Wildfelli härrastemaja rentnik

Wildfelli härrastemaja rentnik
Inglise esmatrüki tiitelleht
Originaali pealkiri	The Tenant of Wildfell Hall
Autor	Anne Brontë
Päritolumaa	Suurbritannia
Keel	inglise
Žanr	kiriromaan
Kirjastaja	Thomas Cautley Newby
Ilmumisaeg	juuni 1848
Lehekülgi	~370
ISBN	eesti keeles 2013 isbn 9789949519033 Kirjastus Jumalikud Ilmutused

"Wildfelli härrastemaja rentnik" (ka "Wildfelli Halli rentnik", inglise keeles The Tenant of Wildfell Hall) on inglise kirjaniku Anne Brontë 1848. aastal ilmunud teine ja ühtlasi viimane romaan (kiriromaan). Teos on kirjutatud Gilbert Markhamilt õemehele härra Jack Halfordile saadetud kirjade vormis, jutustades loo, kuidas Gilbert oma naisega tutvus. Jutustuses on oluline osa Gilberti naise Heleni päevikul.

Romaani iseloomustus

Anne Brontë romaani "Wildfelli härrastemaja rentnik" iseloomustatakse julge ja realistlikuna. See avas ühiskonna silmad abielunaise olukorra suhtes viktoriaanlikul Inglismaal. Abielludes liideti naise varad mehe omadega nii, et naisel kadus oma vara. Lahutust sai nõuda vaid mees ning kui see leidis aset, jäid lapsed isale, mitte emale. Naise töölkäimist või töötamist väljaspool majapidamist peeti aga meest solvavaks, kuna see andis mõista, et mees ei suuda iseseisvalt oma peret ülal pidada; seetõttu võis naine töötada vaid abikaasa nõusolekul.

Sisukokkuvõte

Teos algab Gilbert Markhami kirjaga Jack Halfordile, milles Gilbert meenutab Jackile, et nende viimasel kohtumisel rääkis mees talle üksikasjaliselt oma elust ning ootas ka Gilbertilt samasugust avatust. Siis ei suutnud Gilbert härra Halfordile samaga vastata, tuues vabanduseks, et tal ei ole midagi rääkida. Härra Halford keeras jutu kohe millelegi muule, kuid seda selge kurbuse ja pettumisega, ning Gilbert meenutab, et mehe kirjad muutusid pärast seda külmemaks.

Nüüd on aga aeg viga parandada. Gilbert otsustab Jack Halfordile kirja teel jutustada ühest oma elu väga olulisest sündmusest.

Lugu algab 1827. aasta sügisel. Gilbert Markham on noor 24-aastane härrasmehest farmer ning oma neljaliikmelise pere ainus toitja, sest pereisa on surnud. Ühel oktoobriõhtul koju saabudes kuuleb Gilbert oma õelt, pere pesamunalt uudiseid, et naabruskonnas asuva vana laguneva Wildfelli härrastemaja mõned toad on endale üürinud noor lesknaine proua Graham, kellele ema ja õde järgmisel päeval kohe ka külla lähevad, et teda kui naabrit tervitada ja natuke rohkem tema kohta välja nuhkida. Kahjuks tulevad nad tagasi sama suures teadmatuses nagu sinna läksid, sest proua Graham osutus väga salalikuks oma mineviku suhtes.

Härra Markham näeb uustulnukat isiklikult alles järgmisel pühapäeval kirikus. Proua Graham on Gilbertist paar aastat vanem pikk mustade juuste ja kahvatu jumega leedi, kuid kelle nägu on justkui väsinud ja kurb; ta hämmastab esimesest pilgust Gilbertit, sest erineb nii väga mehe praegusest armastusest, vikaari noorimast tütrest Eliza Millwardist.

Gilberti esimene kohtumine proua Grahamiga toimub järgmisel teisipäeval, kui ta satub oma jalutuskäigul Wildfelli härrastemaja juurde ning otsustab aeda piiluda. Seal silmab ta esmalt väikest poissi, kes üle aiamüüri Gilbertile sülle kukub, ja siis kohtub õnnetuseks ka närvitseva ja vihase emaga. Proua Graham suhtub härra Markhami ülimalt külmalt ning rangelt.

Möödub mõni aeg, mille jooksul Gilbert mitte ainult ei kogu uusi teadmisi proua Grahamist, vaid ka mille jooksul tema arvamus naisest veel enam halveneb. Ta saab teada, et proua Graham ei lase oma pojal veini juua, on õpetanud lapse seda jooki isegi vihkama, ning et naine teenib raha kunstnikuna.

Selle aja jooksul kiindub Gilbert jätkuvalt Elizasse, kuid saab teada, et tema ema abielu selle tüdrukuga mitte mingil juhul ei lubaks.

Veel nelja kuu möödudes härra Markhami ja proua Grahami suhted paranevad ning neist saavad head sõbrad. Gilbert leiab naise targa ja meeldiva jutukaaslase olevat ning väikese Arthuri, keda ema endast kunagi väga kaugele ei luba, toreda mängukaaslase. Ta kiindumus Eliza vastu hakkab kahanema, sest võrreldes intelligentse ja tasakaaluka proua Grahamiga on Eliza lapsik ja edvistaja. Samas sisendab ta endale, et ta ei armu leskprouasse, ega too kunagi Gilbertisse.

Järgmise aasta mais sõidavad proua Graham, väike Arthur, Eliza Millward ja tema vanem õde Mary, Jane ja Richard Wilson ning Gilbert Markham koos oma noorema venna Ferguse ja õe Rose'iga mere äärde piknikule, et proua Graham saaks visandada merd. Seal olles avastab Gilbert, et ta eelistab proua Grahami seltskonda kõigi teiste sealolijate seltskonnale; isegi Eliza Millwardi, selle väikese armsa olevuse omale, kes hakkab mehe kiindumist noorde leske samuti märkama ning muutub selle tõttu väga kurvaks. Tagasiteel koju proovib Gilbert teda lohutada ja lõbustada, aga mõistab seda tehes, et see on neius vaid valede lootuste ärgitamine. Ta on armunud proua Grahami ning ka noor lesk ei paista Gilberti suhtes täiesti erapooletu olevat.

Kuus nädalat pärast väljasõitu mere äärde, kui härra Markham läheb taas proua Grahamile külla, läheb ta sinna juba kavatsusega talle hädavajalikuks ja lähedaseks sõbraks saada, et siis vaadata, mis edasi saab.

Umbes samal ajal hakkavad naabruskonnas levima kuuldused, mille arvatavasti Eliza Millward või Jane Wilson olid algatanud, et proua Grahami poja isa on härra Lawrence - samuti naabruses elav poissmees, kellega Gilbertil olid siiani olnud sõbralikud suhted. Kui kuulujutud ka Gilberti kõrvu jõuavad, arvab ka tema esialgu märkavat Arthuri ja härra Lawrence'i vahel sarnasust, ent lähemalt vaagides leiab, et nad ikka ei ole nii väga ühesugused. Külajuttudest šokeerituna ei usu ta neid, sest proua Graham ei näita välja mingit erilist poolehoidu viimase suhtes. Härra Lawrence hoiab samas ilmselgelt naist väga ja on temast kõneldes sama salalik kui proua Graham ise, mille tõttu hakkab meeste senine sõprus hääbuma. Härra Markham läheb isegi nii kaugele, et nimetab härra Lawrence'it silmakirjateenriks.

Nädal pärast seda juhtumit läheb Gilbert taas proua Helen Grahamile külla – seda pärast luhtunud katseid teda „kogemata“ põldudel jalutamas või maalimas kohata. Nad jalutavad koos aias ja vestlevad, kuni peatuvad ühe sammalroosi puhma juures, mille Gilbert talle mõne nädala eest Rose'i nimel oli toonud. Naine murrab ühe õie ja palub Gilbertil selle Rose'ile anda; tema küsimuse peale, kas ta seda endale võtta ei või, vastab proua, et temale on mõeldud teine. Kui proua Graham roosi Gilbertile ulatab, ei võta too mitte ainult roosi, vaid ka seda hoidva käe, mida ei tõmmatagi kohe vabaks. Härra Markham arvab, et tema võidutund on saabunud. Järsku on aga naise näost lugeda sisemist pingelist võitlust ning käsi tõmmatakse kohe noorhärra haardest vabaks. Proua Graham astub isegi paar sammu tagasi enne teatamist, et nii ei saa, seades tingimuseks, et Gilbert võib teda võtta vaid emaliku või õeliku sõbrana, kuid mitte kunagi millegi rohkemana.

Kolme nädala pärast näeb Gilbert Heleni aias midagi, mida ta ei oleks tohtinud näha: härra Lawrence'it ja Helenit koos jalutuskäigul, mehe käsi ümber viimase piha, Heleni käsi Frederick Lawrence'i õlal, pidamas avameelset dialoogi.

Järgmine päev leiab aset vägivaldne kokkupõrge. Gilbert ründab härra Lawrence'i, lüües teda piitsavarrega nii, et ta hobuse seljast kukub ja enam tõusta ei jõua. Vihase ja solvatuna jätab Gilbert ta sinna, kuhu ta kukkus, märjale maapinnale vihma kätte lebama, ise aga ratsutab minema.

Härra Lawrence ei saa suuri vigastusi, kuid jääb raske külmetuse tõttu ikkagi pikaks ajaks voodisse. Sellest, et ta kukkus oma ponilt Gilberti löögi tõttu, mitte enda kohmakusest, ei räägi ta mitte kellelegi, ning meeste kaklus jääb nende omavaheliseks saladuseks.

Paar päeva hiljem läheb Gilbert Wildfelli härrastemajja, et kuulda Heleni selgitust ja õigustust sellele, mida ta tol õhtul Wildfelli aias pealt nägi, aga Helen pakub talle hoopis oma päevikut, kust ta eelnevalt lõpust mõne lehe välja rebib. Enne Gilbertil tagasi koduteele läkitamist palub Helen tal päeviku kohe pärast läbilugemist tagasi tuua, ning et ta selle sisust mitte kellelegi ei räägiks.

Teos jätkub Heleni päeviku vormis ning hüppab tagasi aastasse 1821, mil Heleni õnnetu lugu algab.

Kuna Helen on abiellumise eas, proovib tema tädi teda iga hinna anda naiseks ühele rikkale austusväärsele vanemale mehele, kelle abieluettepaneku noor rõõmsameelne naine aga oma tädi suureks pahameeleks tagasi lükkab, sest Helen ei suudaks teda kunagi armastada.

Umbes samal ajal tutvub Helen ühe meeldiva välimusega noormehega, härra Arthur Huntingdoniga, kes temale omakorda lähenemiskatseid ja meelitusi hakkab tegema ning kelle abieluettepaneku Helen tädi vastupanule ja korrale kutsumisele vaatamata vastu võtab. Helen usub siiralt, et kuigi härra Huntingdon ei ole loomult just kõige parem mees, suudab ta teda muuta, tema metsikust hoole ja armastusega tasandada.

Helen pettub oma mehes juba esimeste abielunädalate jooksul. Ta ei kahetse veel oma sammu, kuid soovib, et oleks härra Huntingdoni enne abielu paremini tundma õppinud, sest mees osutub väga isekaks. Kõigepealt veedavad nad oma mesinädalad Mandri-Euroopas liig kiirustades nii, et Helen saab väga vähe näha; järgmisena muutub Arthur Jumala peale kadedaks, sest tema naine peab oma suhet Jumalaga olulisemaks suhtest enda abikaasaga.

Aastate möödudes pöördub abikaasade läbikäimine ainult halvemuse poole. Arthur jätkab oma abielueelset metsikut ning elupõletavat eluviisi, seda vaatamata oma naise pahameelele, kelle ta aina pikemateks perioodideks üksi koju jätab, et sõpradega Londonis ja mujal lõbutseda, pidamata seejuures kinni oma lubadustest. Samuti suurenevad järk-järgult alkoholikogused, mida Arthur tarbib.

Aasta pärast nende abielu sünnib Helenil poeg, kellele pannakse nimi tema isa nime järgi. Härra Huntingdon jääb aga esialgu oma poja suhtes külmaks, peab teda igavaks, ent veel ühe aasta möödudes asub teda ära hellitama, õpetades teda hiljem endasuguseks ropu suuga joodikuks.

Umbes samal ajal sokutab Arthur oma naise parima sõbratari Milicent Hargrave'i ühele oma joomakaaslasele, härra Hattersleyle mehele, saates niiviisi ka tema kohutavasse abielusse, ilma et Helen olnuks võimeline seda takistama, sest Milicenti emal, proua Hargrave'il oli kinnisideeks panna enda tütred mehele mõne jõuka pere vanimatele poegadele, vaatamata sellele, kas see ka tüdrukutele meelepärane on.

Helen Huntingdoni kolmandal abieluaastal kaob Heleni ja Arthuri vahel igasugune armastus ja usaldus, sest ühel õhtul tunnistab Helen põõsastikus olles, kuidas tema mees teda teise naisega petab. Heleni viha ja pettumust suurendab veelgi fakt, et tegemist on leedi Annabella Lowborough'ga, naisega, kes oli abiellunud vaid raha pärast „hea mehega“ ning keda Helen polnud kunagi sallinud. Lord Lowborough aga armastab oma naist tõeliselt. Ta on Arthuri vana sõber, kuid on joomise ja märatsemise maha jätnud, olles selle pärast nüüd meesteseltskonna naerualune.

Järgnevad aastad elab abielupaar oma häärberis nagu täielikud võõrad. Helen on vaid tasuta majapidajanna. Ometigi ei anna Arthur Huntingdon lahutust. Heleni olukord on seda hullem, et Milicenti vend Walter, kes teab väga hästi Heleni olukorda, proovib Helenit oma armukeseks saama ärgitada. Arthur oli avalikult selleks kõigile meestele loa andnud.

Heleni päevad mööduvad oodates aega, mil Arthur taas kodunt lahkub, et siis proovida nende väikest poega isa halvast mõjust võõrutada, aga kahjuks vaid selleks, et isa tagasi tulles kogu ema töö jälle kustutaks. Härra Huntingdon läheb oma vihas Heleni vastu isegi nii kaugele, et ütleb poisile, et tema ema on kuri ning peaks põrgu käima.

Oma viiendal abieluaastal teeb Helen otsuse Grassdale'i häärberist koos oma pojaga põgeneda, sest poiss oli hakanud vanduma nagu härra Hattersley ja veini trimpama nagu härra Huntingdon ning iga kord, kui Helen proovis poega keelata halvasti käitumast, ema kuradile saatma.

Ta müüb maha oma juveelid ja hakkab pilte maalima, et neid salaja vahendaja kaudu müüa ja niiviisi äraminekuks piisavalt raha teenida. Põgenemisplaanidest ei räägi ta mitte kellelegi peale oma ustava teenija Racheli, kes on teda teeninud lapsepõlvest saadik.

Õnnetuseks ei lähe see plaan läbi. 9. jaanuaril 1827 saab härra Huntingdon plaanist teada, kui Helen oli just päevikusse sissekannet tegemas. Härra ei olnud purupurjus, nagu naine arvas, vaid oli salaja Heleni selja taga seistes päevikust põgenemiskavatsustest lugenud. Ta nõuab naiselt välja tema sahtlite võtmed, põletab poolelioleva maali, hävitab tema kunstitarbed ja võtab talt ära tema kogutud ja päritud raha ja väärtesemed, seades ta kindla igakuise rahasumma peale, millega ta peab nüüdsest läbi ajama. Heleni põgenemisplaanid on nurjatud.

Kuid Helen ei anna veel alla. Ajal, mil härra Huningdon jälle Londonisse lõbutsema läheb, õpetab Helen oksekivi abil väikese Arthuri alkoholi jälestama ning lepib oma venna Frederick Lawrence'iga kokku, et peaks tema olukord hullemaks minema, laseb vend endale kuuluva ja üksikus kohas asuva nende mõlema lapsepõlvekodu – Wildfelli härrastemaja paar tuba Heleni saabumise jaoks korda seada. Helen andis venna külaskäigul Grassdale'i, mil härra Huntingdoni seal polnud, vennale ülevaate oma nurjunud abielust ning avaldas kartust poja kasvatuse pärast niisuguse isa käe all.

11. oktoobril 1827 lahkub Helen varjunimega Graham, mis oli tema ema neiupõlvenimi, Grassdale'i häärberist ja sõidab varahommikul salaja koos väikese Arthuri ja Racheliga Wildfelli härrastemaja poole, kuhu jõuab järgmisel öösel. Härra Huntingdon oli tulnud Londonist tagasi teatega, et Helen ei kõlba enam Arthuri õpetajaks ja et ta on palganud talle koduõpetaja. Kui aga koduõpetaja preili Myers nädala pärast saabus, olid Helenit kohe haaranud kahtlused. Kui teenija Rachel oli avastanud, et see naine ei ole keegi muu kui härra Huntingdoni uus armuke, oli Helenil mõõt täis saanud.

Gilbert Markhami kätte antud päevik lõpeb ehk katkeb 3. novembril tema enese pisut pilkliku kirjeldusega. Ülejäänud viimased lehed rebis Helen välja.

Jätkub Gilberti jutustus minategelasena.

Pärast päeviku läbilugemist viib Gilbert päeviku nagu lubatud Helenile tagasi ning Helen palub Gilbertilt, et nad enam mitte kunagi ei kohtuks, ja lubab tal endaga ühendust võtta alles kuue kuu pärast, sest ta oli teinud otsuse ka siit piirkonnast põgeneda ning on kindel, et Gilbert ta selle aja jooksul unustab. Nii kaua kuuleb härra Markham Helenist härra Lawrence'i kaudu.

Möödub peaaegu aasta, mille jooksul Gilbert Heleniga kordagi ei kohtu ega isegi ei kirjuta. Ainus asi, mida ta tegi, oli kuue kuu möödudes paljastada tõde proua Huntingdonist (arvatavast proua Grahamist) naabruskonnale. Helen ongi piirkonnast lahkunud, kuid mitte uude varjupaika, vaid tagasi oma mehe juurde, kes on haige. Kõik olid ta mehe maha jätnud, kaasa arvatud osa teenijaid, tema uus ja endised armukesed. Kuigi härra Huntingdon hakkab oma naist taas vaimselt piinama ning kurnab ta oma haiguse jooksul täielikult ära, jääb Helen temaga surmani, üritades teda ka tema viimastel elu hetkedel panna Jumalalt lunastust paluma. Härra Huntingdon oli juba hakanud paranemagi, ent asunud siis taas ohtralt alkoholi tarvitama, ning haigus oli pöördumatult ägenenud. Viimastel tundidel oli härra Huntingdon vaatamata oma suurele surmahirmule siiski leebunud. Pärast härra Huntingdoni surma läheb Helen Staningleysse oma tädile külla, kus teda tabab uus hoop: Heleni tädimees sureb. Seejärel veedab ta veidi aega mere ääres kuurortlinnas koos oma sõprade ja tädiga ning pöördub siis tagasi Staningleysse.

Üks härra Huntingdoni endistest sõpradest ja jõhkrutsejatest, härra Grimsby, saab surma purjus peaga kakluses, teine, härra Hattersley, on aga mõistuse pähe võtnud, kohtleb oma naist ja lapsi nüüd alati hellalt ning hakkab pärast pankurist isa surma oma maakodus veiseid ja hobuseid aretama.

Kõigest Helenisse puutuvast saab Gilbert Markham teada härra Lawrence'i käest, kellega nad pärast Heleni mineviku päevavalgusele tulekut headeks sõpradeks saavad ning kes lubab Gilbertil isegi Heleni kirju lugeda. Gilberti suureks pettumuseks ei sisalda need aga ainsatki vihjet temast – näib, nagu oleks Helen ta unustanud, kuigi põhjus, miks naine keeldus Gilbertile andumast, on härra Huntingdoni surmaga kadunud.

Ühel külmal detsembriõhtul, kui Gilbert külastab pastoraati, kohtub ta seal Eliza Millwardiga, kes räägib talle, et Helen abiellub uuesti, seekord härra Walter Hargrave'iga, ning et härra Lawrence on läinud nende pulma. Gilbert ei usu seda, pidades öeldut Eliza julmaks valejutuks, ja arvab, et tüdruk naerab tema üle. Sellegipoolest soovib Gilbert uurida, milles asi. Ta tõttab Woodfordi härra Lawrence'i mõisa, aga leiab selle tühja olevat. Teener vastab härra Markhami pärimistele, et härra Lawrence sõitis Grassdale'i.

Järgmise päeva hommikul sõidab Gilbert kohe Grassdale'i härra Lawrence'ile järele, et püüda Heleni abiellumist härra Hargrave'iga takistada. Õnnetuseks on öösel maha sadanud paks lumi, mille tõttu tõllaliiklus venib ning Gilbert jõuab kohale alles siis, kui pruut ja peigmees kirikust väljuvad. Härra Markhami avastab oma õnneks, et tegemist ei ole proua Huntingdoniga, vaid palju noorema naisega, ja et peigmees on härra Lawrence ise. Naine on aga Milicenti ja Walteri noorem õde Esther.

Uutest lootustest kihutatuna sõidab Gilbert samas kiriku lähedal asuvasse Grassdale'i mõisasse. Teel saab ta kutsarilt teada, missugune oli härra Huntingdoni testament ning et mees jättis kõik väikesele Arthurile. Helen oli määratud häärberi hooldajaks kuni poisi täisealiseks saamiseni. Grassdale'i jõudes öeldakse Gilbretile, et Helenit seal ei ole, vaid ta veedab nüüd enamuse oma ajast Staningleys tädi juures.

Vabanenud hirmust tema ja Heleni varanduslikult ebavõrdse abielu ees, sõidab Gilbert postitõllas Staningleysse, mis on päris pikk reis. Olnud jõudnud postitõllaga juba Staningley mõisa maadele, kuuleb ta kaassõitjate käest tema jaoks kohutavat tõde: Heleni tädimees härra Maxwell jättis surres kogu oma mõisa talle. Proua Huntingdon on taas väga rikas ja hoopis kõrgemast ühiskonnaklassist naine. Nende abielu oleks ennekuulmatu.

Postitõllast Staningley väravate ees maha astunud, ei suuda Gilbert mõisale läheneda ja hakkab kõhklema. Otsustab ära minna. Hetke pärast ilmub nurga tagant härrasmehelik tõld, kus sees väike Arthur härra Markhami ära tunneb. Helen kutsub ta majja sisse. Nad lepivad ära ning Gilbert saab Helenilt lõpuks selle roosi, mida proua Huntingdon talle Wildfelli härrastemajas keelas.

Gilbert Markham ja Helen Huntingdon abielluvad järgmise aasta augustis ja asuvad Staningleysse elama.

Gilberti jutustus lõpeb 10. juunil 1847.

Eestikeelsed väljaanded

"Wildfelli härrastemaja rentnik" ilmus eesti keeles mais 2013 kirjastuses Jumalikud Ilmutused sarjas Ji klassika. Tõlkis Kalevi Kvell, kujundas Andres Rõhu, trükiti trükikojas Pakett; 560 lk.