kirjutada Maximilian I ajalugu ning tõlkida Sallustiust. Sellest keeleuuenduslikust tõlkest pärinevad näiteks sõnad Wandelbarkeit, Ächten, Landeseingeborener, Wohlhabenheit. Ka Bückeburgist kirjutas Abbt: "Ma ei kahtle niisiis, et hea taevas saadab mulle kord võimaluse Berliini näha."

Abbt oli nõrga kehaga. 3. novembril 1766 suri Thomas Abbt Bückenburgis ootamatult hemorroididesse, mis olid vaevanud teda kogu elu.

Tema ametijärglane Herder, kirjutas, et Abbt suri "Saksamaa ja oma keele jaoks liiga vara". Herder oli üks Abbti kirjutiste väljapaistvamaid propageerijaid, kuigi ta polnud Abbtiga isiklikult kohtunud. Herder kirjutas 1768 teose "Über Thomas Abbts Schriften. Der Torso von einem Denkmal, an seinem Grabe errichtet". Herderit mõjutas eriti Abbti "pragmaatiline ajalootarvitus". Herder kirjutab: "Ma näen enda ees tema varju, mis viipas mind tema varajase haua juurde: ma järgnesin talle, mõtlesin järele, mille on Saksamaa tema näol kaotanud, ja tulin nagu Hamlet oma nägemuse juurest tagasi mälestussõnaga tema põrmu austada."

Moses Mendelssohn pühendas kirjutise "Phädon oder über die Unsterblichkeit der Seele" (1767) oma sõbrale Thomas Abbtile. See kirjutis oli inspireeritud nende omavahelisest arutelust. Eessõnas kirjutab Mendelssohn: "Ainult et kaitselmusele meeldis see õitsev geenius enneaegselt maa pealt ära võtta. Lühike ja kuulsusrikas oli tee, mille ta siin ilmas läbi käis. Tema teos "Teenest" jääb sakslastele tema enda teenete unustamatuks mälestusmärgiks: võrreldes tema eaga pälvib see töö järelpõlvede imetluse. Milliseid vilju võis loota puult, mille õis oli nii oivaline. Tal oli veel teisi teoseid käsil, mis oleksid olnud veel täiuslikumad, nagu ka kogemuse ja vaimujõu poolest rikkamad! Saksamaa kaotab tema näol suurepärase kirjamehe, inimkond südamliku targa, kelle tunne oli sama õilis, nagu tema aru oli rõõmus, tema sõbrad kõige õrnema sõbra ja mina kaaslase teel tõe juurde, kes mind eksisammude eest hoiatas."

Järelehüüetena ilmusid veel Nicolai "Ehrengedächtnis" ja Christian Schubarti ood.

Möser kirjutas Nicolaile: "Abbt suri nooruses ja tema elu ei olnud piisavalt rikas suurema teose ainest. Mul on alati olnud täiesti erakordne arusaam sellest, mida ta oleks saavutanud, kui taevas oleks talle elu võimaldanud; tema aastates inimesel ei ole ma kunagi leidnud sellist küpset ja teravat otsustusvõimet."

Isiklikku

Abbt pidi abielluma Justus Möseri tütre Jenny von Voigtiga.

Tsitaadid

"Selles täiuslik olemine, millesse on asetatud, annab tõelise väärtuse ja tõelise õndsuse." Raamatust "Teenest"

"Kõige möödapääsmatum igaühe jaoks on küllalt varakult teada saada mitte ainult, milleks kõlblik ollakse, vaid ka, milleks kõlblik olemiseks luba ja kutsumus on." Raamatust "Teenest"

"Ainult et kui üldine hüve peab aset leidma (ja see leiab aset kõikides ühiskondades), siis peab olema ka ainult üks poliitiline voorus. Sellest vaatekohast nähtuna kaob vahe talupoja, kodaniku, sõduri ja aadliku vahel. Kõik ühineb, ja esineb varemalt nii aulise kodaniku-nime all." Raamatust "Surmast isamaa eest"

"Kogugem kokku need teene hajutatud kiired, ja korrastagem selgeks pildiks: tegusid, või üldse tegevust, mis toimub teiste kasuks, vabast otsustest ja puhastest kavatsustest, või, mis teeb sama välja, heast tahtest suureks eesmärgiks hingejõudude läbi, seda me võime nimetada teeneks. Sest kes on küll nii täielikult jõuetu, et ta oma otsuse ja oma taibu läbi ei saaks kellelegi teisele head teha?" Raamatust "Teenest"

Teosed

• Correspondenzen mit Mendelssohn und Nicolai
• Gedanken von der Einrichtung der ersten Studien eines jungen Herrn von Stand (1765)
• Fragmente der portugiesischen Geschichte
• Über die Freundschaften der Frauenzimmer
• Untersuchung, ob Gott selbst Moses begraben habe (EA 1757)
• Vom Einflusse des Schönen auf die strengeren Wissenschaften
• Vom Tode für das Vaterland (EA 1761)
• Vom Verdienste (EA 1765)
• Von der Gewißheit in sinnlichen, theoretischen und moralischen Wahrheiten
• Von der Furcht bei Sonnen- und Mondfinsternissen
• Alexander Baumgarteni elulugu

Uuemad väljaanded

• Vermischte Werke Friedrich Nicolai väljaandel, 6 köidet 1768 kuni 1781
• Vermischte Werke, Järeletrükk kolmeköitelisest väljaandest Berlin ja Stettin 1772–1782; Hildesheim, Olms 1978
• Freundschaftliche Korrespondenz, 1782, Google'i raamat
• Vermischte Werke, 1783 Google'i raamat, 1. köide, 2. kd, 3. kd, 4. kd, 5. kd, 6. kd
• Vom Verdienste, järeletrükk väljaandest Goslar ja Leipzig 1766; Scriptor, Königstein 1978 ISBN 3-589-15200-1

Vaata ka

• Abbt

Kirjandus

• Friedrich Nicolai: Ehrengedächtnis Thomas Abbts, 1767
• Herder: Über Thomas Abbts Schriften, 1768
• Edmund Pentzhorn: Thomas Abbt. Giessen, väitekiri, 1884
• Claus: Thomas Abbts historisch-politische Anschauungen, 1906
• Annie Bender: Thomas Abbt. Bonn, Cohen, 1922
• Eva J. Engel: Moses Mendelssohns Briefwechsel mit Lessing, Abbt und Iselin. Leipzig, Rosa-Luxemburg-Verein 1994 ISBN 3-929994-30-5
• Ingeborg Nerling-Pietsch: Herders literarische Denkmale. Formen der Charakteristik vor Friedrich Schlegel. Lit, Münster 1997 ISBN 3-8258-3287-2

Välislingid

• Sissekanne biograafilises leksikonis "Allgemeine Deutsche Biographie"
• Philosoph und Freund Berlins von Michael Zaremba
• Sissekanne Vestfaali autorite leksikonis