Tamara de Lempicka

Allikas: Vikipeedia
Tamara de Lempicka
Sünninimi Maria Gorska
Sünniaeg 16. mai 1898
Varssavi
Surmaaeg 18. märts 1980
Cuernavaca
Rahvus Poola
Tegevusala Kunstnik
Kunsti õppinud Académie Ranson
Kunstivool Art deco
Tuntud teoseid "Autoportree. Tamara rohelises Bugattis."
Mõjutatud André Lhote, Jean-Auguste-Dominique Ingres, Maurice Denis
Auhinnad Esimene koht Rahvusvahelisel Kaunite Kunstide Näitusel Bordeaux’s (1927), pronksmedal rahvusvahelisel näitusel Poolas (1929)

Tamara de Lempicka (16. mai 1898 Varssavi - 18. märts 1980 Cuernavaca) oli poola kunstnik, kelle aktiivne tegutsemisaeg jäi 1920. ja 1930. aastatesse. Lempicka on tuntud kui ühe silmapaistvama art deco kunstivoolu esindajana maalikunstis. Tema loomingusse kuuluvad peamiselt kõrgklassi rikkurite portreed ja naisaktid, mis talle omase luksuslikkuse, glamuuri ja ülimalt stiliseeritud elegantsiga on teostatud.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

(1898 - 1917)[muuda | muuda lähteteksti]

Lempicka sündis 16. mail 1898 Varssavis, mis sellel ajal kuulus Vene impeeriumi alla. Tema isa oli Boris Gorski, kes töötas vandeadvokaadina ühes prantsuse kaubandusettevõttes. Tamara ema oli Malvina Gorska (neiupõlve nimi Decler), rikkast perekonnast pärit seltskonnadaam, kelle haridustee kulges välismaal. Lempicka tuli jõukast perest, seega omandas ta juba noorena luksusliku maitse, mis hiljem väljendus nii tema kunstis kui eraelus. Tal oli vanem vend Stancyk ja noorem õde Adrienne. Tamara oli juba lapsena väga iseteadliku ja domineeriva iseloomuga. Kui ta oli kümne aastane, tellis tema ema ühelt tuntud kunstnikult portree Tamarast ja ta õest. Tamarale tundus aga ühe koha peal püsimine piinavana ning samuti polnud ta rahul ka lõpptulemusega. Olles kindel, et ta suudab teha paremini, sundis ta oma õe poseerima, et temast ise portree luua. See töö meeldis Tamarale muidugi rohkem kui kunstniku tehtud.[1]

1911. aastal saatsid Tamara vanemad ta internaatkooli Lausanne’i linna Šveitsis. Internaatkoolis veedetud aeg ei meeldinud talle ning ta otsustas teeselda haigust, mille tõttu sai loa koolist lahkuda. Koos vanaemaga, kellele oma lemmiklapselast hellitada meeldis, asusid nad reisile Itaaliasse, kus Tamara avastas armastuse kunsti vastu. 1912. aastal vanemad lahutasid ning ema abiellus uuesti teise mehega. Tamara pöördus tagasi internaatkooli, kuid protestiks ema uue abielu vastu, keeldus veetmast suvevaheaegu perega. Selle asemel veetis ta aega jõuka tädiga Stefaga, kes elas Peterburis koos miljonärist pankuriga. Selline jõukas eluviis aitas Tamaral mõista, kuidas ta tahab elada ja milline peaks olema tema tulevik.[1]

Peterburis aega veetes kohtus Tamara tuntud poola advokaat Tadeusz Łempickiga (1888–1951), kellesse 16-aastane neiu armus. Tamara pankurist onu pakkus mehele suurt kaasavara ning 1916. aastal abiellus paar Peterburis Malta ordu kabelis. 1917. aasta Vene revolutsiooni käigus arreteeriti Tadeusz bolševike poolt. Tamara pani mängu kõik oma võlud ja tutvused, et leida oma mees vanglast ja ta sealt vabaks päästa. Edasi reisis paar Kopenhaagenisse, sealt Londoni ja lõpuks Pariisi, kus oli varjupaiga leidnud ka Tamara pere.[1]

(1918 - 1939) [muuda | muuda lähteteksti]

Pariisis sündis paarile tütar Kizette, kes niigi rahalistes raskustes noortele veel finantsilisi kohustusi tekitas. Tadeuszil oli raske tööd leida ja Tamara otsustas õe soovitusel maalikunstnikuks hakata. Lempicka esimesed maalimistunnid toimusid Académie Ransonis, kus tema õpetajaks oli Maurice Denis. Denis oli väga metoodiline õpetaja, kelle käe all omandas Tamara oskuse luua hiljem hästi ja puhtalt struktureerituid pilte.[2] Lempicka lõpliku stiili omapära kujunes aga perioodil, kui teda juhendas André Lhote. Tamara esimesed teosed oli portreed tütrest Kizettest ja naabrist Ira P. Esimese maali müüs ta Galerii Colette-Weil kaudu, mis andis talle võimaluse esitleda oma loomingut näitustel Salon des independents (Sõltumatute salong), Salon d'automne (Sügissalong) ja the Salon des moins de trente ans (30-aastaste kunstnike salong). Müüdud portreed võimaldasid Tamaral jätkata meelepärast luksuslikku eluviisi. Ta reisis palju, peatus kõige paremates hotellides ning ümbritses end tuntud kirjanike ja kunstnikega.[1]

Tamara de Lempicka sai tuntuks portreedega, mis kandsid endas art deco stiili eripära. Prantsusmaalt alguse saanud dekoratiivkunsti suund art deco oli osa eksootilisest, seksikast ja glamuursest Pariisist, vastates hästi Tamara elustiilile ja kunstilaadile.[3] Tema loomingus toimus läbimurre 1925. aastal, kui art deco liikumine tuule tiibadesse sai. Ta esitles oma maale nii Salon des Tuileries (Tuileries’i salong) ja the Salon des femmes peintres (Naiskuntsnike salong). Tema maalid jäid silma ameerika ajakirjanikele Harper’s Bazaarist ja teistest moeajakirjadest. Samal aastal toimus ka tema loomingu esimene suur väljapanek Itaalias, mille organiseeris krahv Emmanuele Castelbarco. Selle näituse jaoks maalis Lempicka 28 uut teost kuue kuuga. Itaalia reisi ajal kohtus ta oma uue armukese Maruis Sommi Picenardiga ning ka kuulsa itaalia näitekirjaniku Gabriele d’Annunzioga. D’Annunzio soovis, et Tamara temast portree maaliks,  kuid samuti soovis ta naisega ka armuafääri alustada. Mees kutsus selleks Tamara oma villase Garda järve ääres, kuid ei portree ega ka armuafäär saanud selle külastuskäigu jooksul realiseeritud. 1927. aastal võitis Tamara esimese koha Rahvusvahelisel Kaunite Kunstide Näitusel Bordeaux’s (Exposition Internationale des Beaux Arts in Bordeaux) tütre portreega „Kizette rõdul“. See oli tema esimene suurem auhind. 1929. aastal pälvis ta samuti Kizettest tehtud portree eest pronksmedali rahvusvahelisel näitusel Poolas.[1] Kahe sõja vahelisel ajal maalis Lempicka portreesid kirjanikest, meelelahutajatest, kunstnikest, teadlastest, ettevõtjatest ja Ida-Euroopa pagendatud aadlikest. Tema tütar, Kizette de Lempicka-Foxhall on kunstniku biograafias öelnud nii: „Ta maalis neid kõiki, rikkaid, edukaid, kuulsaid – eliiti.“ Lempicka tööd tõid talle kriitikat, tunnustust, sotsiaalset kuulsust ja märkimisväärset rikkust.[3]

1928. aastal lahutas Tamara oma abikaasa Tadeusz Łempickist. Samal aastal kohtus ta endise Austria-Ungari paruni Raoul Kuffneriga, kes tegelas ka kunsti kogumisega. Kuffner tellis Tamaralt oma armukese, hispaanlannast tantsija Nana de Herra, portree. Hiljem oli armusuhe paruniga ka Lempickal endal.

1929. aastal maalis Lempicka oma tuntuima teose „Autoportree. Tamara rohelises Bugattis.“ See oli mõeldud saksa moeajakirja Die Dame esikaanepildiks. Autoportreel kujutab Tamara ennast rohelise Bugatti roolis, kandmas nahkseid kindaid, kiivrit ning lendlevat halli salli ümber kaela. Tema olek on külm, mis õhkab endast jõukust ja ligipääsmatust, ning tema pehmelt üleolev pilk näitab tema iseseisvust ja rahulolu. Kuigi teosel on Tamara ennast kujutanud Bugatti roolis, sõitis ta igapäevaselt ringi hoopis pisikeses kollases Renault’is. Siiski ei omanud see asjaolu Tamara jaoks olulist rolli, tähtis oli tema sõnul see, et ta oli alati riietatud nagu Bugatti ja Bugatti nagu tema.[4] Ajakirjale mõeldud autoportree osutus populaarseks, kandes endas kaasaegse naise kujutist. Aja jooksul kujunes sellest ideaalne portree tolleaegse ajastu peegelduseks.[5]

1929. aastal reisis Tamara esimest korda Ameerika Ühendriikidesse, et maalida portree ameerika naftamagnaat Rufus T. Bushist ning korraldada näitus Pittsburghis Carnegie Instituudis. Ekspositsioon osutus väga edukaks ning tõi kunstnikule palju raha, mille ta aga kaotas, kuna pank, milles ta raha hoidis, sai löögi 1929. aasta börsikrahhilt. Lempicka oli läinud Ameerikasse aga teadmisega, et temast saab üks Hollywoodi staaride lemmikkunstnike ning ta ei pidanud oma ootustes pettuma. Lempicka karjäär saavutas kõrgpunkti 1930. aastatel. Muuseumid hakkasid koguma tema töid ning 1933 reisis ta Chicagosse, kus tema maalid olid väljapanekul kõrvuti Georgia O'KeeffeSantiago Martínez Delgado ja Willem de Kooningi teostega.[1]

(1939-1980) [muuda | muuda lähteteksti]

Sõja puhkedes kolisid nad režissööri King Vidor endisesse majja Beverly Hillsis. Lempicka teosete väljapanekud toimusid nii Los Angeleses, New Yorkis kui San Franciscos, kuid ei saavutanud enam sellist edu nagu kunstnik oli lootnud. Tamara tütrel, Kizettel, õnnestus 1941 Prantsusmaalt põgeneda ja ühineda ema ja tema mehega Los Angeleses. 1943. aastal kolisid Tamara ja Kuffner New Yorki, elama korterisse, kus kahekorruselises stuudios jätkas Tamara maalimist. Naine kaunistas nende korteri antiikesemetega, mis parun oli suutnud päästa oma Ungari pärandist.[3]

Sõjajärgsetel aastatel jätkas Tamara küll aktiivse sotsiaaleluga, kuid portreesid telliti temal üha vähem. Tema art deco stiil tundus veidi iganenud võrreldes sõjajärgsel perioodil esile tõusnud modernismi ja abstraktse ekspressionismiga. Lempicka laiendas oma stiililist ampluaad ning 1960 hakkas ta maalima hoopis abstraktsemaid teoseid. Pintslite asemel hakkas ta kasutama palett-nuga. Vahel ta isegi maalis uues stiilis ümber oma varasemaid teoseid.

Parun Kuffner suri 1961. aastal südamerabandusse. Lempicka müüs ulatusliku osa oma varandusest ning teostas kolm ümbermaailmareisi. 1962. aastal toimus tema uuemate ja vanemate teoste väljapanek New Yorkis, Iolase Galeriis, kuid kriitikud jäid suhteliselt ükskõikseks. Ostjaid oli vähe ning Lempicka andis endale lubaduse, et ei teosta enam kunagi ühtegi enda kunsti väljapanekut. 1963 kolis Tamara oma tütre ja tema pere juurde Houstonisse Texases. Lempicka loobus professionaalse kunstniku staatusest ning asus ümber maailma oma varasemaid teoseid, nende hulgas ka kuulsat autoportreed 1929. aastast.[3]

1966. aastal korraldati Pariisis näitus, mis oli pühendatud 1925ndate aastate kunstile. See inspireeris Alain Blondeli korraldama retrospektiivset näitust Tamara de Lempicka loomingust 1973. aastal Luxembourg’i Galeriis Pariisis. 1974 kolis Tamara Mehhikosse, Guernavacasse, kuhu ta ostis endale maja, mida kutsuti Tres Bambus. Vananemine muutis Tamarat suhteliselt meeleheitlikuks ning leinates oma ilu kadumist elas ta elu lõpuaastad üpriski pahuras meeleolus.[3] Tema tütar asus, peale oma abikaasa surma 1979. aastal, Guernavacasse, et hoolitseda haigestuva ema eest. Tamara de Lempicka suri une pealt 18. märtsil 1980. aastal. Tema soove järgides puistati tema tuhk Popocatépetli vulkaani kohal.[6]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tamara de Lempicka oli üks tuntumatest art deco stiili esindajatest kujutavas kunstis, kelle põhifookus oli suunatud portreedele. Esimese maailmasõja järgses ühiskonnas tekkinud art deco kunstivool rõhutas ilu, glamuuri ja luksuslikkust. See oli ideaalne õhustik Lempicka jaoks, kelle glamuurse tunnetusega kunst sobitus selleaegsetesse interjööridesse nagu valatult. Ta maalis ajastu koorekihti – jõukaid aristokraate, uusrikkaid, kuulsaid ja ilusaid.[7] Tema kujutatud naised sulandusid ideaalselt ajastusse, kandes maalidel luksusliku interjööri taustal moekaid ja eksootilisi riideid ning ehteid.[8] Tema maalide domineerivateks elementideks olid siledad naha tekstuurid ja samavõrd siledad, valgusküllased riided. Lempicka tehnika oli puhas, täpne ja elegantne, kuid samal ajal laetud sensuaalsete vibratsioonidega.

Teose traditsioonilist viimistlust õppis Lempicka Maurice Denis’lt. Lempicka teiseks õpetajaks ja tema loomingu üheks suuremaks mõjutajaks oli André Lhote, kes õpetas teda järgima pehmemat, rafineeritumat kubismivormi, mis ei šokeerinud vaatajaskonda ning sobitus paremini luksuslikku interjööri.[2] Tamara ühendas selle pehmema kubismi neoklassitsistliku stiiliga, olles inspireeritud prantsuse maalikunstnik Jean-Auguste-Dominique Ingresi’st. Ingres oli teiseks oluliseks mõjutajaks Tamara loomingus. Lempicka teos „Ilus Rafaella“ oli otseselt mõjutatud Ingresise maalil „Türgi saun“ figureerinud paljudest naisaktidest.[9] Lempicka loomingus moodustavad olulise rolli pikajalgsed, liivakellafiguuriga naisaktid, kes oleks justkui moeajakirjast välja jalutanud. Tühjusse suunatud pilguga naised esindasid ajastule iseloomulikku passiivset naisetüüpi.[8]

Parima ülevaate de Lempicka loomingust annavad ilmselt kunstniku enda sõnad: „Ma olin esimene naine, kes tegi selgeid maale ja see oli minu edu allikas. Sadade lõuendite hulgas olid minu omad alati äratuntavad. Galeriid kaldusid näitama minu pilte parimates ruumides, sest need tõmbasid inimesi ligi. Minu töö oli selge ja lõpetatud. Ma vaatasin enda ümber ja suutsin näha ainult maalikunsti täielikku hävingut. Banaalsus, millesse kunst oli uppunud, tekitas minus tülgastust. Ma otsisin oskuseid, mida enam ei eksisteerinud; ma töötasin kiirelt delikaatsete pintslitõmmetega. Ma otsisin tehnikat, oskuseid, lihtsust ja head maitset. Minu eesmärk polnud kunagi kopeerida, vaid luua uus stiil, säravate, valgusküllaste värvidega ja taasavastada elegants minu modellides.“

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Lempcika teosed kaotasid peale II maailmasõda populaarsuse, siis art deco moodi tagasitulekuga 1960ndatel, kerkis uuesti huvi kunstniku maalide vastu. Lempicka on üks vähestest kunstnikest, kelle kohta võime öelda, et tegu oli puhtaverelise art deco viljelejaga, mis teeb tema niigi silmapaistva loomepärandi veelgi märkimisväärsemaks.

Tänapäeval kuuluvad kunstniku loomingu austajate ja kogujate hulka ka sellised staarid nagu Madonna, Jack Nicholson ja Barbra Streisand. Madonna on kasutanud Lempicka maale nii oma muusikavideotes kui ka laenanud neid erinevate muuseumide ja ürituste väljapanekutele. Lempicka on olnud inspiratsiooniks ka sellistele moemajadele nagu näiteks Louis Vuitton, Max Mara ja Giorgio Armani.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Neret, Gilles (2016). De Lempicka. Köln: Taschen. Lk 93. 
  2. 2,0 2,1 Neret, Gilles (2016). De Lempicka. Köln: Taschen. Lk 21. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Tamara de Lempicka".
  4. Neret, Gilles (2016). De Lempicka. Köln: Taschen. Lk 7. 
  5. Neret, Gilles (2016). De Lempicka. Köln: Taschen. Lk 9. 
  6. Neret, Gilles (2016). De Lempicka. Köln: Taschen. Lk 94. 
  7. Neret, Gilles (2016). De Lempicka. Köln: Taschen. Lk 22. 
  8. 8,0 8,1 Neret, Gilles (2016). De Lempicka. Köln: Taschen. Lk 31. 
  9. Neret, Gilles (2016). De Lempicka. Köln: Taschen. Lk 27.