Tartu raudteejaam

Tartu raudteejaam
	Elroni diiselrong Stadler FLIRT Tartu jaamas (2019)
Asukoht	Eesti, Tartu
Koordinaadid	58° 22′ 25,8″ N, 26° 42′ 24,6″ E
Omanik	AS Eesti Raudtee

Tartu raudteejaam (saksa keeles Bahnhof Dorpat) on raudteejaam Tartumaal Tartus.

Lisaks Tartu raudteejaamale asuvad Tartu linna territooriumil veel Kirsi raudteepeatus (Tartu–Koidula raudteelõik) ja Aardla raudteepeatus (Tartu–Valga raudteelõik), kuni 2008. aastani asus linnas ka Variku raudteepeatus. Piletihinnalt kuulub jaam Elroni reisirongides Tartu piirkonda, peatusest edasi Tapa suunas kehtivad peatusepõhised piletihinnad.^[1]

Tartu jaamahoone paikneb aadressil Vaksali 6.

Jaam[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu jaamas asub kaks madalat ooteplatvormi pikkustega 257 m ja 150 m.^[3] Peatuses peatuvad AS Elroni reisirongid liinidel:

2021. aasta seisuga peatus Tartu raudteejaamas ronge:

Liinil Tallinn–Tartu kaheksa tavarongi (neli Tartu poole ja neli Tallinna poole) ning kaksteist kiirrongi (kuus Tartu poole ja kuus Tallinna poole).
Liinil Tartu–Valga kaheksa rongi (neli Tartu poole ja neli Valga poole).
Liinil Tartu–Koidula aasta läbi neli rongi (kaks Tartu poole ja kaks Koidula poole). Suveperioodil on käigus täiendav rongipaar ning liin pikeneb Piusani.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu raudteejaam (vaksal) rajati koos laiarööpmelise Tapa–Tartu raudteelõigu rajamisega 1876. aastal, haruliinina 1870. aastal valminud Paldiski–Peterburi raudteeliinist.^[4] Esimene rong jõudis Tartusse 21. augustil 1876. Tallinna–Tartu raudtee ehitust toetasid ennekõike kohalikud töösturid ja kaupmehed, kes vajasid teed tooraine ja kauba kohaletoimetamiseks.^[5] Tartu–Valga–Riia haru ehitati 1889. aastal ja Tartu–Petseri raudtee 1931. aastal.^[4] Esimese maailmasõja eel kavandati ka Tartu raudteejaamast algavat ja Smolenskls lõppevat uut raudteed, kuid sõja puhkemine tõmbas sellele plaanile kriipsu peale.^[6]

Tartu jaamahoone ehitati 1875.–1877. aastal väljapoole toonast Tartu linna Tähtvere mõisa maadele, selleni viis puudega ääristatud Maarjamõisa tänav.^[4]

Jaama peahoone on kolmeosaline, tüüpfassaadi järgi ehitatud ristviilkatusega.^[4] Kultuurimälestiste registri andmeil on see 19. sajandi puitarhitektuuri väljapaistev näide. Jaamahoones on terviklikult säilinud algupärane välisilme, ruumistruktuur ning eksterjööri- ja interjöörielemendid: fassaadi laudis ja krohvviimistlus, puitdekoor, perrooni varikatus, avatäited ja piirded, interjööris dekoratiivse kujundusega puittalastik, peegelvõlvlaed, karniisid jne.^[7]

Jaamahoone poolse perrooni kohal on ka hoonega ühendatud varikatus. Peahoone ümber asuvad laod, perroonid, depoo (ehitati 1880. aastate algul), veetorn ja kaks elumaja raudtee teenistujatele.^[4]

1933. aastal rajati Tartu vaksalisse tunnel, mis ühendab kaht perrooni. Teise maailmasõja järel ehitati jaamahoone poolsele perroonile kivist keeduveemajake.^[4]

Nõukogude ajal tegutsesid jaamahoones piletikassad, restoran (nn."Liiper"), ajalehekiosk, meditsiinipunkt, juuksur, pakihoidla, ootesaalid ja ka miilitsapunkt.

Vaksalihoone oli aga vaid väike osa terviklikust Tartu raudteesõlmest. Raudteejaamas asus mitmeid erinevaid allüksuseid, näiteks: liikluse korraldamise osakond, kaubajaam, laadimispunkt, depood, ööpäev läbi avatud depoosöökla, side ja signalisatsiooni osakond, elektritsehh, teemajanduse osakond, raudteelaste polikliinik, raudtee kaubastu jne. Tippaegadel töötas Tartu raudteesõlmes kokku ligi 1500 inimest.

Tartu jaam laiub tänaseks umbes 30 hektarilisel maa alal ja annab tööd ligi 90 inimesele.

Eesti Raudteele kuulub jaamas kokku viis hoonet, kus asuvad liiklusteenistus, side- ja turvanguamet, ehitisteamet, ASi EVR Cargo turundus- ning vaguni- ja vedurimajanduse spetsialistide tööruumid. Eraldi hoones paikneb jaama juhtimiskeskus, kus on ametis jaamakorraldaja ja juhtimiskeskuse seadmeid teenindavad töötajad. Tartu jaamas töötab ka teine jaamakorraldaja, kes vastutab rongiliikluse eest Reola-Orava piirkonna jaamades.^[8]

Alates 2011. aastast toimuvad Venemaale sõitvate kaubarongide piiri ja tolliprotseduurid Tartu asemel Koidula jaamas, kuhu viidi üle ka rongide tehnilise kontrolli teostamine.^[9] Sellest lähtuvalt vähenes oluliselt Tartu jaamas peatuvate transiitrongide osakaal ja peatumise kestus.

2008. aasta suvel suleti Tartu–Elva rongiliin.

Kuni 2015. aasta mai lõpuni oli Tartust käigus ka tööpäeviti sõitnud Jõgeva–Tartu rongiliin, mis suleti väikese kasutajaskonna tõttu.^[10]

2018. aasta kevadel toimus Tartu jaama juhtimiskeskuses tulekahju, mille tagajärjel sai kannatada liiklusjuhtimissüsteem. Tagajärgede likvideerimise tõttu oli rongiliiklus mitu kuud häiritud.^[11] Kuni 2019. aasta sügiseni hargnes Tartu jaamast 1922. aastal rajatud Sadamaraudtee, mis suundus Tartu Jõesadama juurde lõppedes Tartu keskkatlamaja territooriumil. Lähitulevikus on tänaseks täielikult demonteeritud sadamaraudtee asukohale plaanis rajada tänavakoridor. Viimane kaubarong kasutas sadamaraudteed 28. juunil 2018.

2022. aastal renoveeriti raudteejaama tunnel, mille käigus asendati tunneli trepid kaldteega. Seetõttu nihkus teedevahelise platvormi asukoht veidi Tallinna suunas.^[12]

Jaamahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Tartu jaamahoone

Tartu jaama peahoone ehitati 1875.–1877. aastal väljapoole toonast Tartu linna.

Hoone ehitati tõenäoliselt mugandatud ülevenemaalise näidisprojekti järgi, ehitise inseneriks oli Hermann von Stavenhagen.

Vene keisririigi tolleaegse süsteemi kohaselt II klassi liigitunud jaamahoonele tüüpiliselt valmis hoone keskmine korpus kivist. Jaamahoone raudteepoolsel küljel liitub ehitisega pikk puitpostidele toetatud varikatus.

Valdavalt ristkülikukujulise põhiplaaniga puithoone keskel paikneb lai kolmekülgne trepp. Hoonet iseloomustab kaks kergelt eenduvat tiibosa.

Vaksalihoone siseruumidest on kõige esinduslikum läbi kahe korruse ulatuv ja enam kui 9 m kõrgune peaootesaal, mille lage ehib rosett. Ruumi seinad on kaunistatud mitme erisuguse ülestikku asetatud karniisiga.^[13]

Alates 1997. aastast on Tartu jaamahoone kultuuriministri määrusega arvel kultuurimälestisena (nr 7013).^[14]

Hoone põles 2006. aastal. Pikaaegne restaureerimine päädis siiski 2012. aastal selle avamisega reisijatele.