Tapa keelekonverents

Tapa keelekonverents oli esimene neljast eesti kirjakeele ühtlustamise nõupidamisest, kus arutati kirjakeele õigekirja ja vormiõpetust.

Konverents leidis aset 30. mail 1908. Seal osalesid Johannes Voldemar Veski, Johannes Aavik, Villem Reiman, Mihkel Kampmaa, Jaan Jõgever jt.

30. mail 1988 avati Tapa Muinsuskaitse Klubi algatusel sündmuse mälestuseks Tapa Muusikakooli seinal mälestustahvel.

Seltside-waheline kirjakeele korralduse koosolek Tapal

"Eila, 30. mail, peeti Tapal "Harmonie" seltsi ruumides kella 9-6 päewal Eestimaa Rahwahariduse-seltsi ja Eesti Kirjanduseseltsi saadikute wahel õigestkirjutusesse ja õigekeelsusesse puutuwaid läbirääkimisi, nimelt sel otstarbel, et meie kirjakeeles sellekohaseid lahkuminekuid wähendada. Täh. koosolek oli esimene seesuguste seas, millede sarnasid edaspidi weel mitmed ära pidada mõeldakse.

Koosolekule oliwad ilmunud: E. R. s. saadikutena: üliõpilane J. Aawik, G. E. Luiga, E. Peterson, mag. C. Recha, N. Soll ja J. W. Weski; Eesti Kirjandusseltsi saadikutena: cand. J. Jõgever, A. Jürgenstein, M. Kampmann, J. Kurrik, W. Reiman ja J. Tammemägi. Koosoleku juhatajateks waliti W. Reiman ja J. W. Weski, protokollikirjutajateks J. Aawik ja M. Kampmann.

Kõige pealt katsuti neid juhtmõtteid üles seada, millede alusele kirjakeele korraldamist tuleks rajada. Selleks refereeris J. Aawik prof. Setälä sellekohaseid mõtteawaldusi. Nende alusel jõudsiwad koosolijad otsusele oma tegewusel silmas pidada, et wastuwõetawad kirjakeele-wormid rahwa seas tarwitatawad, rahwale arusaadawad ja otstarbekohased oleksiwad.

Sel korral tuliwad järgmised küsimused otsustamisele:

1) Wõeti nõuks sõnatüwedes põhjusmõttelikult ää tarwitada. Erandina tuleks, ainult 6 sõnatüwes "ea" kirjutada, nimelt: hea, peal ja pea (kuid ikkagi: häid, päid, päitsed), seadma, seal, teal ja teadma. Seega tuleks siis hääl ja päästma ning pääsma jne. kirjutada. Tähendus: Sõna "päew" tuleb "äe"-ga kirjutada (paljuse osastawas - "päiwi"). "äe" tuleb ka kõigis neis sõnades tarwitada, kus ä ja e wahelt mõni konsonant wälja on langenud.

2) Otsustati sõnatüwedes põhjusmõttelikult õõ kirjutada, "õe" aga ainult 3 sõnatüwes, nimelt: nõel, õel ja sõel. Seega tuleks kirjutada: õõruma, wõõras, mõõk, mõõt, rõõm, põõsas jne.

3) Jõuti otsusele pikka ü-kõla ikka üü (mitte üi) läbi tähendada, ilma mingit erandit lubamata.

4) Et sõnade algul olew h ainult Wõru murrakus kuuldawale tuleb, siis kaldusiwad mõnedgi koosolijad arwamisele, kas algtähte h kirjas kas kõigi 173 tüves wõi wähemalt ühes osas sõnades, kus h tarwitamine wankuw ära ei wõiks jätta. Jäädi põhjusmõttelikult lõpuks ikkagi alg-h tarwitamise juurde kindlaks, wõeti aga nõuks lähemaks kongressiks sellekohaste erandite nimekiri kokku seada; niisuguste erandite sekka langeksiwad muu seas: ernes, õrn, irwitama, õel, eile, ui, agan jne.

5) Tumeda i asjus, mis oma kõla poolest i ja e wahel seisab, otsustati neis sõnades, kus i-kõla mõnes sõnawormis weel selgesti kuuldawale tuleb, i tarwitada, teistes e. Näit.: kaine, luine, maine, puine, suine, teine; aga: waene, paene. Pikemate waidluste järele otsustati "naeris" kirjutada (mitte "nairis"), kuna küsimus selles tükis lahtiseks jäi, kas "laine, naine" wõi "laene, naene" kirjutada tuleks, kuigi esimene kirjutamisewiis rohkem poolehoidjaid leidis.

6) Küsimus, kuidas sõnu: nõu, au, jõud jne. tuleks kujutada, jäi lahtiseks. Suurem hulk koosolijaid leidis fonetiklisel alusel tarwiliku olevat diftongide teist wokali mitte ilmasgi kahekordselt kirjutada, waid ühekordselt (nii siis austawa, jõuga jne.), wähemus aga jäi oma ajaloolisele waatepunktile kindlaks ja nõudis diftongi teise wokali kahekordset kirjutamist: mõned arwasiwad näit. sõnas "jõuud" koguni kahte silpi kuulwat.

7) Selles asjas, kas omadusesõnade omastawast käändest arendatud määrasõnade lõppudeks "ste" ja "mine" (näit. armsaste, armsamine) wõi "sti" ja "mini" (näit. armsasti, armsamini) tuleks kirjutada, jõuti järgmisele ühisele otsusele: Et i-kõla Eesti keeles aegade jooksul e poole kaldub, tuleb neis sõnades lõpp e üleüldiselt tarwitusele wõtta; nii siis: ilusaste, kauniste, paremine, kauemine jne.; ainult kontraheeritud sellelaadilistes määrsõnades tuleks i-lõppu tarwitada, näit.: hästi, ilusti, warsti jne.

8) Määrsõnalise liite "gi-ki" asjus otsustatakse Dr. J. Hurti sellekohane reegel tarwitusele wõtta. Seega tuleks wokalide, sulahealte ja õhkheale w järel gi, explosiwide (b, p, d, t, g, k) ja õhkheale s järele ki kirjutada; näit.: temagi, kullgi, soowgi, aga: laudki, ilmaski jne. Järgmine keelekoosolek otsustati sügise poole Tartus ära pidada."

Vaata ka

• Keelekonverentsid

Kirjandus

• Ajaleht "Õigus", 31. mai 1908