Teoloogia summa Ia q. 23

See artikkel on esitatud kustutamiseks. Põhjus: See ei ole entsüklopeediaartikkel Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel.

Teoloogia summa esimese osa küsimus 23 on Aquino Thomase teose Teoloogia summa esimese osa (Prima pars) küsimus 23 (Ia q. 23).

Tekst

Küsimus 23

Jumala predestinatsioonist

Eessõna

Ia q. 23 pr. Pärast jumaliku ettehoolde vaatlemist [(22)] peab rääkima predestinatsioonist, ja eluraamatust.

Ja predestinatsiooni kohta küsitakse kaheksat asja.

Esiteks, kas Jumalale on kohane predestinatsioon.

Teiseks, mis on predestinatsioon; ja kas see paneb predestineeritusse midagi.

Kolmandaks, kas Jumalale on kohane mõnede inimeste reprobatsioon.

Neljandaks, predestinatsiooni ja äravalimise võrdlusest; kas nimelt predestineeritud valitakse ära.

Viiendaks, kas teened on predestinatsiooni, või reprobatsiooni, või äravalimise põhjus või põhjend.

Kuuendaks, predestinatsiooni kindlusest; kas nimelt predestineeritud eksimatult pääsevad.

Seitsmendaks, kas predestineeritute arv on kindel.

Kaheksandaks, kas predestinatsioonile võivad kaasa aidata pühakute palved.

Artikkel 1

Kas Jumalale on kohane inimeste predestinatsioon?

Ia q. 23 a. 1 arg. 1 Esimese juurde minnakse nii. Näib, et Jumal ei predestineeri inimesi. Sest Johannes Damaskusest ütleb [teose "De fide orthodoxa" ] II raamatus [30]: "Tuleb teada, et Jumal küll teab kõike ette, kuid ei määra kõike ette." Sest ta teab seda, mis on meis; aga ei määra seda ette. Aga inimlikud teened ja süüd on meis, kuivõrd me oleme oma tegude peremehed vaba tahte läbi. Järelikult seda, mis kuulub teene või süü juurde, Jumal ei predestineeri. Ja nõnda inimeste predestinatsioon tühistub.

Ia q. 23 a. 1 arg. 2 Peale selle, kõiki looduid korrastab nende eesmärkide poole jumalik ettehoole, nagu ülalpool [(22, 1, 2)] öeldud. Aga teiste loodute kohta ei öelda, et Jumal neid predestineeriks. Järelikult ka mitte inimeste kohta.

Ia q. 23 a. 1 arg. 3 Peale selle, inglid on võimelised õndsuseks, nagu inimesedki. Aga inglitele ei ole kohane olla predestineeritud, nagu näib, sest nendes ei ole kunagi olnud õnnetus [miseria]; predestinatsioon on aga "halastamise [miserendi] plaan", nagu ütleb Augustinus [(De praedestinatione sanctorum 17). [Vaata 22, 3.] Järelikult inimesi ei predestineerita.

Ia q. 23 a. 1 arg. 4 Peale selle, heateod, mis Jumal inimestele teeb, ilmutab pühadele meestele Püha Vaim, nagu ütleb apostel (Paulus) Pauluse esimeses kirjas korintlastele 2. peatükis [12. salmis]: Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Seega, kui Jumal inimesi predestineeriks, oleks predestineeritutele nende predestinatsioon teada. Mis on ilmselt väär.

Ia q. 23 a. 1 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse Pauluse kirjas roomlastele 8[:30]: Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud.

Ia q. 23 a. 1 co. Vastan: peab ütlema, et Jumalale on kohane inimesi predestineerida. Sest kõik allub jumalikule ettehooldele, nagu ülal näidatud [(22)]. Ettehoolde juurde kuulub aga asjade korrastamine eesmärgi poole, nagu öeldud [(22, 1, 2)]. Eesmärke aga, mille poole Jumal loodud asju korrastab, on kaks. Üks, mis ületab loodud looduse proportsiooni ja võime, ja see eesmärk on igavene elu, mis seisneb Jumala kaemises, mis on üle mis tahes loodu loomusest, nagu ülalpool sisaldus [(12, 4)]. Teine eesmärk on aga proportsioonis loodud loodusega, mida nimelt loodud asi suudab saavutada oma loomuse jõu kohaselt. Selleni aga, milleni miski oma loomuse jõul ei suuda jõuda, peab ta viima miski muu; nii nagu noolelaskja saadab noole märki. Mistõttu, õieti öelda, mõistusega olend, kes on võimeline igaveseks eluks, juhitakse sinna just nagu Jumalast viiduna. Kelle viimise logos küll preeksisteerib Jumalas; nii nagu temas on kõikide asjade korrastatus eesmärgi poole, mille me ütlesime olevat ettehoolde. Aga millegi tehtava logos, mis on olemas tegija meeles, on tehtava asja mingi eeleksistents temas. Mistõttu logost, mis on mõistusega olendi ennustatud viimisel [(transmittere)], nimetatakse predestinatsiooniks, sest destinare ['määramine, saatmine'] on mittere ['saatmine']. Ja nõnda on ilmne, et predestinatsioon, oma objektide suhtes, on mingi osa ettehooldest.

Ia q. 23 a. 1 ad 1 Esimese puhul tuleb niisiis öelda, et Johannes Damaskusest nimetab ettemääramiseks paratamatuse pealepanemist; nii nagu see on looduslikes asjades, mis on ühe suunas ette määratud. Mis on ilmne sellest, et ta lisab: "sest ta ei taha pahet, ega sunni peale voorust". Mistõttu predestinatsioon ei välistu.

Ia q. 23 a. 1 ad 2 Teise puhul tuleb öelda, et mõistuseta loodud ei ole võimelised selleks eesmärgiks, mis inimloomuse ületab. Mistõttu õieti ei saa öelda, et neid predestineeritakse, kuigi mõnikord vales tähenduses nimetatakse predestinatsiooniks [ettemääratust] mis tahes muu eesmärgi suhtes.

Ia q. 23 a. 1 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et predestinatsioon on kohane inglile, nagu inimestelegi, kuigi inglid ei ole kunagi olnud õnnetud. Sest liikumine ei võta oma liiki mitte terminilt, millest, vaid terminilt, mille poole, sest valgeks muutumise suhtes ei loe midagi, kas see, mis muutub valgeks, oli must või kollane või punane. Ja samamoodi ei loe predestinatsiooni suhtes midagi, kas keegi predestineeritakse igaveseks eluks õnnetuse seisundist või mitte. Kuigi võib öelda, et igasugune hea andmine üle selle, mis on kohus, kuulub armu juurde, nagu ülal [ (21, 3, 4)] öeldud.

Ia q. 23 a. 1 ad 4 Neljanda puhul peab ütlema, et kuigi mõnedele erilise privileegina nende predestinatsioon ilmutatakse, ei ole ometi kohane, et see ilmutataks kõigile, sest nõnda heidaksid meelt need, kes ei ole predestineeritud; ja kindlus tekitaks predestineeritutel hooletust.

Artikkel 2

Kas predestinatsioon paneb midagi predestineeritusse, ja mis see on

Ia q. 23 a. 2 arg. 1 Teise juurde minnakse nii. Näib, et predestinatsioon paneb midagi predestineeritusse. Sest igasugune tegevus kutsub iseendast esile passiooni. Nii et kui predestinatsioon on tegevus Jumalas, siis ta peab olema passioon predestineeritutes.

Ia q. 23 a. 2 arg. 2 Peale selle, Origenes ütleb selle kohta Pauluse kirjas roomlastele 1[:4]: määratud [(kes on predestineeritud)] jne: predestinatsioon puudutab seda, kes ei ole, aga määramine [(destinatio)] puudutab seda, kes on. Aga Augustinus ütleb, raamatus De praedestinatione sanctorum: mis see predestinatsioon muud on kui kellegi määramine? Järelikult puudutab predestinatsioon üksnes kedagi olemasolevat. Ja nõnda ta paneb midagi predestineeritusse.

Ia q. 23 a. 2 arg. 3 Peale selle, ettevalmistus on miski ettevalmistatavas. Aga predestinatsioon on Jumala heategude ettevalmistus, nagu ütleb Augustinus raamatus De praedestinatione Dei [II, 14]. Järelikult predestinatsioon on miski predestineeritavates asjades.

Ia q. 23 a. 2 arg. 4 Peale selle, ajalikku ei paigutata igavese definitsiooni. Aga arm, mis on midagi ajalikku, arvatakse predestinatsiooni definitsiooni, sest predestinatsioon öeldakse olevat armu ettevalmistus olevikus, ja kirkuse ettevalmistus tulevikus. Järelikult predestinatsioon ei ole midagi igavest. Ka nõnda peab see olema mitte Jumalas, vaid predestineeritutes, sest mis tahes on Jumalas, see on igavene.

Ia q. 23 a. 2 s. c. Aga vastu on see, et Augustinus ütleb, et predestinatsioon on Jumala heategude etteteadmine. Aga etteteadmine ei ole selles, mida ette teatakse, vaid selles, kes ette teab

Ia q. 23 a. 2 co. Vastan: peab ütlema, et predestinatsioon ei ole miski predestineeritutes, vaid ainult predestineerijas. On ju öeldud, et predestinatsioon on mingi osa ettehooldest, aga ettehoole ei ole ettehooldatavates asjades; vaid on mingi logos ettehooldaja arus, nagu ülalpool on öeldud [(22, 1)]. Aga ettehoolde täideviimine, mida öeldakse juhtimiseks, on küll juhitavates asjades passiivselt; aga juhtijas on aktiivselt. Millest on ilmne, et predestinatsioon on mingi Jumalikus meeles olemasolev logos, mis on mõnede korrastatusel igaveseks päästeks. Aga selle korra täideviimine on predestineeritutes küll passiivselt; aga aktiivselt Jumalas. Predestinatsiooni täideviimine on aga kutsumine ja kirgastamine, nagu ütleb apostel [(Paulus) Rooma kirjas 8[:30]: keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud (...) neid on ta ka kirgastanud.

Ia q. 23 a. 2 ad 1 Esimese puhul peab seega ütlema, et tegevused, mis lähevad üle välisesse mateeriasse, kutsuvad endast esile passiooni, nagu näiteks soojendamine ja kuivatamine, aga mitte tegevused, mis jäävad tegijasse, nagu on näiteks arusaamine ja tahtmine, nagu ülal [ (14, 2)]; [(18, 3, ad 1)] on öeldud. Ja säärane tegevus on predestinatsioon. Mistõttu predestinatsioon ei pane predestineeritavasse midagi. Aga selle täideviimine, mis läheb üle välisteks asjadeks, paneb nendesse mingi tagajärje.

Ia q. 23 a. 2 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et määramist (destinatio) võetakse mõnikord kui kellegi reaalset saatmist mingi piirini, ja nõnda ei puuduta määramine midagi muud kui seda, mis on. Teistmoodi võetakse määramist saatmisena [(otsusena)], mida keegi meeles kavandab, mille kohaselt me ütleme määramiseks seda, mida me meelega kindlalt ette paneme, ja sellel teisel viisil öeldakse 2. Makabite raamatu 6. peatükis [20. salmis]: kes kindlasti ära põlgavad seda, mida ei sünni maitsta ka siis, kui on armastus elu vastu [(Elasar määras mitte juhtuda lasta lubamatul eluarmastuse pärast)]. Ja nõnda võib määramine puudutada seda, mis ei ole. Predestinatsioon võib siiski, eelnemise pärast, mille ta kaasa toob, puudutada seda, mis ei ole, ükskõik millisel viisil määramist võetakse.

Ia q. 23 a. 2 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et ettevalmistamist on kahesugust. Mingisugune on kannatajal, et ta kannataks, ja see ettevalmistamine on ettevalmistatavas. Mingi muu on tegijal, et ta teeks, ja see on tegijas. Ja säärane ettevalmistus on predestinatsioon; just nagu midagi aru läbi tegija öeldakse valmistavat end tegemiseks ette, kuivõrd ta kavandab ette tehtavat töö logost. Ja nõnda on Jumal igavikust ette valmistanud predestineerides, kavandades mõnede pääste poole korrastatuse logost.

Ia q. 23 a. 2 ad 4 Neljanda puhul peab ütlema, et armu ei arvata predestinatsiooni definitsiooni kui midagi, mis on olemas selle olemuse poolest, vaid niivõrd kui predestinatsioon toob kaasa suhte armuga, nii nagu põhjuse suhte tagajärjega, ja akti suhte objektiga. Mistõttu ei järgne, nagu predestinatsioon oleks midagi ajalikku.

Artikkel 3

Kas Jumalale on kohane mõnede inimeste reprobatsioon

Ia q. 23 a. 3 arg. 1 Kolmanda juurde minnakse nii. Näib, et Jumal ei reprobeeri ühtegi inimest. Keegi ei reprobeeri ju seda, keda ta armastab. Aga Jumal armastab kõiki inimesi, nagu on öeldud Saalomoni Tarkuseraamatus 11. peatükis [25. salmis]: Sest sa armastad kõike, mis iial on olemas, ja su meelest ei ole jäle miski, mis sa oled teinud, sest sa ei ole vihates midagi valmistanud. Järelikult ei reprobeeri Jumal ühtegi inimest.

Ia q. 23 a. 3 arg. 2 Peale selle, kui Jumal reprobeerib mõne inimese, siis peab reprobatsioon suhtuma reprobeeritavatesse samamoodi nagu predestinatsioon predestineeritavatesse. Aga predestinatsioon on predestineeritavate pääste põhjus. Järelikult reprobatsioon on siis reprobeeritute hukatuse põhjus. See aga on väär, öeldakse ju Hoosea raamatu 13. peatükis ([salmis 9]): See on su hukutanud, Iisrael, et sa olid minu, oma abi, vastu. [(sinu hukatus, Iisrael, on sinust; ainult minust sinu abi)] Järelikult Jumal ei reprobeeri kedagi.

Ia q. 23 a. 3 arg. 3 Peale selle, kellelegi ei tohi süüks panna, mida ta ei saa vältida. Aga kui Jumal kellegi reprobeerib, siis too ei saa midagi parata, et ta hukkub, öeldakse ju Koguja raamatu 7. peatükis [(14. salmis)]: mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab [(pane tähele Jumala töid, et keegi ei saa parandada, mis tema on ära põlanud)]. Seega inimestele ei tohi süüks panna, et nad hukkuvad. See aga on väär. Järelikult Jumal ei reprobeeri kedagi.

Ia q. 23 a. 3 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse Malaki raamatu 1. peatükis [(2. ja 3. salmis)]: Jaakobit ma armastasin, aga Eesavit ma vihkasin.

Ia q. 23 a. 3 co. Vastan: peab ütlema, et Jumal reprobeerib mõned. Ülalpool [(artikkel 1)] on ju öeldud, et predestinatsioon on osa ettehooldest. Ettehoolde juurde käib aga mingi puuduse lubamine asjades, mis alluvad ettehooldele, nagu ülal [(22, 2)] on öeldud. Mistõttu, kuna jumaliku ettehoolde läbi inimesed korrastatakse igavese elu poole, siis käib jumaliku ettehoolde juurde ka see, et ta lubab mõnedel selle eesmärgini mitte jõuda. Ja seda öeldakse reprobeerimiseks.

Seega nõnda nagu predestinatsioon on osa ettehooldest nende suhtes, kes korrastatakse igavese pääste poole; nii ka reprobatsioon on ettehoolde osa nende suhtes, kes sellest eesmärgist ära langevad. Mistõttu predestinatsioon ei nimeta üksnes etteteadmist, vaid lisab midagi logose poolest, nii nagu ka ettehoole, nagu ülal [(22, 1)] on öeldud. Sest nii nagu predestinatsioon sisaldab tahet anda armu ja kirkust, nõnda sisaldab reprobatsioon tahet lubada kellelgi langeda süüsse, ja peale panna süüdimõistmise karistus süü eest.

Ia q. 23 a. 3 ad 1 Esimese puhul tuleb niisiis öelda, et Jumal armastab kõiki inimesi, ja ka kõiki looduid, kuivõrd ta tahab midagi head, ometi ei taha ta kõikidele mis tahes head. Kuivõrd ta seega mõnedele ei taha seda head, mis on igavene elu, öeldakse, et ta neid vihkab, ehk reprobeerib.

Ia q. 23 a. 3 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et põhjustamisel on reprobatsioon teistsuguses suhtes kui predestinatsioon. Sest predestinatsioon on nii selle põhjus, mida predestineeritud ootavad tulevasest elust, nimelt kirkuse põhjus; kui ka selle põhjus, mida tajutakse praegu, nimelt armu põhjus. Reprobatsioon ei ole aga selle põhjus, mis on olevikus, nimelt süü põhjus; on aga Jumalast hooletusse jäetuse põhjus. Siiski on ta selle põhjus, mis saab tulevikus, nimelt igavese karistuse põhjus. Aga süü tuleb selle vabast tahtest, kes reprobeeritakse ja armust ilma jäetakse. Ja selle poolest saab tõeks prohveti ütlus: sinu hukatus, Iisrael, on sinust.

Ia q. 23 a. 3 ad 3 Kolmanda puhul tuleb öelda, et Jumala reprobatsioon ei võta midagi ära reprobeeritava väest (potentia). Mistõttu, kui öeldakse, et reprobeeritu ei saa saavutada armu, siis sellest ei tule aru saada absoluutse võimatuse kohaselt, vaid tingimusliku võimatuse kohaselt, nii nagu ülal [(19, 3)] on öeldud, et predestineeritul on paratamatu pääseda, tingimusliku paratamatuse kohaselt, mis ei võta ära vaba tahet. Mistõttu, kuigi keegi, kelle Jumal reprobeerib, ei saa armu saavutada, ometi juhtub patt või muu komistus temas tema vabast tahtest. Mistõttu seda pannaksegi talle teenitult süüks.

Artikkel 4

Kas predestineeritud valitakse Jumalast ära

Ia q. 23 a. 4 arg. 1 Neljanda juurde minnakse nii. Näib, et predestineerituid ei valita Jumalast ära. Ütleb ju Dionysios raamatu "Jumala nimedest" IV peatükis [(1)], et nii nagu kehaline päike valimatult kõikidele kehadele valgust saadab, nõnda ka Jumal oma headust. Aga jumalikku headust antakse osaks iseäranis mõnedele, armust ja kirkusest osasaamise poolest. Järelikult annab Jumal armu ja kirkust osaks valimatult. Mis kuulub predestinatsiooni juurde.

Ia q. 23 a. 4 arg. 2 Peale selle, valimine puudutab seda, mis on. Aga predestinatsioon igavikust puudutab ka seda, mis ei ole. Järelikult mõnesid predestineeritakse valimatult.

Ia q. 23 a. 4 arg. 3 Peale selle, valimine toob kaasa mingi vahetegemise. Aga Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid, nagu öeldakse Pauluse teises kirjas Timoteosele 2[:4]. Järelikult predestinatsioon, mis määrab inimesed ette päästele, on valimatu.

Ia q. 23 a. 4 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse Pauluse kirjas efeslastele 1[:4]: tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist.

I q. 23 a. 4 co. Vastan: peab ütlema, et predestinatsioon eeldab logose poolest äravalimist; ja äravalimine armastust. Mille põhjend on, et predestinatsioon on, nagu öeldud ([artikkel 1]), osa ettehooldest. Ettehoole aga, nagu ka elutarkus, on arus olemasolev logos, mis kirjutab ette mõnede asjade korrastamise eesmärgi poole, nagu ülal [(22, 2)] on öeldud. Aga millegi korrastamist eesmärgi poole ei kirjutata ette, kui ei preeksisteeri eesmärgi tahe. Seetõttu eeldab mõnede predestineerimine igavesele päästele, et Jumal tahab nende päästet. Mille juurde kuulub äravalimine ja armastus. Armastus niivõrd, kui ta tahab neile seda igavese pääste head, sest armastamine on kellelegi hea tahtmine, nagu ülal [(20, 2, 3)] on öeldud. Äravalimine niivõrd, kui ta tahab mõnedele head enne teisi, sest mõned ta reprobeerib, nagu ülal [(artikkel 3)] öeldud.

Äravalimine ja armastus korrastatakse siiski erinevalt meie puhul ja Jumala puhul, sest meie puhul ei põhjusta tahe armastamisel head; vaid preeksisteeriv hea õhutab meid armastama. Ja sellepärast me valime kellegi, keda me armastame, ja nõnda meie puhul valimine eelneb armastusele. Jumala puhul aga on ümberpöördult. Sest tema tahe, millega ta armastamisel tahab kellelegi head, on põhjus, miks tollel see hea on enne teisi. Ja nõnda on ilmne, et armastus eelneb äravalimisele logose poolest: ja äravalimine predestinatsioonile. Seetõttu kõiki predestineerituid valitakse ära ja armastatakse.

Ia q. 23 a. 4 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et kui vaadelda jumaliku headuse osaks saada laskmist üldse, siis ta laseb oma headust osaks saada valimatult; kuivõrd nimelt ei ole midagi, mis ei saaks osa tema headusest, nagu ülal [(6, 4)] on öeldud. Aga kui vaadelda ühe või teise hea osaks saada laskmist, siis ta ei jaga valimatult, sest mingid head ta annab mõnedele, mida ta ei anna kõigile. Ja nii on armu ja kirkuse andmisel täheldatav äravalimine.

Ia q. 23 a. 4 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et kui valija tahet õhutab valima asjas eeleksisteeriv hea, siis peab valimine puudutama seda, mis on; nii nagu toimub meie valimise puhul. Aga Jumala puhul on teistmoodi, nagu öeldud. Ja sellepärast, nagu ütleb Augustinus, valitakse Jumalast ära need, kes ei ole, ja ometi valija ei eksi. [(De verbis apostoli sermo 11)]

Ia q. 23 a. 4 ad 3 Kolmanda puhul tuleb öelda, et nii nagu ülal on öeldud, tahab jumal eelnevalt, et kõik inimesed pääseksid, mis ei ole lihtsalt tahtmine, vaid millegi poolest tahtmine, mitte aga järgnevalt, mis on lihtsalt tahtmine.

Artikkel 5

Kas teened on predestinatsiooni, reprobatsiooni, ja äravalimise põhjus, või põhjend?

Ia q. 23 a. 5 arg. 1 Viienda juurde minnakse nii. Näib, et teenete etteteadmine on ettenägemise põhjus. Ütleb ju apostel, Rm. 8[:29]: need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud. Ja Ambrosiuse gloss Rm 9[:15] kohta (Ma halastan, kellele ma halastan jne) ütleb: halastan sellele, kellest ette tean, et ta on kõigest südamest minu poole pöördunud. Sellepärast näib, et teenete etteteadmine on predestinatsiooni põhjus.

I q. 23 a. 5 arg. 2 Peale selle, jumalik predestinatsioon sisaldab jumalikku tahet, mis irratsionaalne [(põhjendita)] olla ei saa, sest predestinatsioon on halastamise kavatsus, nagu Augustinus ütleb (De praedestinatione sanctorum II, 17). Aga mingit muud põhjendit ei saa predestinatsioonil olla kui teenete etteteadmine. Järelikult on teenete etteteadmine predestinatsiooni põhjus või põhjend.

I q. 23 a. 5 arg. 3 Peale selle, Jumala juures ei ole ülekohut, nagu öeldakse Rm. 9[:14]: Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!". Aga näib, et on ülekohtune, et võrdsetele antakse ebavõrdsed asjad. Aga kõik inimesed on võrdsed nii loomuse poolest, kui ka algpatu poolest, aga nende puhul on täheldatav ebavõrdsus omaenda tegude teenete või süüde poolest. Seega valmistab Jumal predestineerides ja reprobeerides inimestele ette ebavõrdseid asju üksnes erinevate teenete etteteadmise pärast.

I q. 23 a. 5 s. c. Aga vastu on see, mida ütleb apostel [(Paulus)] Tiitusele 3[:5]: siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude pärast, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda. Aga nii nagu ta meid päästis, nii ta ka predestineeris meid pääsema. Järelikult ei ole teenete etteteadmine predestinatsiooni põhjus või põhjend.

Ia q. 23 a. 5 co. Vastan: peab ütlema, et kuna predestinatsioon sisaldab tahet, nagu ülal [Artikkel 4] on öeldud, tuleb predestinatsiooni põhjendit otsida nõnda, nagu otsitakse jumaliku tahte põhjendit. On aga ülal [(19, 5)] öeldud, et jumalikule tahtele ei saa omistada põhjust tahtmise akti poolelt; vaid saab omistada põhjendit tahetava poolelt, kuivõrd nimelt Jumal tahab millegi olemist millegi muu pärast. Keegi ei ole seetõttu olnud nii hullumeelne, et ütleks, et teened on jumaliku predestinatsiooni põhjus predestineerija akti poolelt. Vaid küsimus on selles, kas tagajärje poolest predestinatsioonil on mingi põhjus. Ja küsimus on, kas Jumal on ette määranud, et ta annab kellelegi predestinatsiooni tagajärje mingite teenete pärast.

On olnud seega mõned, kes on öelnud, et predestinatsiooni tagajärg määratakse kellelegi ette teises elus preeksisteerivate teenete pärast. Ja see oli Origenese positsioon, kes väitis, et inimeste hinged loodi algusest peale, ja vastavalt nende tegude mitmekesisusele anti neile selles maailmas erinevad olekud, kui nad kehadega ühendati. Aga selle arvamuse välistab apostel [(Paulus)] (Rm 9[:11, 12]), öeldes: sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis – et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima mitte tegude, vaid kutsuja pärast – öeldi talle: "Suurem orjab vähemat".

On olnud niisiis teised, kes ütlesid, et preeksisteerivad teened selles elus on predestinatsiooni tagajärje põhjus ja põhjend. Sest pelagiaanid väitsid, et heategemise algus on meist, lõpuleviimine aga Jumalast. Ja nõnda, sellest tuleb, et kellelegi antakse predestinatsiooni tagajärg, ja mitte kellelegi teisele, sest üks andis ette valmistades alguse, ja teine mitte. Aga selle vastu on see, mida ütles apostel [(Paulus)] (2Kr 3[:5]): Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu see oleks meist endist (me ei ole võimelised mõtlema midagi iseenesest just nagu iseenesest). Aga mingit varasemat printsiipi ei saa välja mõelda kui mõtlemine. Mispärast ei saa öelda, et meis oleks olemas mingi algus, mis oleks predestinatsiooni tagajärje põhjend.

Mistõttu on olnud teised, kes on öelnud, et predestinatsiooni tagajärjele järgnevad teened on predestinatsiooni põhjus, et saadaks aru, et sellepärast Jumal annab armu kellelegi, ja on ette määranud, et ta seda annab, et ta on ette teadnud, et too armu hästi kasutab; nii nagu kuningas annab hobuse mingile sõdurile, kellest ta teab, et too seda hästi kasutab. Kuid nemad tegid nähtavasti vahe sisse selle vahele, mis on armust, ja selle vahele, mis on vabast tahtest, just nagu sama asi ei võiks olla mõlemast. Ilmne on aga, et see, mis on armust, on predestinatsiooni tagajärg, ja seda ei saa väita predestinatsiooni põhjendiks, sest see arvatakse predestinatsiooni sisse. Kui seega miski muu meie poolt on predestinatsiooni põhjend, siis see on väljaspool predestinatsiooni tagajärge. Ei ole aga erinevust selle vahel, mis on vabast tahtest, ja selle vahel, mis on predestinatsioonist; nii nagu ei ole erinevust selle vahel, mis on teisest põhjusest, ja selle vahel, mis on esimesest põhjusest, sest jumalik ettehoole kutsub tagajärgi esile teiseste põhjuste läbi, nagu ülal [(22, 3)] öeldud. Mispärast ka see, mis on vaba tahte läbi, on predestinatsioonist.

Peab seega ütlema, et me võime predestinatsiooni tagajärge vaadelda kahte moodi. Ühtmoodi – üksikult. Ja nõnda ei keela miski, et predestinatsiooni mingi tagajärg oleks teise tagajärje põhjus ja põhjend; mingi järgnev eelneva põhjus, lõpp-põhjuse logose järgi; eelnev järgneva põhjus, teenepõhjuse logose järgi, mis taandub mateeria dispositsioonile. Nii nagu me ütleksime, et Jumal on ette määranud, et annab kellelegi kirkuse teenete pärast; ja on ette määranud, et annab kellelegi armu, et ta kirkuse ära teeniks. Teistmoodi võib vaadelda predestinatsiooni tagajärge üldiselt. Ja nõnda on võimatu, et predestinatsiooni kogu tagajärjel üldiselt oleks mingi põhjus meie poolt. Sest mis tahes on inimeses, mis korrastab teda pääste poole, see kõik sisaldub predestinatsiooni tagajärje all, ka armuks ettevalmistamine ise, sest ka see toimub üksnes Jumala abiga, nagu ütleb prohvet Jeremija (Nutulaul 5:21): Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume!. Siiski on predestinatsioonil sel moel tagajärje poolelt põhjendiks Jumala headus, mille poole predestinatsiooni kogu tagajärg korrastatakse kui eesmärgi poole, ja millest ta tuleneb kui esimesest liikumapanevast põhjusest.

Ia q. 23 a. 5 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et ette teada olev armu kasutamine ei ole armu andmise põhjend, ka mitte lõpp-põhjuse logose järgi, nagu öeldud.

Ia q. 23 a. 5 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et predestinatsioonil on põhjend tagajärje poolelt, üldiselt, jumalik headus ise. Üksikult aga on üks tagajärg teise põhjus, nagu öeldud.

Ia q. 23 a. 5 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et mõnede predestinatsiooni ja teiste reprobatsiooni põhjust tuleb otsida jumalikust headusest enesest. Nõnda ju öeldakse, et Jumal on teinud kõik oma headuse pärast, et jumalik headus esituks asjades. Aga jumalik headus, mis iseeneses on üks ja lihtne, peab asjades esituma mitmekesiselt: sellepärast et loodud asjad ei suuda jõuda jumaliku lihtsuseni. Ja sellepärast ongi universumi lõpuleviimiseks tarvis asjade erinevaid astmeid, millest mõnel on universumis kõrge, mõnel madal koht. Ja selleks et astmete mitmekesisus asjades säiliks, lubab Jumal juhtuda millelgi kurjal, et paljud head ei takistuks, nagu ülal [(22, 2)] öeldud.

Nõnda siis kogu inimsugu, nii nagu kogu asjade kogusust. Nii et Jumal on tahtnud inimestes mõnede puhul, keda ta on predestineerinud, esitada oma headust halastuse kaudu, armu heites; ja teiste suhtes, keda ta reprobeerib, õigluse kaudu, karistades. Ja see on põhjend, mille pärast Jumal mõnesid välja valib ja mõnesid reprobeerib. Ja selle põhjuse omistab apostel (Paulus) Pauluse kirjas roomlastele 9[:22, 23], öeldes: Eks Jumal, tahtes näidata oma viha (see on õigluse kättemaksuks) ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud (see on lubanud) vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks, ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba ette valmistanud kirkuseks? Ja 2Tm 2:[20] ütleb: Aga suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjaid, vaid neid on ka puust ja savist – osa auliseks, osa autuks tarbeks.

Aga sellel, miks ta ühed valib välja kirkuseks ja teised reprobeerib, ei ole muud põhjendit peale jumaliku tahte. Millepärast Augustinus ütleb (Johannese evangeeliumi kommentaaris): Miks ta ühte tõmbab ja teist ei tõmba, ära taha otsustada, kui sa ei taha eksida. Nagu ka looduslike asjade puhul võib omistada põhjendi, miks algmateerial, mis iseeneses on ühtlane, on Jumala poolt algusest peale rajatuna üks osa tule vormi all, teine maa vormi all, nimelt selleks, et looduslikes asjades oleks liikide mitmekesisus. Aga miks see mateeria osa on selle vormi all ja teine teise vormi all, see oleneb lihtsast jumalikust tahtest. Nii nagu käsitöölise lihtsast tahtest oleneb, et see kivi on müüri selles osas ja teine teises, kuigi kunsti logos nõuab, et mõned oleks ühes ja mõned teises. Ja selle pärast ei ole ometi Jumala juures ebaõiglust, kui ta valmistab ette ebavõrdsed asjad nendele, kes ei ole ebavõrdsed. Sest see oleks õigluse logose vastane, kui predestinatsiooni tagajärgi antaks kohuse pärast ega antaks armust. Sest asjades, mis antakse armust, võib keegi anda oma suva järgi kellele tahab, rohkem või vähem, kui ainult ta ei jäta kellelegi andmata mis kohus, ilma õiglust kahjustamata. Ja seda ütlebki majaisand Matteuse evangeeliumis 20[:14, 15]: Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?

Artikkel 6

Kas predestineeritud eksimatult pääsevad

Ia q. 23 a. 6 arg. 1 Kuuenda juurde minnakse nii. Näib, et predestinatsioon ei ole kindel. Sest selle kohta Johannese ilmutuses 3[:11]: Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks! ütleb Augustinus [(De correptione et gratia 15)], et "teine ei võta, kui üks ei kaota". Järelikult saab pärga, mis on predestinatsiooni tagajärg, nii võtta kui ka kaotada. Seega predestinatsioon ei ole kindel.

Ia q. 23 a. 6 arg. 2 Peale selle, eeldusest, mis on võimalik, ei järeldu midagi võimatut. On aga võimalik, et keegi predestineeritu, nagu näiteks Peeter, teeb pattu ja siis tapetakse. Aga kui seda eeldada, siis sellest järeldub, et predestinatsiooni tagajärg nurjub. Niisiis ei ole see võimatu. Järelikult predestinatsioon ei ole kindel.

Ia q. 23 a. 6 arg. 3 Peale selle, mida iganes Jumal võis, seda ta võib. Aga ta võis mitte predestineerida seda, keda ta on predestineerinud. Järelikult võib ta praegu mitte predestineerida. Järelikult predestinatsioon ei ole kindel.

Ia q. 23 a. 6 s. c. Aga vastu on see, mida selle kohta on öeldud Pauluse kirjas roomlastele 8[:29]: need, keda ta on ette ära tundnud, need on ta ka ette määranud jne ütleb gloss: predestinatsioon on Jumala heategude etteteadmine ja ettevalmistamine, millega ülikindlalt vabastatakse kes tahes, kes vabastatakse.

Ia q. 23 a. 6 co. Vastan: peab ütlema, et predestinatsiooni tagajärg järgneb ülikindlalt ja eksimatult, ja ometi ei pane see peale paratamatust, nii et selle tagajärg leiab aset paratamatult. On ju ülal (Artikkel 1) öeldud, et predestinatsioon on ettehoolde osa. Aga mitte kõik, mis allub ettehooldele, ei ole paratamatu, vaid mõned asjad leiavad aset kontingentselt, vastavalt nende lähimate põhjuste iseloomule, mis jumalik ettehoole niisugustele tagajärgedele on korrastanud. Ja ometi on ettehoolde kord eksimatu, nagu ülal [(22, 4)] on näidatud. Niisiis on ka predestinatsiooni kord kindel; ja ometi ei tühistu tahtevabadus, millest predestinatsiooni tagajärg kontingentselt tuleneb.

Sel puhul tuleb arvestada seda, mis ülal [(14, 13); 19, 4)] on öeldud jumalikust teadmisest ja jumalikust tahtest, mis ei võta asjadelt kontingentsust ära, kuigi nad on ülikindlad ja eksimatud.

Ia q. 23 a. 6 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et pärg öeldakse kellelgi olevat kaht moodi. Üht moodi jumalikust predestinatsioonist, ja nõnda ei jää keegi oma pärjast ilma. Teist moodi, armu teenest, sest mille me ära teenime, see on mingil moel meie oma. Ja nõnda võib keegi oma pärjast ilma jääda järgneva surmapatu läbi. Teine aga võtab selle kaotatud pärja, kuivõrd ta asub esimese kohale. Sest Jumal ei luba kellelgi langeda, ilma et ta teisi üles tõstaks, nagu on öeldud Iiobi raamatus 34[:24]: ta peksab vägevad üle kuulamata puruks ja paneb teised nende asemele. Nõnda on ju langevate inglite asemele pandud inimesed; ja juutide asemele paganad. Aga see, kes on asemele pandud armu olekusse, võtab ka langeja pärja, milles ta hea üle, mis teine on teinud, rõõmustab igaveses elus, milles kes tahes tunneb rõõmu heast, mis on teinud nii tema ise kui ka teised.

Ia q. 23 a. 6 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et kuigi iseenese poolest vaadelduna on võimalik, et see, kes on predestineeritud, sureb surmapatus; on see ometi võimatu eeldusel (nagu nimelt eeldatakse), et ta on predestineeritud. Mistõttu ei järeldu, et predestinatsioon võiks nurjuda.

Ia q. 23 a. 6 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et kuna predestinatsioon sisaldab jumalikku tahet, nii nagu ülal (Artikkel 4) öeldud, ning see, et Jumal tahab midagi loodut, on paratamatu tingimuslikult, jumaliku tahte muutumatuse pärast, ometi mitte absoluutselt; siis peab siin nõndasamuti ütlema predestinatsiooni kohta. Mistõttu kokkupandud mõttes võttes ei tule öelda, et Jumal võib mitte predestineerida seda, keda ta on predestineerinud; kuigi absoluutselt vaadeldes võib Jumal predestineerida või mitte predestineerida. Aga sellest ei tühistu predestinatsiooni kindlus.

Artikkel 7

Kas predestineeritute arv on kindel

Ia q. 23 a. 7 arg. 1 Seitsmenda juurde minnakse nii. Näib, et predestineeritute arv ei ole kindel. Sest arv, mis võib suureneda, ei ole kindel. Aga predestineeritute arv võib suureneda, nagu näib, öeldakse ju 5. Moosese raamatus 1[:11]: Issand, teie vanemate Jumal, tehku teid veel tuhat korda rohkemaks; gloss: see on määratud kindlaks Jumala juures, kes on teadnud, kes on tema omad. Järelikult ei ole predestineeritute arv kindel.

Ia q. 23 a. 7 arg. 2 Peale selle, ei saa omistada põhjendit, miks Jumal määrab ette päästele pigem sellel arvul kui teisel. Aga Jumal ei korralda midagi ilma põhjendita. Järelikult nende arv, kelle Jumal on ette määranud pääsemisele, ei ole kindel.

Ia q. 23 a. 7 arg. 3 Peale selle, Jumala tegevus on täiuslikum kui looduse tegevus. Aga looduse tegudes leidub hea enamikus asjades, puudus ja kuri vähemikus asjades. Nii et kui Jumal määraks päästetavate arvu, oleks päästetavaid rohkem kui äraneetavaid. Millele vastupidine nähtub Matteuse evangeeliumist 7[;13, 14], kus öeldakse: lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. Järelikult ei ole Jumal päästetavate armu ette määranud.

Ia q. 23 a. 7 s. c. Aga vastu on see, mis Augustinus ütleb raamatus De correptione et gratia 13: predestineeritute arv on kindel ega saa ei kasvada ega kahaneda.

Ia q. 23 a. 7 co. Vastan: peab ütlema, et predestineeritute arv on kindel. Aga mõned on öelnud, et see on kindel formaalselt, mitte materiaalselt, nagu me ütleksime, et on kindel, et sada või tuhat pääsevad, aga mitte et need või need. Aga see tühistab predestinatsiooni kindluse, mille kohta me juba ütlesime (Artikkel 6). Ja sellepärast peab ütlema, et predestineeritute arv on Jumalale kindel mitte üksnes formaalselt, vaid ka materiaalselt.

Tuleb aga tähelepanu pöörata sellele, et predestineeritute arvu ei öelda Jumalale kindlaks mitte üksnes teadmise poolest, sellepärast et ta nimelt teab, kui paljud pääsevad (nõnda on Jumalale kindel ju ka vihmapiiskade arv ja liivaterade arv meres); vaid mingi väljavalimise ja määratlemise poolest. Mille tõenduseks tuleb teada, et iga toimija kavatseb teha midagi lõplikku, nagu on näha sellest, mis on ülal [(7, 2, 3)] öeldud lõpmatu kohta. Nimelt, kes tahes kavatseb oma tagajärjes mingit kindlaks määratud mõõtu, mõtleb välja mingi arvu selle olemuslikes osades, mis on iseenesest nõutav terviku täiuse jaoks. Ta ei vali ju iseenesest mingit arvu nendes osades, mis ei ole nõutavad otseselt, vaid ainult muu pärast, vaid sellistes asjades võtab arvu nii, nagu on nõutav muu pärast. Nii nagu ehitaja mõtleb välja maja kindlaks määratud mõõdu, ning ka kindla tubade arvu, mis ta majja tahab teha, ja seina või katuse kindlaks määratud mõõtude arvu, ent ei vali kindlaks määratud kivide arvu, vaid võtab nii palju, kui piisab seina sellise mõõdu täitmiseks.

Nõnda tuleb seega vaadelda Jumala puhul, kogu kogumuse puhul, mis on tema tagajärg. Sest ta on ette määranud, millises mõõdus peab olema kogu universum, ja milline arv on sobiv universumi olemuslikele osadele, millel nimelt on mingil moel korrastatus jäävusele; nimelt kui palju sfääre, kui palju taevakehi, kui palju asjade liike. Aga hävivaid indiviide ei korrastata universumi heaks just nagu algselt, vaid just nagu teiseselt, niivõrd kui neis päästetakse liigi hea. Mistõttu, kuigi Jumal teab kõikide indiviidide arvu, ei ole ometi härgade või sääskede või muu sarnase arv iseenesest Jumala poolt ette määratud, vaid nii palju neid on jumalik ettehoole esile kutsunud, kui palju piisab liikide säilitamiseks.

Aga kõikide liikide seas kõige algsemalt korrastatakse universumi hüve poole mõistusega olendid, kes, kui niisugused, on hävimatud; ja kõige ennemini need, kes jõuavad õndsuseni, kes kõige vahetumalt saavutavad lõppeesmärgi. Mistõttu Jumalale on predestineeritute arv kindel mitte üksnes teadmise poolest, vaid ka mingi algse ettemääramise poolest. Aga päris nii ei ole reprobeeritute arvuga; näib, et nemad on Jumal ettemääranud, äravalitute heaks, kellele kõik tuleb heaks.

Aga selle kohta, mis on kõikide predestineeritud inimeste arv, ütlevad mõned, et nii paljud inimestest pääsevad, kui palju ingleid on langenud. Mõned aga, et nii paljud pääsevad, kui palju ingleid on järele jäänud. Mõned aga ütlevad, et nii paljud inimestest pääsevad, kui palju ingleid on langenud, ja lisaks nii palju, kui palju ingleid on loodud. Aga kõige paremini öeldakse, et ainuüksi Jumalale on teada nende arv, kes on ära valitud ülemise õnne asetamiseks.

Ia q. 23 a. 7 ad 1 Esimese kohta peab niisiis ütlema, et sellest 5. Moosese raamatu sõnast tuleb aru saada käivana nende kohta, kelle Jumal on ette tähistanud praeguse õigluse suhtes. Sest nende arv nii kasvab kui ka kahaneb, mitte aga predestineeritute arv.

Ia q. 23 a. 7 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et mingi osa suuruse põhjend tuleb võtta selle osa proportsioonist terviku suhtes. Nõnda on ju Jumala juures põhjend, miks ta on teinud nii palju taevakehi, või nii palju asjade liike, või miks ta on nii palju ette määranud, algsete osade proportsioonist universumi heaks.

Ia q. 23 a. 7 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et hüve, mis on proportsionaalne looduse tavalisele olekule, on nagu enamikus asjades; ja selle hüve puudus nagu vähemikus asjades. Aga hüve, mis ületab looduse üldise oleku, leidub nii nagu vähemikus asjades; ja selle hüve puudus nii nagu enamikus asjades. Nii nagu on ilmne, et enamikul inimestel on piisav teadmine oma elu juhtimiseks, vähemikul aga, keda öeldakse toladeks või tobudeks, see teadmine puudub, aga teistega võrreldes on väga väike vähemik neid, kes jõuavad arusaadavate asjade sügava teadmiseni. Seega, kuna igavene õndsus, mis seisneb Jumala kaemuse, ületab looduse tavalise oleku, ja eriti niivõrd kui algpatu rikkumine on selle armust ilma jätnud, on vähemik neid, kes päästetakse. Ja selles ilmneb ka üliväga Jumala arm, et ta tõstab mõned sellesse päästesse, milleni enamik ei jõua looduse tavalise kulu ja kalduvuse poolest.

Artikkel 8

Kas predestinatsioonile võivad kaasa aidata pühakute palved

Ia q. 23 a. 8 arg. 1 Kaheksanda juurde minnakse nii. Näib, et oühakute palved ei saa predestinatsioonile kaasa aidata. Millelegi igavesele ei eelne ju miski ajalik, ning järelikult ei saa ajalik kaasa aidata sellele, mis on midagi igavest. Aga predestinatsioon on igavene. Niisiis, kuna pühakute palved on ajalikud, siis nad ei saa kaasa aidata sellele, et keegi predestineeritakse. Järelikult ei aita predestinatsioonile kaasa pühakute palved.

Ia q. 23 a. 8 arg. 2 Peale selle, nii nagu miski vajab nõu ainult teadmise puuduse pärast, nõnda ka miski vajab abi ainult jõu puuduse pärast. Aga kumbagi neist pole predestineerival Jumalal, mistõttu öeldakse Pauluse kirjas roomlastele 11[:34]: Sest kes on ära tundnud Issanda meele? [Kes on aidanud Issanda vaimu?] Või kes on olnud talle nõuandjaks? Järelikult predestinatsioonile ei aita kaasa pühakute palved.

Ia q. 23 a. 8 arg. 3 Peale selle, üks ja sama asi on aidatav ja takistatav. Aga predestinatsiooni ei saa keegi takistada. Järelikult ei saa keegi sellele kaasa aidata.

Ia q. 23 a. 8 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse 1. Moosese raamatu 25. peatükis [21. salmis]: Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka jäi lapseootele. Aga sellest eostamisest sündis Jaakob, kes predestineeriti. Aga predestinatsioon ei oleks teoks saanud, kui sündi poleks olnud. Järelikult aitavad predestinatsioonile kaasa pühakute palved.

Ia q. 23 a. 8 co. Vastan: peab ütlema, et selle küsimuse kohta on olnud mitmesuguseid eksitusi. Sest mõned on tähelepanu pöörates jumaliku predestinatsiooni kindlusele öelnud, et palved või miski muu, mida tehakse, et jõuda igavese päästeni, on ülearused, sest tehakse neid või mitte, predestineeritud jõuavad, reprobeeritud ei jõua. Aga vastu on kõik Pühakirja manitsused, mis kutsuvad üles palvele ja teistele headele tegudele.

Teised aga on öelnud, et palvete läbi muutub jumalik predestinatsioon. Ja see öeldakse olevat olnud egiptlaste arvamus, kes väitsid, et jumalikku määramist, mida nad nimetasid saatuseks, saab mingite ohverduste ja palvetega takistada. Aga ka selle vastu on Pühakirja autoriteet. Öeldakse ju 1. Kuningate raamatus 15[:29]: edaspidi võitja Iisraelis ei halasta ega kahetse. Ja Pauluse kirjas roomlastele 11[:29] öeldakse: Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.

Ja sellepärast peab ütlema teisiti, et predestinatsiooni puhul tuleb arvesse võtta kahte asja, nimelt jumalikku ettemääramist ennast ja selle tagajärgi. Niisiis, mis puudutab esimest, siis pühakute palved ei aita predestinatsioonile kuidagi kaasa, sest mitte pühakute palvete läbi ei predestineeri jumal kedagi. Mis aga puutub teise, siis öeldakse, et predestinatsioonile aitavad kaasa pühakute palved ja teised head teod, sest ettehoole, mille osa on predestinatsioon, ei jäta ära teiseseid põhjusi, vaid näeb tagajärjed ette nii, et ka teiseste põhjuste kord oleks ettehoolde võimu all. Niisiis, nii nagu looduslikud tagajärjed nähakse ette nii, et ka need looduslikud põhjused korrastatakse nende looduslike tagajärgede poole, ilma milleta need tagajärjed aset ei leiaks; nõnda ka Jumal predestineerib kellegi pääste nii, et predestinatsiooni korra alla langeb ka see, et miski edendab inimest pääste poole, kas enda või teiste palved või muu hea või miski niisugune, ilma milleta keegi päästeni ei jõua. Mistõttu predestineeritud peavad püüdma hästi tegutseda ja palvetada, sest niisuguste asjade läbi saab predestinatsiooni tagajärg kindlusega teoks. Mille pärast öeldakse Peetruse teises kirjas 1[:10]: olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist.

Ia q. 23 a. 8 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et see põhjend näitab, et pühakute palved ei saa predestinatsioonile kaasa aidata ettemääramise enese suhtes.

Ia q. 23 a. 8 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et kedagi öeldakse kedagi aitavat kahte moodi. Ühtemoodi niivõrd kui teine võtab talt vastu jõudu, ja niimoodi aidatakse nõrku, mistõttu Jumalat niimoodi ei aidata. Ja nii saadakse aru sellest: Kes aitab Issanda vaimu? Teistmoodi öeldakse kedagi aitavat kedagi, kui ta sooritab oma töö, nagu teener aitab isandat. Ka niimoodi aitame meie Jumalat, kuivõrd me sooritame oma määratuse, nii nagu on öeldud Pauluse esimeses kirjas korintlastele 3[:9]: Sest Jumala kaastöölised oleme meie. Ja see ei ole jumaliku jõu puuduse pärast, vaid sellepärast, et ta kasutab vahepealseid põhjusi, et korra ilu universumis säiliks, ja et ta ka loodutele edasi annaks põhjuslikkuse väärikuse.

Ia q. 23 a. 8 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et teisesed põhjused ei saa rikkuda universaalse esimese põhjuse korda, nagu ülal [(Teoloogia summa Ia q. 19, 6)] öeldud; vaid viivad seda täide. Ja sellepärast saavad loodud predestinatsioonile kaasa aidata, kuid ei saa seda takistada.