Teravahambuline aktiniidia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Teravahambuline aktiniidia
Actinidia-arguta-foliage.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Kanarbikulaadsed Ericales
Sugukond Aktiniidialised Actinidiaceae
Perekond Aktiniidia Actinidia
Liik Teravahambuline aktiniidia
Binaarne nimetus
Actinidia arguta
(Siebold & Zucc.) Planch. ex Miq.

Teravahambuline aktiniidia (Actinidia arguta) on on õistaim aktiniidia perekonnast.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Teravahambuline aktiniidia levib südajast aktiniidiast veidi lõuna pool.[1] Teravahambulise aktiniidia looduslikud kasvukohad on okaspuumetsad, laialehiste lehtmetsade ja mägimetsade hõredamad alad, näiteks tuulemurrualad ja põlendikud.[2] Taim kasvab looduslikult Kaug-Ida järgmistes piirkondades[3]:

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvavad oma kodumaal kuni 25 m kõrguseks, tüve läbimõõt võib ulatuda kuni 18 sentimeetrini. Taimel on piklikovaalsed või laielliptilised 8–15 cm pikkused lehed.[3] Lehe tipp on lühidalt teritunud, serv on teravsaagjas, lehe pealmine külg on tumeroheline, alumine külg heleroheline. Leherootsu pikkus on 8 cm. Teravahambulisel aktiniidial on kaks vormi: Jaapani ja Kaug-Ida, millel saab vahet teha lehtede järgi. Jaapani vorm eristub pikema lehe ja leherootsu põhjal, leht on paksem ja nahkjas.

Teravahambulise aktiniidia õied

Teravahambulisel aktiniidial on rohekasvalged 2 cm läbimõõduga õied. Üldiselt on aktiniidiad kahekojalised, kuid teravahambulisel aktiniidial võib olla ka mõlemasugulisi õisi.[2] Kui enamasti paiknevad emasõied lehtede kaenlas üksikult, siis isasõied paiknevad 2–6 kaupa rühmas.

Taim on tundlik kevadiste öökülmade suhtes, näiteks võivad öökülmade korral mais või juunis hävida lehed ja noored võrsed.[2] Kevadised külmakahjustused võivad saaki vähendada või selle hävitada. Õitsemisaeg on südajase aktiniidia omast kaks nädalat hilisem – juunis kuni juulis.[1] Taime vilju nimetatakse marjadeks.[2] Need on rohekaskollased, lihakad ning sisaldavad pruune väikeseid seemneid. Viljaliha on kollakasroheline, magus, aromaatne ja söödav. Liik on võib olla südajast aktiniidiast kuni kaks korda saagikam, kuid see on väga ebastabiilne.[1] Oma levialas talub isegi temperatuuri –50 °C. Eestis võrdlemisi külmakindel[2], kuid võib vajada talvekatet.[4] Sageli saavad taimed talvekahjustusi ega anna saaki või ei jõua saak valmida.[5]

Ristlõige kiivi ja teravahambulise aktiniidia marjadest

Kasvunõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Taravahambuline aktiniidia on võrreldes südaja aktiniidiaga suvesoojuse ja valguse suhtes nõudlikum.[1] Eelistab kasvada poolvarjus. Sobivamad on nõrgalt happelised kuni neutraalsed[4] viljakad mullad.[3] Kuna taimel on pinnalähedane juurestik, siis ei sobi väga kerged liivased ega ka raskemad mullad, mis ei lase sademeid läbi.[4] Eelistatumad kasvukohad Eestis on saared ja läänerannik.[5]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kulinaaria

Marju kasutatakse veini valmistamiseks ja magusatööstuses.[3]

Sordiaretus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed sordid aretati Kiievis 20. sajandi lõpus. Samuti on sorte aretatud Venemaal Moskvas. Aretatud kultuurvormide keskmine vilja mass võib olla 3,6–25 g ning saak kuni 18 kg taime kohta.

Biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Teravahambulise aktiniidia viljades on C-vitamiini sisaldus 65–90 mg toormassi kohta.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Robert Piir (2008). Vähetuntud marjad aias. Tallinn: Maalehe raamat. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Kalju Kask, Robert Piir (1980). Uusi puuvilja- ja marjakultuure. Tallinn: Valgus. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Endel Laas (1987). Dendroloogia. Tallinn: Valgus. II trükk. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Toivo Niiberg. "Aktiniidia ehk põhjamaine kiivi". Maa Elu, 10.05.2018. Vaadatud 18.03.2020.
  5. 5,0 5,1 Egon Valdaru. "Põhjamaine kiivi ehk aktiniidiamari on tervise varaait". Sakala, 18.01.2012. Vaadatud 18.03.2020.