Tartu Pärmivabrik

Endise Tartu pärmivabriku hoone Pika ja Pärna tänava nurgal, märts 2024

Tartu Pärmivabrik pildistatuna teiselt poolt Emajõge, aprill 2010

Tartu Pärmivabrik oli Tartus tegutsenud tööstusettevõte.

Aastal 1883 valminud Tartu Pärmivabrikus Pika tänava ja Pärna tänava nurgal toodeti pärmi alates 20. oktoobrist 1883 kuni 1997. aasta lõpuni. Pärmivabrikus on alates 1898. aastast asunud ka piiritusepuhastamise vabrik ning alates 1926. aastast ka vesiravila. Vett saadi oma arteesia kaevust. Ajalooliselt puudus linnaosas veesüsteem, mistõttu pärmivabriku seinas oleva kunstipärase viimistlusega orvas asuvast kraanist lubati puhast vett võtta ka linnarahval.

Pärmivabriku hoovis asuv ladu ja piiritusekelder valmisid 1927. aastal (insener K. Grimm), loodepoolne ümar juurdeehitis 1935. aastal. Aastal 1928 hakati tehase kõrval, aadressil Pärna 1 asuvat mansardkorrusega kontorihoonet rekonstrueerima nelja ametniku elumajaks (ehitusinsener F. Kangro). Krundil asusid ka garaaž, tall, kuurid ja muud kõrvalhooned.

Ajalugu

1883. aastal valminud pärmivabriku hoones toodeti pärmi alates 20. oktoobrist 1883 kuni 1997. aasta lõpuni. Viljapresspärmi, mis on pälvinud auhindu Pariisi väljanäitusel, eksporditi paljudesse Venemaa linnadesse. Aastal 1898 hakati pärmivabrikus pärmivirdest piiritust destilleerima. Aastal 1920 omandas aktsiaselts Tartu Pärmivabrik pärmivabriku kinnisvara aadressil Pikk uulits 58 Jüri Eeritsa käest.

Tartu Pärmivabrik. Johannes Pääsuke, juuni 1914.

Aastal 1926 rajati aadressil Pikk tänav 54 ka vesiravila ehk supelasutus, mida pärmivabrik varustas sooja ja külma vee ning teraviljast pärmi ja piirituse tootmisel tekkinud kasulike kõrvalsaadustega, mida kasutati vesiraviks: pärmivirret tervisevannideks ja pärmiraba kompressideks. Kui vesiravila esimestel tegevusaastatel toimus ainult ambulatoorne vastuvõtt, balneoloogiline (kümblus-) ja füsioteraapiline ravi, siis 1929. aastast hakati omanike poolt selleks otstarbeks ostetud ja ümber ehitatud majas Pikk tänav 54 patsiente kliiniliselt ravima. Kuni 1940. aastani oli vesiravila direktor Tartu Ülikooli närvikliiniku juht, professor Ludvig Puusepp. Aastatel 1927–1933 töötas vesiravilas arstina ka Vladimir Paškov, kes pärast teist maailmasõda kuni oma surmani oli kõikide vesiravilast välja kasvanud raviasutuste peaarst. Vesiravilas on viibinud patsiente kogu maailmast, sh Ameerikast, Aafrikast, Pariisist, Berliinist, Helsingist ja Stockholmist.

1930. aastatel oli pärmivabriku tegevusvaldkondadeks linnaste kasvatamine, toitainete ekstraheerimine linnastest ja pärmiseente kasvatamine. 1940. aastal ettevõte riigistati.

Tooraine vähesuse tõttu asendati 1948. aastal pärmi tootmine teraviljast tootmisega Nõukogude Liidust sisse toodud suhkrupeedi tootmise jäägist melassist. Seetõttu lõpetati ka 1949. aastal haigete pärmivedelikuga ravimine. Vesiravila ruumides alustas 1951. aastal tööd Vabariiklik Struumatõrje Dispanser, hiljem aga mitu muudki raviasutust. Alates 2002. aasta septembrist Pärmivabrikus enam raviga ei tegelda.

Aastal 2008 korraldasid Tartu Linnavalitsus ja kinnistu omanik BVL Kapital Pärmivabriku ala uuendamiseks arhitektuurivõistluse, kuid rahapuudusel pole neid visioone veel realiseeritud. Aastatel 2008–2010 tegutses pärmivabrikus ka Tartu Kultuuritehas.