Tahvelklaas
Tahvelklaas ehk aknaklaas on tasapinnaline klaas, mida kasutatakse aknaavade täitmiseks, kaitsmaks ilmastiku eest ning lastes päevavalgusel ruume valgustada.
Ajalooline valmistamine ja kasutus
[muuda | muuda lähteteksti]Tahvelklaasi on ajalooliselt enamasti valmistatud nn metsaklaasist, mille rohekas sinakas toon tuleneb vase- ja rauaühenditest toormaterjalis[1]. Metsaklaasi valmistamisel on liivale (SiO₂) lisatud lupja (CaO) ja potast (K₂CO₃).
Tahvelklaasi valmistati silinderklaasi meetodi abil, kus silindriks puhutud tuline klaas lõigati lahti ja lasti ise klaasleheks vajuda. Lõikamisest tekkisid klaasile lainelised servad, mida on leiumaterjalis näha. Silinderklaasi meetod ei olnud sobiv suurte klaasist paanide valmistamiseks. Valmistamse järgmisel etapil murti klaasi kuumutatud pulga abil mööda niisutatud pinnale tõmmatud jooni. Servad jäid tavaliselt ebaühtlased ning vajasid seega järeltöötlemist. Selleks retušeeriti klaasi servi, mille abil kinnitus klaas paremini plii- või tinaraami sisse, kusjuures kinnitamiseks kasutati linaõlipõhist kitti[2][3].
16. sajandil patenteeriti Itaalias teemantlõikur ning selle kasutamise oskus levis klaasimeistritega Euroopas lõunast põhja. Selle abil sai palju täpsemalt ja sirgjoonelisemalt klaasi lõigata. Eesti puhul on raske öelda, millal täpselt asendus retušš lõigatud servaga, kuid hetkeseisuga arvatakse see jäävat 17. sajandisse. Seejuures on üleminekuaja ruutudel märgata nii retušš kui ka lõigatud servi.[4]
Ajaloolise aknaklaasi välimus
[muuda | muuda lähteteksti]
Valmistatud aknaruudud olid sinaka või roheka varjundiga. Keskajal olid levinud näiteks kolmnurksed, rombikujulised või hulknurksed, kuid on teada, et esines ka ümmargusi või kaarekujulisi paane[5]. Kasutati ka ümaraid kettakujulisi ehk taldrikklaasist (ingl k crown glass) aknaruute, mis olid keskelt paksemad[6].
_-_stained-glass_window_(Georg_Neumark).jpg)
Teemantlõikuri kasutuselevõtuga muutusid akende kujud ning väikesed ruudud asendusid suuremate nelinurksete aknaruutudena[4]. Aja jooksul muutusid aknaklaasid üha värvitumaks, kuna suudeti puhtamat klaasi toota, kuid teatud ebapuhtused ja defektid jäid Eestis kuni 1960. aastateni[7].
Arheoloogilised leiud Eestist
[muuda | muuda lähteteksti]Aknaklaas moodustab umbes 30% Eesti arheoloogilistest klaasileidudest[5]. Keskajal olid levinud erineva kujuga väikesed aknaklaasid ning hiljem kujunesed need ristkülikukujulisteks ja suuremateks paanideks[6]. Tahvelkaasi alatüüp on vitraaž, mis on arheoloogilises leiuaines haruldasem.
Tallinna Jahu tänava keskaegselt prügimäelt leiti, et üle poole 2000 klaasileiust olid aknaklaaside fragmendid. Nendest kõigist oli säilinud vaid 7 terviklikku aknaruutu. Enamik aknaklaase olid retušeeritud; leiti ka pooleli olevaid aknaruute, mis kinnitas, et keskaegses Tallinnas tegutsesid klaasissepad. Seejuures avastati 127 vitraažakna fragmenti[8].
Kohalik klaasivalmistamine algas Eestis 17. sajandil Hiiumaal Hüti vabrikus. Enamik toodangust jäi kodumaale ning suurimad tarbijad olid linnused (näiteks Haapsalu Piiskopilinnus), kus need on olnud olulised ostetavad kaubad. Tahvelklaasi valmistamise tehnika muutus Eestis aeglaselt ning silinderklaasi meetodit kasutati pikka aega. Alles 1928. aastal hakati Järvakandis, Eesti suurimas vabrikus, klaasi paanideks tõmbama[4].
Eesti linnades suurenes aknaklaaside kasutus alates 17. sajandist ning 19. sajandiks olid kuueruudulised aknad linnades tavaline nähtus. Taludesse ilmusid väiksed klaasaknad 19. sajandi esimeses pooles ning kasvasid mitmeruudulisteks sama sajandi vältel[7].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Reppo, M. 2019. Kümme liitrit klaasikilde Haapsalu piiskopilinnuse käimlast ehk De la Gardie’d kui oletatav lüli Haapsalu ja Hüti vahel. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 7–28.
- Reppo, M. 2022. Lääne-Eesti ja muu maailm: võrdlevalt Haapsalu ja Pärnu klaasileidudest. Läänemaa Muuseumi Toimetised, XXIV, 140−170.
- Russow, E., Randoja, K., Bernotas, R., Tvauri, A., Rammo, R., Reppo, M., Ratas, J., Kreem, J., Lõugas, L. 2019. A late medieval treasure trove of Tallinn. Salvage excavations of the 15th-century landfill between the Jahu and Väike-Patarei streets. AFE 2018, 185−218.