Mine sisu juurde

Taoism

Allikas: Vikipeedia
Hieroglüüf, mis tähistab sõna dao

Taoism (ka daoism; hiina keeles lihtsustatud kirjas 道教, dàojiào) on Vana-Hiinast alguse saanud filosoofiline ja religioosne õpetus.

Filosoofiline taoism (道家, tào chiā) ja religioosne taoism (道教, tào chiào) on üsna erinevad oma mõtteviiside, praktika, mütoloogia jpm poolest.

Mõnikord peetakse taoismi tarkuseks ja eluviisi aluseks, mis erineb nii filosoofiast kui ka religioonist.

Taoismi on peetud ainsaks tõeliseks hiinalikuks religiooniks. See on konfutsianismi ja budismi kõrval üks niinimetatud kolmest õpetusest, millel traditsiooniline hiina kultuur ja ühiskond rajaneb. Hoolimata omavahelistest olulistest erinevustest on konfutsianism, budism ja taoism sulandunud hiina vaimuelus ühtseks kultuuriks. Sellepärast on neid koos võetuna nimetatud ka hiina universalismiks, mis on oluliselt mõjutanud Hiina naabermaade religiooni ja vaimuelu.

Et taoismil on mitmekesiseid avaldumisvorme ning taoismi ja teiste religioonide vahele on raske piire tõmmata, siis on taoismi kui religiooni järgijate arvu raske määrata. Märkimisväärselt palju taoiste elab Taiwanil.

Õpetuse alused

[muuda | muuda lähteteksti]

Taoismi põhimõiste on dao (tao), mis tähendab teed, aga ka toimimisviisi, eluseadust jms. Lisaks võidakse dao'd mõista igavese ja määratlematu, kõikjaleulatuva ja ammendamatu väljana: lihtsam on rääkida sellest, mis dao ei ole.

Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga. Dao ühendab ja on alus kõigile nähtavatele esemetele ja tegevustele; dao on universumi tee ehk lakkamatu kulg, looduse kord. Dao on pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (yin'i ja yang'i) vastastikuse mõjuna. Seda ei saa mõjutada ega ära osta ohvrite ja rituaalidega. Sellest osasaamine on võimalik vaid sellega kooskõla saavutades. Dao liikumised pole peale sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on dao üks omadusi ja seega peaks ka dao'ga kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu. Lisaks tegeleb taoism looduse vaatluse ja selle kulgemise ehk dao tundmaõppimisega. Tegutsemine harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele loomusele vastavat tegevust. Taoismi iseloomustavad loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust. Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad eksiteele pettekujutlused. Põhiõpetuse üks olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu tegevusetusega. Näiteks võiks loodusega kooskõlas olev kulg olla toimimatus, tegutsemine väljaspool seda kulgu võiks olla juba toimimine. Taoism taotleb õnnelikkust, leebust, lapselikkust, süütust ja rahu. Üks taoismi lemmiksümboleid on voolav vesi.

Taoismi põhiteos on "Daodejing" ("Raamat teest ja väest", "Kulgemise väe raamat"). Vana pärimuse järgi on selle autor arvatavasti 6. sajandil eKr elanud Laozi, keda peetakse ühtlasi taoismi rajajaks. Vaade Laozile kui taoismi alusepanijale on omane vanale lääne sinoloogiale. Taoistid peavad selles temaga võrdseks Huangdid.

Teine tähtis teos on "Zhuangzi" (pärimuse järgi Zhuangzi-nimeliselt autorilt, teadlaste arvates eri autoritelt). Peamised allikad on veel "Huahujing" ja "Liezi". Religioosse taoismi alguseks on peetud 142. aastat pKr, mil Zhang Daoling sai väidetavalt Sichuani mägedes ilmutuse Laozilt.

Traditsiooniliselt oli Hiina riigisüsteemis olnud ainuvaldav konfutsianism. Varased Tangi valitsejad hakkasid aga edendama nii taoismi üldiselt kui ka Laozi õpetust, et tugevdada valitseva Li suguvõsa autoriteeti, kuivõrd nad arvasid oma pärinemist Laozist peale. Kui varasemad Tangi valitsejad olid taoismi toetamisel mõõdukad, siis valitseja Xuanzong oli oma toetuses üsna pidurdamatu. Näiteks lasti "Daodejing" korduvalt kivisse raiuda, "Daodejingile" anti tähtis koht riigieksamitel, see oli kohustuslik õppeaine ning sai 720. aastast alates riikliku toetusega haridussüsteemi kõige tähtsamaks osaks. 733. aastal käskis keiser igasse koju muretseda vähemalt ühe "Daodejingi" eksemplari. 741. aastal avati Austusväärse Salasuse Kool, kus tegeldi põhiliselt taoismi klassikaga. Sellel olid harukontorid maakondades ja valdades. 745. aastal tõsteti "Daodejing" klassika seas esikohale. Riik rahastas taoistlike templite ehitamist, ordinatsioone, kirjutiste kopeerimist, Laozi ikoonide levitamist ja tema kultuse edendamist. 749. aastal seati Laozi riigikultuses kõige tähtsamaks jumaluseks. Keiserlik huvi polnud edendada taoismi kui salajast rituaalipärimust, vaid pigem intellektuaalse alternatiivina budistlikule ja konfutsiaanlikule filosoofiale, eetikale ja kosmoloogiale. Ka pärast Xuanzongi surma jätkasid valitsejad taoismi toetamist kogu 8. sajandi vältel, ehkki tagasihoidlikumal määral.[1]

"Daodejingiga" kõrvu tunnistati teisigi ilmutuslikke tekste. Näiteks alates 8. sajandi keskpaigast omandas sellise staatuse "Yinfujing", mille loojaks peetakse mütoloogilist imperaatorit Huangdid. Taoistid uskusid kanooniliste tekstide eelnevat olemasolu "varajases taevas" (xian tian), niisiis transtsendentaalselt. Selline vaade oli neil kõigile taoistliku kaanoni raamatutele.

Nii nagu "Yijing" ("Muutuste raamat") oli valitseva kihi valduses, nii oli ka yangsheng ehk taoistlik õpetus tervise parandamisest. "Daodejing" oli samuti valitseva kihi teos. See aitas püüelda enesetäiustamise kaudu rahu, et ühineda kogu elava kulgemisega. Teoses on kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise põhialused ja meditatiivsete toimingute sisuline kirjeldus. Teisalt puuduvad kindlad tehnikad, mida peeti tõelisteks saladusteks.

Taoistlikke praktilis-filosoofilisi (Laozi ja Zhuangzi) tekste ei saa vaadelda nii nagu kreeka puhtalt teoreetilis-filosoofilisi tekste. Taoistlike tekstide taga oli kinnine traditsiooni edasiandmine õpetajalt õpilasele, kusjuures tähelepanu keskmes oli eriliste tehnikate või kunstide (shu) õppimine ja praktika. Neid tehnikaid ja kunste hakati ajapikku nimetama tao kunstideks (dao shu). Just need kunstid on ka Laozi ja Zhuangzi tekstide tähelepanu keskmes. Ülejäänud tekst kas tagab nende tingimused ja eeldused, juhatab nendeni või järeldub neist. Seda kinnitab Laozi ja Zhuangzi tekstide vaatlus neile lähedaste selleaegsete tekstide "Guanzi", Mawandu tekstidest 13. teksti, "Lüshi chunqiu" ja "Huainanzi" kontekstis. Hiina tsivilisatsiooni alused – peamised tõekspidamised ja tõdemused – tekkisid šamanistlikus traditsioonilises ühiskonnas. Teadmiste ja oskuste edasiandmine oli piiratud pärimusliku edasiandmisega suguvõsa piires põlvkonnalt põlvkonnale.

"Daodejingi" teises lauses tõdetakse, et "Nimetatav nimi pole püsiv (igavene) nimi". Teose üks läbivaid mõtteid on, et õnnelik ei õpeta sõnadega. Seega viitab "Daodejing" juba algusest peale sellele, et kirjasõnalisuse tõttu on teos ebatäiuslik ja teisejärguline, ning selle sisu sõnaline väljenduski on ajas muutuv. Taoistlikus alkeemias loeti kõrgeimaks tõe ja tee edastamise viisiks edastamist nii-öelda asja käigus ja asja tarvis südamest südamesse (meelest meelde). Sellest madalam viis oli suuline edasiandmine ja kõige madalam kirjalik edasiandmine.

Taoism ja selle kirjavara on sündinud elulisest praktikast, mille vili on ka hiina traditsiooniline meditsiin. Selle üks aluseid on teooria keha hinguse ehk qi kanalitest ja punktidest. Seejuures on neid kanaleid ilma kõrvalharusid arvestamata 71 (12 elundi-, 8 imelist, 12 side-, 12 suurt side-, 12 lihas-kõõlus- ja 15 erilist kanalit), kusjuures punktid paiknevad neist otseselt vaid 14 kanalil. Lisaks kanalitele ja punktidele on mahukas andmestik nende ajalisest funktsioneerimisest, diagnostikast, nendega seotud haigustest ja sümptomitest ning nende mõjutamisest. Just nimelt andmestiku mahukus, süsteemne korrastatus ja pidev praktika eristab seda teistest eelteaduslikest meditsiinilistest süsteemidest, nõiakunsti vormidest ja salaõpetustest. Eelmainitud kanalid ja qi keskmed kuuluvad ühtlasi taoistlikesse ja teistesse hiina kehalis-vaimsetesse enesearendussüsteemidesse.

Taoistlikul kaanonil ("Daozang") on kolm osa:

  1. Tõelisuse koobas (Dongzhen): Ülima Puhtuse (Shangqingi traditsiooni) tekstid. Tao meistri kõrgeim aste.
  2. Müstilisuse koobas (Dongxuan): Püha Aarde (Lingbao traditsiooni) tekstid. Tao meistri keskmine aste.
  3. Vaimsuse koobas (Dongshen): Kolme Valitseja (Sanhuangi traditsiooni) tekstid. Tao meistri madalaim aste.

Igal niinimetatud koopal on omakorda 12 osa, mis sisaldavad põhitekste, kommentaare, diagramme ja illustratsioone, ajaloolisi ja genealoogilisi tekste, ennustusi, tseremooniate, rituaalide, praktikate ja talismanide kirjeldusi, biograafiaid, hümne ja mälestusi.

Esimene taoistlik kaanon ("Daozang") pandi kokku 471. aastal pKr. See koosnes 1200 kirjarullist ehk läänelikus mõistes raamatust, mis olid kogutud kõigist taoismi peamistest koolkondadest. Need kõik tunnistasid "Daodejingi". "Daozang" koosnebki peamiselt dao-meistrite "Daodejingi" tõlgendustest, aga sisaldab ka kirjutisi alkeemiast ja surematusest, surematute ja kangelaste elukäikudest, filosoofilisi kirjutisi ja rahvapärimust, samuti taoistlikku maagiasse, meditatsiooni, rituaali, liturgiasse ja paljudesse teistesse taoismi aspektidesse puutuvaid tekste.

748. aastal saatis Tangi dünastia keiser Tang Xuanzhong, kelle sugupuu pidi pärimuse kohaselt ulatuma kuni Laozini, õpetlased üle terve Hiina taoismi kirjutisi koguma. Kokku saadi 7300 kirjarulli. Nendest moodustus teine "Daozang".

1016. aasta paiku, Songi dünastia valitsemisajal, mil trükikunst oli Hiinas juba kasutusel, vaadati "Daozang" uuesti üle. Paljud Tangi dünastia ajal kogutud tööd kõrvaldati kaanonist ja moodustatud kolmas "Daozang" koosnes vaid 4565 kirjarullist.

1444. aastal, Mingi dünastia ajal pandi kokku lõplik versioon, mis koosneb 5318 rullist ehk raamatust.

Taoism on peamiselt levinud praeguse Hiina aladel. See on tugevasti mõjutanud Korea, Jaapani ja teiste Kagu-Aasia maade kultuuri. Alates 1960. aastatest muutus taoism koos zen-budismi ja teiste idamaiste õpetustega populaarseks ka läänemaailmas.

Taoismiga on tugevasti seotud või sellest arenenud mõtlemine yin'i ja yang'i ja viie elemendi õpetuse kategoorias. Lisaks on taoismiga seotud näiteks "Yijing" ("I Ching"), feng shui, qigong (Chi Kung), taijiquan (Tai Chi Chuan), taoistlik alkeemia, taoistlik kosmoloogia ja taoistlik meditsiin.

Taoismil on olnud oluline mõju kirjandusele ja kunstile. Eesti keelde on traditsiooniliselt taoismimõjulisteks peetud raamatutest tõlgitud näiteks Anatoli Kimi "Olgem vagurad kui lapsed". Taoismi selgitab ka Benjamin Hoffi raamat "Puhh ja tao".

  1. Robert H. Sharf. Coming to Terms with Chinese Buddhism. A Reading of the Treasure Store Treatise. Honolulu, Hawai’i UP, 2002.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]