Teatrikriitika
Teatrikriitika on lavastust tutvustav, seda kui tervikut analüüsiv, selle komponente ja kokkukõla hindav, sotsiaal-pedagoogiline ja sotsialiseeruvat funktsiooni omav, etenduse häid ning halbu külgi esile toov kriitika.[1]
Teatrikriitikal on kolm põhisuunda: tegijaile, publikule ja ühiskonnale.[2] Teatrikriitika võib olla nii arvustuse, essee, ülevaate, intervjuu kui muljendi vormis.
Kriitika funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
- jäädvustamine ajaloo tarbeks
- teose tõlgendamine
- teosele väärtushinnangu andmine
- teose vahendamine potentsiaalsele publikule
- tagasiside kunstnikele
- esteetilise naudingu pakkumine lugejale[3]
Kriitika ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Teatrikriitika on teoreetilisel tasandil reeglite kogum, kuidas teatri kohta arvamust avaldada.[4] On individuaalne, millistest aspektidest kriitik soovib kirjutada. Tähelepanu tuleks keskenduda neile osadele, mida peetakse kõige olulisemaks. Tähtis ei ole mitte anda lai ja põhjalik ülevaade lavastuse elementidest (iga näitleja esitus, iga kostüümimuutus, iga stseen jne) vaid arenda välja mõned läbimõeldud detailidega võtmeideed.[5]
Teatrikriitik peaks vastama oma analüüsis järgmistele küsimustele.[6][7]
- Mille kohta lavastus oli?
- Kuidas püsivad koos lavastuse elemendid (lavaliste süsteemide seosed)?
- Lavastuse sidusus või selle puudumine: millele lavastus tugineb?
- Mis lugu jutustatakse? Kas lavastus räägib sama mis tekst?
- Millised on teksti mitmetimõistetavused, milliseid lahendusi lavastus pakub?
- Kuidas dramaturg on käsitlenud teemat?
- Tõlke eripära (kui on tegu tõlkega). Tõlge, adaptatsioon, ümberkirjutus või originaaltekst?
- Milline osakaal on lavastuses draamatekstil?
- Teksti ja pildilisuse, kuuldava ja nähtava suhe.
- Milline paistis näitlemine?
- Näitlejate välimuse kirjeldus (kehaplastika, miimika, grimm); muutused välimuses. (Hääl: omadused, mõju, suhe lavakõne ja lauluga)
- Tegelase loomine; näitleja/roll.
- Näitleja ja trupi suhe: ümberpaiknemised, suhted tervikuga, trajektoorid.
- Teksti ja keha suhe.
- Milline oli lavastuse stsenograafia?
- Ruumitüübid: linnaruum, arhitektuuriline ruum, lavaruum, žestide ruum jm.
- Publikuruumi ja mänguruumi suhe.
- Ruumi struktureerimise printsiibid: lava ja lavavälise ruumi suhe; näidatava ja varjatu vahekord;
- Värvide, vormide ja materjalide süsteemid, nende konnotatsioonid.
- Millised olid valgustus, rekvisiidid, kostüümid (grimm)?
- Mis olid lavastuse nõrgad kohad ja kui palju need pidurdasid/rikkusid lavastust?
- Mis oli lavastuse kõige tugevam element?
- Milline oli üldine hinnang lavastusele?
Hea teatrikriitik[muuda | muuda lähteteksti]
- ütleb ausalt välja, mida ta tunneb, mitte seda, mida ta võiks tunda;[8]
- vaatab arvustatavat lavastust mitu korda;[9]
- julgeb omada seisukohta;[5]
- ei ole õel;[10]
- toob välja nii lavastuse tugevad kui ka nõrgad küljed;[5]
- on teadlik sellest, kui pikk peab arvustus olema;[8]
- käib võimalikult tihti teatris;[7]
- loeb võimalikult palju teiste kriitikute töid;[10]
- tunneb arvustatava lavastuse tausta (lavastaja, näitlejad, teatriteksti autor jne).[10]
Teatrikriitika toimetaja ülesanded on kontrollida fakte, viia tekst vastavusse väljaande vaadetega, vajadusel kärpida, teha keelekorrektuur, ehitada valikute ja suundade vahele tasakaal ka siis, kui eelistused on selgelt väljendatud. On vaja selget, äratuntavat ja sõnastatavat teatrikriitikat ilmutava toimetuse positsiooni. Sellele positsioonile peaks vastama autorile suunatud ootused ja orienteeritus.[11]
Eestis teatrikriitikat avaldavaid väljaandeid[muuda | muuda lähteteksti]
Teatrielu – kord aastas Eesti Teatriliidu ja Eesti Teatri Agentuuri ühiselt väljaantav ülevaatekogumik, mis käsitleb eelnenud aasta Eesti teatrielu. Igal kogumikul on toimetajad, kes kujundavad väljaande teemaderingi. Kirjutatakse lasteteatrist, muusikateatrist, tantsuteatrist, uuematest suundumustest ja olulisematest isikutest. Üldiselt ei ilmu enam üksiklavastuste arvustusi, vaid lavastustest räägitakse üldistavalt omavahelises võrdluses.
Teater. Muusika. Kino – kuukiri, mille pea- ja teatritoimetaja on Madis Kolk. Ajakirja avaldamistsükkel on pikk, mistõttu ilmuvad arvustused teatud ajalise nihkega. Selle formaat võimaldab avaldada kõige pikemaid ja sisukamaid teatriteemalisi artikleid. Ilmub arvustusi, esseesid, intervjuusid, festivalide ülevaateid.
Müürileht – Müürilehe huviorbiidis on teatrielu uuemad ja värskeimad suundumused. Sealseid teatrikülgi on varem toimetanud Keiu Virro. Aastate jooksul pöörati tähelepanu teatri äärealadel toimuva tutvustamisele (nt burlesk) ja pöörati tähelepanu ka teatri tegemiseks vajalikele ametitele (dramaturg, valgustaja, helikujundaja, lavatööline, publikuteenindaja). Alates 2014. aastast toimetab teatri- ja kunstirubriiki Piret Karro, kelle juhtimise all on tähelepanu pöördunud pigem kunstivaldkonnale.
Sirp – Eesti suurim kultuurileht, mis ilmub igal reedel. Teatritoimetaja on Tambet Kaugema. Sirp võimaldab kirjutada pikemalt kui päevalehtedes, mistõttu on sealsed arvustused ka põhjalikumad ja esseelikumad kui päevalehtedes. Ilmub ka festivaliülevaateid, intervjuusid ja kommentaare. Sirp on ka peamine väljaanne, kus kirjutatakse teatripoliitilistel ja metakriitilistel teemadel.
Postimees – Eesti suurim päevaleht avaldab regulaarselt teatrikriitikat märkimisväärsematest lavastustest. Kultuuritoimetuse juht Heili Sibrits on ise üks enim teatrist kirjutaja, kuid tellib arvustusi teisteltki teatrikriitikutelt. 2015. aastal alustati "välkarvustuse" formaati, mis on selfie-sticki abil tehtud video etendusejärgsetest vahetutest muljetest. Piirkonnaväljaanded Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Virumaa Teataja ja Sakala kajastavad pea kõike nende piirkonna teatrielus toimuvat.
Eesti Päevaleht – kultuuritoimetaja Mari Peegel.
Eesti Ekspressi Areen – nädalaleht, mille kultuuriosa juhataja on Kadri Karro.
Maaleht – nädalaleht, kus teatriartikleid kirjutab peamiselt Margus Mikomägi.
Kultuur ERR – Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal loodi aastal 2013 ning sellest ajast ilmub seal ka teatrikriitikat. Üksnes online-meediana ei ole neil otseselt arvustustele mahupiiranguid, kuid sageli jäävad need siiski päevalehekriitika tähemärkide piiresse. Peamisteks kirjutajateks on Kadi Herkül (Tallinna teatrielu) ja Mihkel Truman (Tartu teatrielu)
Teatriblogid – teatriblogide buumiaeg jäi nullindatesse ja aktiivsete blogijate jõud on umbes aastaks 2012 raugenud[viide?]. Teatriblogisid on lähemalt vaadelnud Andreas W[12], Meelis Oidsalu[13] ja Tambet Kaugema[14]. Blogitekstidele on omane muljeline väljenduslaad ja oma teatrikogemuse vahendamine, sageli soovituse vormis. Teatriblogina on tuntud Danzumehe blogi. Legendaarne oli ka Tädi blogi, mis rõhus konstruktiivsuse asemel pigem teravusele. Veel oli Lasteteatriblogi ja Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogi].
Kriitika suundumused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
- Kriitikud, kes ei lahmi kunagi ning suhtuvad teatrisse armastuse ja lugupidamisega. Nad tunnevad Eesti näitlejate ja lavastajate arengulugu ning eelkõige on nende tugevuseks rollianalüüsid, kuid ka lavastuste süvaanalüüsid. Nende kriitika on põhjendatud, pedagoogiline ning üldiselt võtavad nad sõna ainult siis, kui neil midagi öelda on. Sellesse kategooriasse kuuluvad ennekõike vanemad teatriteadlased, nagu Reet Neimar, Ivika Sillar ja Lea Tormis, kuid ka praegu kirjutav Pille-Riin Purje.[2]
- Päevalehtedesse kirjutajad põimivad oma arvustustes tavaliselt etenduse kirjeldust ja analüüsi, vahendades seda potentsiaalsele publikule. Eesmärgiks anda lugejale piiratud mahule vaatamata piisavalt infot, et nad saaksid otsustada, kas lavastust tasub vaadata. Nende arvustused on konkreetsed ja otseütlevad. Selliseks kriitikuks on Postimehe põhiarvustaja Heili Sibrits, kes vahendab arvustustes ka isiklikke tundeid.[15] Ka Kadi Herkül, kes kirjutab peamiselt ERRi kultuuriportaali, on seda tüüpi, ehkki temale iseloomulikuks jooneks on just kriitilisus ning alati lavastuse probleemkohtade väljatoomine.
- Kriitikuid, kelle kirjutised lähenevad lavastustele läbi ühiskonna ja teatri mudeldamise. Nad on tugeva mõtlemistaustaga kodanikud, kes ei häbene meie konnatiiklusele tähelepanu juhtida.[2] Sellist tüüpi kriitikud on Alvar Loog, Valle-Sten Maiste, Andrus Laansalu.
- Uuskonservatiivsed kriitikud, kes kirjutavad eelkõige lavastajakeskset kontseptuaalset kriitikat, mis mängib konkreetse lavastuse eri mõistmistasandite ja -võimalustega, neid lahti kirjutades ja edasi arendades. Selline kriitika on kirjeldav ja kontseptuaalne üheaegselt ning asetab lavastuse konkreetsesse taustsüsteemi. Sellise nägemisviisi esindajaks on näiteks Madis Kolk.[2]
Iseloomustavat metakriitikat[muuda | muuda lähteteksti]
- 1982: "eesti teatrikriitika olukord on katastroofiline /---/ Mittemidagiütlevad heietused, sekka üksikud kurja koera hammustused, sõda tuuleveskitega, enamasti puhas mahavaikimine. Niisugune on praegu kriitika." (Mati Unt, Teater. Muusika. Kino, 1982, nr 9)
- 1991: "pealiskaudsus, heietavalt igav ümberjutustamine, lapidaarsete hinnangute jagamine, millel puudub argumentatsiooni kate, žanrivaesus jne. Tundub, et meie teatrikriitiline mõte on mõneti ummikus." (Margot Visnap, Teater. Muusika. Kino, 1991, nr 6)
- 1999: "Teatrikriitika ei ole tõsiseltvõetav asi, vähemalt siin mitte." (Andrus Laansalu, Sirp 29.01.1999) [16]
Nõuandeid[muuda | muuda lähteteksti]
Teatrikriitikule[muuda | muuda lähteteksti]
Kindlasti tuleb meeles pidada, et tegemist on nõuannete, mitte kindlate reeglitega. Teatrisse on soovitatav tulla pigem varem kui hiljem, sest hilinejaid saali ei lubata. Vaata etendus kindlasti lõpuni, isegi juhul, kui on tunne, et seda ei soovi, kuna tihti on lavastuse võti justnimelt lõpus ja vaheajal lahkudes jääbki elamus poolikuks. Kui kavatsed lavastusest kirjutada ja esmamulje on negatiivne, mine vaata lavastuse teist etendust, sest iga mängukord erineb eelnevast. Samuti ei pruugi esietendus parim mängukord olla, mille põhjal arvustust kirjutada, iga järgnev etendus on esietendusega võrreldes pingevabam. Samuti on oluline lavastuse nn kodulava, mine võimalusel lavastust selle koduteatrisse vaatama.
Hoidu eelneva kriitika mõjudest, suhestu sellega alles pärast teatriskäiku. Eriti soovitatav on see teatrist kirjutajale. Lisaks ei pea vaheajal kohe tuttavatega mõtteid jagama, sest teiste arvamus võib sinu kui kriitiku muljeid liialt hägustada või mõjutada. Üldiselt on raske anda lavastusest kirjutamise lubadust enne, kui pole lavastust näinud. Sunnitult kirjutatut on ebameeldiv lugeda. Oma mõtetel ja tunnetel tuleb lasta settida, kirjutada võib küll vahetult pärast etendust, kuid järgmine päev on vajalik see värske pilguga üle vaadata.
Iga lavastusega käib kaasas kava. Kavaleht võib olla lavastuse kontseptuaalne osa või sisaldada vajalikku konteksti laval toimuva mõistmiseks. Tihti moodustab kavaleht lavastusega terviku, kasuta seda oma arvustuse loomisel.
Kirjutades pea silmas, et kriitiku eesmärk ei ole juhendada näitlejaid või lavastajat, vaid esitada üks vaatamiskogemus, millest etendajad ja tegijad võiksid näha, kuidas mõjub tehtu vaatajale. Liikudes teatriringkonnas, püüa kriitikuna säilitada positsioon, kus "sisened teatrisse eesuksest", ning saalis istudes peegeldad vaatajate arvamust.[17]
Vaatajale[muuda | muuda lähteteksti]
Vaatajana on soovitatav tutvuda eelnevalt kriitikaga (säilitades kriitilist meelt), loe ja kuula, mida lavastajad-näitlejad lavastuse kohta on kõnelenud, see annab taustainformatsiooni teatrikülastusele. Otsi mitmekesiseid ja ilmtingimata mitte turvalisi teatrikogemusi, väldi negatiivsetele ja positiivsetele eelarvamustele tuginemist. Püüa nähtut kritiseerida ja reflekteerida isegi juhul, kui kontakti saavutamine lavastusega osutus keeruliseks. Ära unusta, et lavastus pole privaatne, vaid avalik kõneakt. Austa kõnelejat, aga vaatajana ei pea alati leppima sellega, millega sa nõus ei ole.
Tähtsaim on meeles pidada, et oled teatrisse tulnud vabatahtlikult, naudi seda võimalust![18]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Laks, Tiiu 2006. Teatrikriitika – kas proosa või ajakirjanduslik žanr? – Teatrielu 2006. Eesti Teatriliit.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Keil, Andres. Millestki, mida pole. Vandenõuteooria. – Sirp, 08.06.2001.
- ↑ Karulin, Ott. Liftikriitika – paratamatus või mitte? – Sirp, 27.09.2012.
- ↑ Luuk, Erkki. Teatrikriitikast. Ilma haamri ja milletagi. – Sirp, 01.06.2001.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 [1]
- ↑ [2]
- ↑ Pavis, Patrice 2011. Analüüsivahendid. – Valitud artikleid teatriuurimisest. Koost. Luule Epner. TÜ Kirjastus.
- ↑ 8,0 8,1 [3]
- ↑ [4]
- ↑ 10,0 10,1 10,2 [5]
- ↑ Andreas W. Sama jõgi? – Sirp, 28.05.2010.
- ↑ Andreas W. Inimese hääl. – Sirp, 18.06.2010.
- ↑ Oidsalu, Meelis. Kutse danzule. – Sirp, 22.07.2010.
- ↑ Kaugema, Tambet. 2012. Sibulad ja kaleidoskoop. – Teater. Muusika. Kino, nr 4.
- ↑ Karulin, Ott. 2014. Kuraditosin kriitikuportreed. – Teatrielu 2013. Eesti Teatriliit.
- ↑ Luule Epner "Eesti teatrikriitika 1998" Sirp, 26. märts 1999 (vaadatud 18.03.2018).
- ↑ [6]
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2015. Vaadatud 4. detsembril 2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)