The White Stripes

Allikas: Vikipeedia
The White Stripes
The White Stripes 2007. aastal Barcelonas
The White Stripes 2007. aastal Barcelonas
Info
Päritolu Detroit, USA
Stiil(id) garage rock, alternatiiv-rock
Tegev 1997–2011
Veebileht http://whitestripes.com/
Endised liikmed
Meg White
Jack White

The White Stripes oli aastatel 1997–2011 tegutsenud USA rock-duo Detroidist. Bändis olid Jack White (kitarr, klaver, vokaal, helilooja) ja Meg White (trummid, löökpillid, vokaal). Selle bändi põhiliseks stiiliks oli garage rock (albumid White Blood Cells ja Elephant). Nende kõigi aegade suurim hitt oli "Seven Nation Army", mis võitis 2004. aastal parima rock-loo Grammy. Nad olid tuntud oma toore, madala ja täpse heli poolest ja peamiselt innustas neid punk rock, USA bluus, folk rock ja kantrimuusika.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algusajad (albumid White Stripes ja De Stijl)[muuda | muuda lähteteksti]

The White Stripes (Megan Martha White – trummid, vokaal; ja Jack White, kelle algupärane nimi oli John Anthony Gillis – kitarr, klaver, juhtvokaal) sai alguse Detroidis 14. juulil 1997. Jack ja Meg väitsid, et nad on õde ja vend, kuid nende abieluleping tõendas, et nad olid lahutatud paar. Jack on nende debüütalbumit (avaldatud 1999) kirjeldanud nii "...väga vihane... kõige toorem, kõige jõulisem ja kõige rohkem Detroidi kõlaga plaat, mis me teinud oleme".

Nende teine album De Stijl (2000) on nime saanud hollandi kunstiliikumise järgi. "De Stijli" stiili kasutasid nad ka oma plaadi kaanel.

Populaarsuse kasv (albumid White Blood Cells ja Elephant)[muuda | muuda lähteteksti]

Bänd nautis oma esimest edu aastal 2001, kui nad avaldasid albumi White Blood Cells. Kärbitud garage rocki heli lõi laineid Suurbritannias ja varsti ka Ameerika Ühendriikides ja neist sai üks hinnatumaid bände aastal 2002. Samal aastal paigutas ajakiri Q The White Stripesi nimekirja "50 bändi, mida elu jooksul nägema peab". Legoteemaline video, mille lavastas Michel Gondry singlile "Fell in Love with a Girl" albumilt White Blood Cells tõi neile palju kuulsust juurde.

Jacki väitel oli iga album pärast White Blood Cellsi selline, et esimesed lood olid singlid, viimased lood aga Jacki ja Megi omavahelised naljad.

Nende järgmine album Elephant avaldati 1. aprillil 2003 ja sai kriitikutelt jälle kiitvaid hinnanguid ja veel rohkem kaubanduslikku edu.

Aastal 2003 osalesid Jack ja Meg White Jim Jarmuschi filmis "Coffee and Cigarettes" lõigus, mille nimi oli "Jack Shows Meg His Tesla Coil". Sama aasta augustis valiti Jack White ajakirjas Rolling Stone 100 parima kitarrimängija hulka. Ta jäi Johnny Ramone ja John Frusciante vahel 17. kohale.

Aastal 2004 avaldatud DVD "Under Blackpool Lights" filmiti täielikult 16 mm filmi kasutades ja selle lavastas Dick Carruthers. Jack White käskis fännidel olla tähelepanelik, sest filmis pidi olema väikseid müsteeriume. Üks nendest oli kirjutis tema käel. Salvestatud kahel õhtul, oli kiri tema käel "NOXIOUS" mis muutus "OBNOXIOUS'iks". Filmis oli ka kaver Dolly Partoni loost "Jolene".

Hilisemad sündmused (album Get Behind Me Satan ja edasi)[muuda | muuda lähteteksti]

Jack White 2005. aastal San Diegos

1. juunil 2005 abiellus Jack bändi turneel Lõuna-Ameerikas modell Karen Elsoniga. Laulatus toimus kanuus Amazonase jõel, kus bändi mänedžer Ian Montone oli isamees ja Meg pruutneitsi. Kuuldused rääkisid, et Meg ei käinud pulmas, kuigi oli kutsutud, kuid selle kuulduse lükkas Meg hiljem ümber. The White Stripesi veebilehel oli kirjas, et "see on mõlema vastabiellunu esimene abielu", kuigi on olemas dokumendid, mis tõendavad, et Jack ja Meg olid varem olnud abielus. Paar sai esimese lapse Scarlett Teresa teisipäeval, 2. mail 2006.

Viies album Get Behind Me Satan avaldati Põhja-Ameerikas 7. juunil 2005 ja kogus kiitvat kriitikat. Samal aastal ütles ajakiri Rolling Stone: "Kui te olete rock-bändis ja te ei ole kumbki The White Stripesist, siis oleks väga nõme teie asemel olla." Sellelt plaadilt lasti välja kolm singlit. Esimene oli "Blue Orchid", mis oli populaarne lugu satelliitraadios ja aeg-ajalt FM-jaamades. Jacki abikaasa oli selle laulu videos. Teine singel oli "My Doorbell", kolmas "The Denial Twist", mille tüüpilise veidra White Stripesi stiilis video lavastas Michel Gondry.

Bänd avaldas kaveri Tegan and Sara loost "Walking with a Ghost" iTunesis 14. novembril 2005. See lugu lasti hiljem uuesti välja 7. detsembril "Walking With a Ghost" EP-l, millel oli veel neli lugu.

1. detsembril 2005 oli bänd saates "The Daily Show with Jon Stewart" ja esitas lood "The Denial Twist" ja "My Doorbell". Nad on üks vähestest bändidest, kes on selles saates esinenud.

12. oktoobril 2006 oli nende ametlikul kodulehel kirjas, et ilmub Avant-Garde orkestri album, millel on Jack White'i kirjutatud lood ja mille nimeks sai Aluminium. LP-versioon müüdi välja vähem kui ühe päevaga. Selle projekti kavandas Richard Russell. See album oli kättesaadav vaid "Aluminiumi" veebileheküljel ja piiratud koguses. CD-sid oli 3333 ja LP-sid 999, kuid nüüdseks on kõik välja müüdud. Allalaaditav versioon ei ole piiratud.

2. veebruararil 2011 teatas bänd, et lõpetab oma tegevuse.[1]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Instrumendid ja varustus[muuda | muuda lähteteksti]

The White Stripes on tuntud selle järgi, et nende bändis oli vaid kaks muusikut, mis vähendas erinevate instrumentide arvu lugudes, eriti live kontsertidel. Jack, kes oli peamine helilooja, on öelnud, et see ei ole probleem ja et: "Ma olen alati bändi number kolmega seostanud. Kõik oli vokaali, kitarri ja trummide ümber või vokaali, klaveri ja trummide ümber". Jack oli põhilaulja bändis, kuid Meg oli põhivokaal bändi kolmes laulus: "In the Cold, Cold Night" (albumil Elephant), "Passive Manipulation" (albumil Get Behind Me Satan) ja "Who's a Big Baby?" singlil "Blue Orhid".

Kohe alguses püüdsid nad tähelepanu sellega, et kasutasid antiikseid helisalvestusvahendeid. Album Elephant salvestati kaheksaloolisele masinale, mis oli pärit 1960. aastate algusest. Väheste eranditega kasutas Jack ka ampereid ja pedaale, mis olid samuti pärit 1960-ndatest.

Jack kasutas erinevaid efekte, et saada soovitud kõla. Üks nendest oli Whammy-pedaal, et saavutada helikõrgusi, mida muidu ei saaks tavalise kitarriga teha.

Kitarri häälestus[muuda | muuda lähteteksti]

Peale standardhäälestuse kasutas Jack White oma lugudes ja kaverites ka muid häälestusi:

  • D-häälestust ("Let's Build a Home", "Sister, Do You Know My Name?")
  • G-häälestust ("Death Letter", "Little Bird")
  • E-häälestust ("A Boy's Best Friend", "I Fought Piranhas", "St. Ides Of March", "Stop Breaking Down", "Suzy Lee", "Let's Build a Home", "Goin' Back to Memphis")
  • A-häälestust ("Red Rain", "Seven Nation Army")

Helisalvestusseansid ja live-esitused[muuda | muuda lähteteksti]

The White Stripes'i paljud plaadid on salvestatud üpris tormakalt. Näiteks Elephant salvestati kahe nädalaga Londoni Toeragi stuudios. Sama kiiresti salvestati ka nende järgmine plaat Get Behind Me Satan. Kontsertideks ei valmistanud nad enam ette kindlat lugude nimekirja, uskudes, et planeerimine rikuks ära loomuliku tunde, mis laval tekib. Jack improviseeris tihti soolodega ja hüppas sageli ühest laulust järgmisse. Sellepärast ei olnud neil ühtegi samasugust kontserti ja ka kontserdi pikkus võis varieeruda 70 minutist 100 minutini.

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • The White Stripes (1999)
  • De Stijl (2000)
  • White Blood Cells (2001)
  • Elephant (2003)
  • Get Behind Me Satan (2005)
  • Walking with a Ghost (2005) – EP
  • Icky Thump (2007)
  • Under Great White Northern Lights (2010) – kontsertalbum
  • Live in Mississippi (2011) – kontsertalbum

Viited[muuda | muuda lähteteksti]