Tallinna Merelennujaam
Tallinna Merelennujaam oli Vene merelennuväebaas Tallinnas aastatel 1915–1918.
Merelennujaam kavandati Pirita jõe suudme vasakule kaldale 1913. aastal ja rajati 1915. aastal.
Sadamas dislotseerus alates märtsist 1916 1. lennurajoooni üksus, alates detsembrist 1916 Läänemere lennudiviisi 1. brigaadi 3. divisjoni staap ja üks salk. 3. divisjonil oli lennujaam ka Osmussaarel ning hiljem Naissaarel ja Paldiskis. Jaam oli mõeldud ajutisena, sest uut lennusadamat alles ehitati. Uue sadama valmimisel oleks lennujaam Piritalt viidud ära uude lennusadamasse.
Pirita lennujaama ülem 1917. aastal oli kapten Sergei Antonovitš Lišin. Pirita lennujaamas oli 15 lennukit, kõik Szczecini lennukitehase mudel 9[küsitav] tüüpi vesilennukid. 21. jaanuaril 1918 jõudsid Tallinna tagasi Krimmis Jevpatorija lennukoolis õppinud Fred Olbrei ja William Tomingas, kes asusid teenima Peeter Suure merekindluse merelennusalka. William Tomingas määrati Pirita lennujaama ülema adjutandiks.
Merelennujaam evakueeriti 23. veebruaril 1918. Lennukid lõhuti, mootorid ja väiksemad seadmed võeti kaasa transpordilaevaga Pallada. Ehitised jäid terveks.[1]
Ehitised[muuda | muuda lähteteksti]
Palju kasutati olemasolevaid ehitisi, näiteks kasarm ja laatsaret asus "Kalevi" seltsimajas, ohvitserid elasid aga Peterseni võõrastemajas jõe paremal kaldal.
Vesilennukite ja nende hoolduse jaoks püstitati peamiselt puitsõrestikuga hooneid, mida katsid puit ja present. Aastatel 1919–1920 võeti kolm angaari koost lahti, üks neist viidi Lasnamäe lennuväljalele ja teised kaks Tartusse Raadi sõjaväelennuväljale ning pandi seal uuesti kokku.
Seltsimaja põletati taganevate Nõukogude vägede poolt 1941. aasta suvel maha. Peterseni võõrastemaja põles 1944. aastal ja lammutati aastatel 1948–1951. Sadam ehitati 1960. aastatel oluliselt ümber. 1970. aastate II poolel ehitati kogu endine merelennujaama ala seoses Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse rajamisega täiesti ringi ning tänapäeval pole Tallinna Merelennujaamast Pirital midagi alles.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Toomas Türk. Lõpetamata, kuid tarvitamiskõlbulik. Lennusadam 1918-1940. // Vesilennukite angaar. Lennukuurist muuseumiks. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2014. Lk 36
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Robert Treufeldt. "Peeter Suure Sadam, uus sõjasadam Tallinnas". // Muinsuskaitse aastaraamat 2014. Tallinn 2015. Lk 107
- Robert Treufeldt. "Pietari Suuren satama, uusi sotasatama Tallinnassa". // Suomenlahti Pietarin suojana. Toim. Ove Enqvist, Johanna Pakola. Docendo. Jyväskylä 2016. Lk 79
- Mati Õun. Lennusadam. Tehnikamaailm, 30. jaanuar 2010