Tartu toomkapiitel

Allikas: Vikipeedia

Tartu toomkapiitel oli Tartus 13. sajandist 1558. aastani tegutsenud kõrgvaimulike kolleegium (toomkapiitel).

1224. aastast on teada, et piiskop Hermann I asutas pärast Tartu vallutamist sinna oma toomkiriku ning rajas selle juurde ka toomkapiitli, mille esimeseks juhiks sai tema vend, toompraost Rotmarus; samuti määras ta toomkapiitli ülalpidamiseks 24 küla ning on ka teada, et kapiitel koosnes regulaarkanoonikutest.[1]. See, et toomkapiitel oli esialgu regulaarkapiitel, koosnedes augustiinlastest-koorihärradest, selgub 1234. aastast pärinevast ürikust, kus on mainitud toomkapiitli teist juhtivat liiget, priorit[2]. 1240. aastal oli ametis aga juba toomdekaan, mis arvatavasti näitab seda, et Tartu toomkapiitel oli muutunud regulaarkapiitliks ja selle liikmed olid regulaarkanoonikud.[3]

Toomkapiitlisse kuulus esialgu arvatavasti 12 liiget ehk toomhärrat või kanoonikut, 1360. aastaks võis seal olla kuni 20 liiget; hiljem taas vähem.[4]

Kapiitel lõpetas tegevuse Tartu piiskopkonna vallutamisega Liivimaa sõja alguses 1558. aasta suvel. Üksikuid Tartu toomhärrasid on mainitud ka hilisematel aastatel, osa neist võis Tartus tegutseda kuni 1565. aastani, mil linlased Venemaale küüditati.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 253–255 (XXVIII, 8); Kersti Markus, MISJONÄR VÕI MÕISNIK? TSISTERTSLASTE ROLL 13. SAJANDI EESTIS, Acta Historica Tallinnensia, 2009, 14, lk 6–7
  2. Tõnis Lukas, 1998. Tartu toomhärrad 1224-1558, TÜ Kirjastus. Lk 41
  3. Leonid Arbusow vanem. "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert. Dritter Nachtrag." in: Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik, 1911, 1912 und 1913 (1914), lk 304.
  4. Lukas, Tartu toomhärrad, lk 49–52
  5. Madis Maasing. "Tartu piiskopkonna küsimus Vene-Liivimaa sõja ajal." in: Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 2017, lk 18–44, siin lk 32.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]