Tehniline diagnostika
Tehniline diagnostika (ehk diagnostika) on protsess või protseduur tehniliste vahendite seisundi määramiseks.
Laialdaselt on tehnilise diagnostika kasutusel transpordivahendite, näiteks lennukite, laevade, rongide ja autode, tehnilise seisundi määramiseks. Tuntud on ka muude vastutusrikaste elementide (näiteks turbiinide või tiivikute labade) diagnostika.
Tehniliste objektide diagnostika toimub reeglina sisseehitatud diagnostilise süsteemi poolt või selle vahendusel.
Diagnostikavahendeid liigitatakse nendes kasutatavate füüsikaliste või muude meetodite järgi. Väga levinud on ultraheli ja elektromagnetilise kiirguse kasutamine. Ehitistes kasutatakse mitmesuguseid sisseehitatud andureid (rõhu, jõu jm). Kasutatakse ka elektri näivtakistuse mõõtmisel ja muudel põhimõtetel toimivaid diagnostilisi meetodeid.
Eriti vastutusrikastel juhtudel kasutatakse pidevalt toimuvat tehnilist diagnostikat ehk tehnilise seisundi monitooringut (turbiinide ja tiivikute labad, lennukite, laevade, rongide ja autode vastutusrikkad süsteemid ja osad, ehitised).
Eriti kõrgele tasemele on tehniline diagnostika viidud sõjatehnika ja kosmosetehnika juures (näiteks stardieelne kontroll).
Arvutitehnikas on diagnostikal samuti väga oluline roll.