Tartu Maarja kirik

See artikkel kõneleb tänapäevasest kirikust Pepleri ja Kuperjanovi nurgal; Tartu Ülikooli praeguse peahoone kohal asunud kirikust, mis põles 1704, loe artiklist Tartu vana Maarja kirik.

Maarja kirik 19. sajandil (Carl Schulzi foto)

Tartu Maarja kirik on 1842. aastal sisse õnnistatud hilisklassitsistlik kirik Tartus Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal. See oli esimene eestlaste koguduse jaoks püstitatud kirik Tartus. Kiriku projekteeris Georg Friedrich Geist.^[1]

19. sajandi teisel poolel oli kirik rahvusliku ärkamisaja üheks keskuseks ning koondas Tartu eestlasi. Aastatel 1857–1885 oli Maarja kiriku pastoriks Adalbert Hugo Willigerode, kes 1869. aastal oli ka esimese üldlaulupeo korraldustoimkonna esimees.^[2] Tartu Maarja kirikus toimus 17. juunil 1869 esimese üldlaulupeo peaproov, kuhu kogunes umbes 800 lauljat.^[3]

1941. aasta juulis jäi kirik Nõukogude vägede pommitamise järel varemetesse. 1956. aastal sai Eesti Põllumajandusakadeemia varemed enda käsutusse ning hoonet hakati kasutama võimlana.^[2]

Tartu Maarja kogudus sai kiriku omandiõiguse tagasi 2008. aastal, ruumid anti kogudusele üle 2009. aastal. Praegu korraldatakse kirikuhoones jumalateenistusi ja kontserte.^[2] Tartu Maarja Kiriku Sihtasutus on korraldanud ideekonkursi kiriku taastamiseks ning kogunud annetusi ehituseks. 2019. ja 2020. aastal koguti annetusi kirikutorni taastamiseks.^[4]

Kiriku ehitamine ja sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Maarja kiriku altar

1833. aastal eraldus eesti kogudus Tartu Jaani kogudusest. Varem eestlaste ja sakslaste ühiskasutuses olnud Jaani kirik otsustati jätta sakslaste kogudusele ning eestlastele uus kirikuhoone ehitada. See oli esimene eestlaste enda rajatud kirik Tartus.^[2]

Uue Maarja kiriku (saksa k. St. Marien-Kirche) hoone projekteeris tolleaegne Tartu linnaarhitekt Georg Friedrich Geist. 1834. aastal tegi ta valmis nii klassitsistlikus kui ka uusgooti stiilis kiriku projektid. Valik langes klassitsistliku stiili kasuks. Kõik Geisti planeeritud üksikasjad rahanappuse tõttu ei teostunud. Näiteks pidi projekti järgi kirikutorni kellakorrus olema lahtine, aga tegelikult suleti torniaknad puidust luukidega. Kiriku altari ja retaabli kujundas Geist samuti ise. Altarimaali autor oli F. von Sivers ja oreli ehitas E. C. Kessler. Saalis oli kokku üle 1000 istekohta. Kirik valmis 1841. aastal ning järgmise aasta 11. jaanuaril õnnistati see sisse. Sel kuupäeval tähistatakse siiani kiriku aastapäeva.^[2]

1862. aastal tehti kirikus suurem remont, mille käigus pandi torni uued kellad ning püstitati uus kantsel. Uus altarimaal telliti 1889. aastal tuntud baltisaksa kunstniku Julie Wilhelmine Hagen-Schwarzilt. Pildi kohale oli kirjutatud piiblisalm: "Nida on Jumal ma ilma armastanu" (Johannese ev. 3:16). 1890. aastal sai kirik uue oreli, seekord Saueri orelifirma valmistatud pilli.^[2]

Esimese üldlaulupeo proov[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Voldemar Jannsen nimetas 1869. aastal toimunud esimese üldlaulupeo korraldustoimkonna esimeheks Tartu Maarja kiriku pastori Adalbert Hugo Willigerode. Suure rahvapeo ajaks kogunes Tartusse arvukalt lauljaid, koorijuhte ja peokülalisi nii Eestist kui ka kaugemalt. 17. juunil toimus Maarja kirikus kõigi lauljate esimene ühisproov, kus oli kokku 40 laulukoori (nende hulgas ka Maarja kiriku koor) ligi 800 lauljaga. Lisaks lauljatele osales peol ka kolm pasunakoori 48 pillimehega.^[5]

Proov oli nii peo korraldajatele kui ka lauljatele ärevusttekitav, kuna eales polnud eestlased nii suure koosseisuga koos laulnud. Iga laulukoor oli laule iseseisvalt õppinud ning kooride tasemest polnud kellelgi selget ettekujutust. J. V. Jannsen olevat enne proovi avaldanud kartust, et pidu võib lauljate kehva taseme tõttu hoopis nurja minna. Esimese lauluna hakkas ühendkoor Aleksander Saebelmann-Kunileiu juhatamisel laulma üht üldtuntud koraali. Juba kohe laulu algusest olevat hakanud lauljate ärevus kaduma ning asendunud hoopis lootuse ja vägevusega. Kõik laulupeo kavas olnud laulud tulid proovis korraldajate ja lauljate suureks rõõmuks üle ootuste hästi välja. Sellega oli "lauljate tuleproov" läbitud ning peo õnnestumine enam kui kindel. Proov Tartu Maarja kirikus kestis kokku kolm tundi.^[3]

Kirik Nõukogude perioodil[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku varemed 1941. aastal

12. juulil 1941 pommitas Punaarmee Tartu linna, milles sai muuhulgas tugevalt kannatada ka Maarja kirik. Säilisid vaid hoone välisseinad, tornikell, mis 1948. aastal Paistu kiriku torni paigutati ning mõned armulauariistad ja väiksemad esemed. Nõukogude okupatsiooni perioodil ei saanud kogudus luba kirikut kasutada ning 1956. aastal anti hoone hoopis Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) käsutusse. 1961. aastast kasutas EPA hoonet võimlana, mille tarbeks lammutati torni allesjäänud osa ning ehitati juurde väiksem kõrvalhoone harjutussaalide jaoks. Tartu Maarja kogudus tegutses sel ajal nii Jaani, Ülikooli kui ka Peetri koguduste juures.^[2]

Tartu Maarja kiriku torni taastamine 2022. aastal

Kiriku taastamine[muuda | muuda lähteteksti]

2003. aastal asutasid kogudus ja Tartu praostkond Tartu Maarja Kiriku SA, et hakata kiriku taastamise projekti vedama. 2009. aastal tagastati kirikuhoone kogudusele ning juba 2011. aastal kuulutati välja ideekonkurss hoone taastamise projekteerimiseks. Konkursi võitsid KOKO arhitektid, kelle projekt kannab nime "Noa". Kiriku välisilme on plaanis taastada esialgsel kujul, sisemus saab aga täiesti uue ilme. Kahekorruselise põhiplaaniga kirikusse mahuvad lisaks saalile ka koguduse ruumid ja renditavad pinnad. Järk-järgult on hakatud hoonet taastama. Kirikusse on veetud vee-, kanalisatsiooni- ja küttetrassid, taastatud on peatrepp ning valmis on kandvad sisekonstruktsioonid. 2019. aastast alates on kogutud raha 1950. aastal lammutatud torni taastamiseks.^[4]

Torni müürid ehitati üles 2022. aasta alguseks ning sama aasta keskpaigaks pidi valmima ka tornikiiver.^[6] Tornikuke alune kõrgus hakkab ulatuma 54,5 meetrini maapinnast. Ehitise absoluutseks kõrguseks jääb 66,9 meetrit merepinnast.^[viide?] Tornikiiver ja kullatud kukk jõudsid oma kohale 7. juunil.^[7] 12. juulil 2022 helisesid taas kiriku kellad.^[8]