Taani põhiseadus

Allikas: Vikipeedia
Taani 1849. aastal vastu võetud põhiseaduse esileht

Taani põhiseadus (taani keeles Danmarks Riges Grundlov) on Taani Kuningriigi põhiseadus. See on üks vanemaid põhiseadusi.[1] Taani esimene põhiseadus võeti vastu 1849. aastal. Praegune põhiseadus kehtib alates 1953. aasta 5. juunist.[1] Taani põhiseadus kehtestab konstitutsioonilise monarhia ja parlamentaarse esindusdemokraatiaga suveräänse riigi. Ükski Taanis kehtiv õigusakt ei tohi olla vastuolus põhiseadusega.

Taani esimese põhiseaduse allkirjastas 5. juunil 1849 kuningas Frederik VII. 5. juunit tähistatakse Taanis konstitutsioonipäevana.

27. märtsil 1953 vastu võetud troonipärilusseadus (Tronfølgeloven) on samuti põhiseadusliku jõuga, sest põhineb põhiseaduse paragrahvil 2. Seetõttu tuleb ka selle seaduse muutmisel järgida samu protseduure, mis on kirjas põhiseaduse paragrahvis 88. Seadust muudeti rahvahääletusega 2009. aastal, kui mees- ja naisliini pärijate õigused troonile võrdsustati.

Esimese põhiseaduse vastuvõtmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutav kogu. Constantin Hanseni maal.

1849. aasta põhiseadusega kaotati alates 1660. aastast kehtinud absoluutne monarhia ja kehtestati konstitutsiooniline monarhia. Esialgu oli monarhi võimu reguleerinud haandfæstning – tõotus, mille iga valitsema asuv kuningas pidi allkirjastama, enne kui ting tema ametisseastumisele heakskiidu andis. See tava kaotati 1665. aastal, kui võeti vastu Kongeloven (Lex Regia). See kaotas seni valitsenud feodaalsüsteemi ja andis tollal valitsenud kuningas Frederik III-le absoluutse võimu. Kongeloven on ainuke selgesõnaliselt absolutistlik põhiseadus Euroopas.[viide?]

Frederick VII eelkäija troonil oli tema isa Christian VIII, kes valitses aastatel 18391848. Christian VIII oli 1814. aastal algatanud Norra põhiseaduse koostamise. Ta valiti seejärel Norra kuningaks, kuid ta oli sunnitud peagi troonist loobuma, sest sõlmiti Rootsi-Norra personaalunioon. Taani konstitutsioonilise monarhia pooldajad olid pettunud, et kuningas ei soovinud Taanis oma absoluutsest võimust loobuda, kuid enne oma surma soovitas Christian VIII oma pojal ka Taanis põhiseaduse kehtestamine algatada. Frederick VII andis kohe oma valitsusaja alguses piirkondlikele esinduskogudele (provinsialstænderforsamlinger) õiguse seadusi kehtestada ja makse koguda. Seejärel nimetas ta ametisse valitsuse, kuhu kuulusid ka protestimeelsete absoluutset monarhiat vastustavate rahvusliberaalide esindajad, loobudes sellega de facto absoluutsest võimust. Esinduskogud said ülesande koostada asutava kogu valimise seadus. Hääleõiguse said kõik hea mainega vähemalt 30-aastased mehed, kellel oli oma majapidamine. Asutavasse kogusse kuulus 114 rahva valitud ja 38 kuninga määratud liiget.

Esimese põhiseaduse üldpõhimõtted pani 80 paragrahvis kokku tollase valitsuse liige Ditlev Gothard Monrad ja teksti toimetas teine rahvusliberaalist minister Orla Lehmann. Põhiseaduse koostamisel võeti eeskuju eelkõige Norra ja Belgia põhiseadusest. Inimõigusi puudutav osa kirjutati Ameerika Ühendriikide 1787. aastal vastu võetud põhiseaduse eeskujul.

Täiendatud põhiseaduse projekt, mis koosnes sajast paragrahvist, esitati 152-liikmelisele asutavale kogule. Osa selle koosseisust oli valitud 5. oktoobril 1848, teise osa oli määranud kuningas. Asutava kogu liikmed olid huvitatud eelkõige regulatsioonidest, mis puudutasid parlamenti ja valimisi. Põhiseaduse koostamise peamine eesmärk oli kuninga võimu piiramine. Põhiseadusega asutati kahekojaline parlament Rigsdag, mis koosnes kaheksaks aastaks jõukate kodanike seast valitud Landstingist ja kolmeks aastaks otsestel valimistel valitud Folketingist. Põhiseadusega sätestati võimude lahusus ning tagati kodanikuõigused, sealhulgas habeas corpus, eraomandi puutumatus ja sõnavabadus.

Muudatused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani põhiseadust on muudetud neli korda – aastatel 1866, 1915, 1920 ja 1953. Iga kord on kirjutatud uus põhiseaduse tekst.

Praegu kehtiva korra järgi on põhiseaduse muutmiseks tarvis kahe järjestikuse parlamendi koosseisu enamust. Lisaks peab uue põhiseaduse eelnõu saama rahvahääletusel vähemalt 40-protsendilise toetuse.

Lisaks 1849. aasta Taani põhiseadusele oli 1863. aastal vastu võetud Taani kuningriigi ja Schleswigi hertsogkonna ühine põhiseadus. Pärast Teist Schleswigi sõda jäi Taani Monarhia aga Schleswigi hertsogkonnast ilma, kuid 1863. aasta seadus kehtis edasi. Konservatiivid ei pooldanud ühise põhiseaduse tühistamist, sest sellega kehtestatud valimissüsteem andis neile liberaalide ees eelise. Aastal 1866 koostati uus põhiseadus, mis põhines konservatiivide ja liberaalide kompromissil.

1915. aasta põhiseadusega anti naistele ja teenijatele valimisõigus. Muudeti põhiseaduse muutmise korda – lisati nõue, et põhiseaduse eelnõu tuleb panna rahvahääletusele ning selle peab heaks kiitma vähemalt 45 protsenti osalenutest.

Aastal 1920 peeti uus rahvahääletus, sest seoses Esimese maailmasõja lõpuga oli Põhja-Schleswigist uuesti Taani osa saanud (praegune Lõuna-Jüütimaa).

Põhiseaduse praegu kehtiv redaktsioon on pärit 1953. aastast. 1953. aasta põhiseadusega muudeti parlament ühekojaliseks (kaotati Landsting), sätestati troonipärimisõigus ka naisliini pidi, kuigi meessoost pärijatele jäi ikka eelis (meeste ja naiste õigus troonile võrdsustati alles 2009. aasta rahvahääletuse tulemusel). Põhiseaduse muutmiseks tarvilikku häälte osakaalu rahvahääletusel vähendati 45 protsendilt 40 protsendile. Põhiseadusse kirjutati esimest korda sisse ka parlamentaarne riigikord. Tühistati Gröönimaa asumaastaatus ja Gröönimaa elanikest said Taani kodanikud. Hääleõiguse vanusepiiri alandati 23 aastale ning anti edaspidiseks õigus vanusepiiri muuta ilma põhiseadust muutmata.

Väljavõtteid põhiseadusest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani kuningal (kuningannal) on sümboolne staatus; ta ei sekku poliitiliste otsuste tegemisse ja teostab võimu valitsuse kaudu. Kui põhiseaduses on täidesaatva võimu teostajana nimetatud kuningat, siis peetakse sellega silmas valitsust.

Paragrahv 4 sätestab, et evangeelne luterlik kirik on rahvakirik (folkekirken) ja sellel on riiklik toetus. Paragrahv 67 sätestab usuvabaduse, § 70 keelab diskrimineerimise. Kuningas peab kuuluma rahvakirikusse.

Paragrahv 20 sätestab, et teatud osa riiklikust suveräänsusest on lubatud lepingu alusel delegeerida rahvusvahelistele organisatsioonidele, kui parlament või rahvas nii otsustab. Selle üle on seoses Taani liikmesusega Euroopa Liidus palju arutelusid peetud. Aastal 1996 kaebas 12 euroskeptikut peaminister Poul Nyrup Rasmusseni kohtusse, süüdistades teda selle paragrahvi rikkumises. Taani ülemkohus andis Rasmussenile õiguse, kuid möönis, et suveräänsuse loovutamise ulatusel on piirid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]