Mine sisu juurde

Tühistamiskultuur

Allikas: Vikipeedia
Voogedastusplatvormi Netflix tühistama kutsuv loosung, mis loodud Free Software Foundationi poolt seoses digitaalsete õiguste kaitsega
USA kodusõja konföderatsiooni kindrali Robert E Lee kuju demonteerimine sambalt New Orleansis 2017. aastal

Tühistamiskultuur ehk sotsiaalne sanktsioneerimine[1] on kultuurinähtus, kus isik, kelle käitumist peetakse sobimatuks, tõrjutakse, boikoteeritakse, välditakse või vallandatakse, sageli sotsiaalmeedia abil.[2][3][4][5] See tõrjumine võib laieneda sotsiaalsetesse või professionaalsetesse ringkondadesse ning enamik tuntud juhtumeid on seotud kuulsustega.[6] Need, kelle suhtes ostrakismi rakendataks, on "tühistatud".[7][8]

Mõiste "tühistamiskultuur" tuli laiemalt käibele 2018. aastal ja sellel on enamasti negatiivne varjund.[8]

Mõned kriitikud väidavad, et tühistamiskultuur pärsib ühiskondlikku arutelu, et see on ebaproduktiivne, et see ei too kaasa tõelisi sotsiaalseid muutusi, et see põhjustab sallimatust või et see on küberkiusamise vorm.[9][10] Teised väidavad, et seda mõistet kasutatakse selleks, et tühistamises süüdistades rünnata neid, kelle eesmärk on edendada vastutusele võtmist või anda hääleta inimestele hääl. Teised aga seavad kahtluse alla selle, kas tühistamiskultuur on tegelikult uus nähtus[1], väites, et boikoteerimine on eksisteerinud ammu enne mõiste "tühistamiskultuur" tekkimist.[10][11][12]

Tühistamiseks kiputakse tänapäeval nimetama mitmeid erinevaid tegevusi või reaktsioone: kritiseerimine, mõnitamine, kiusamine, boikoteerimine, vastutusele võtmine, eriti aga sotsiaalsetest normidest üle astumise tõttu korrale kutsumine.[13]

Mõiste päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Bändi Chic 1981. aasta album Take It Off sisaldab lugu "Your Love Is Cancelled", mis võrdleb lahkuminekut telesaadete tühistamisega. Laulu kirjutas Nile Rodgers pärast halba kohtingut naisega, kes soovis, et mees kuritarvitaks oma kuulsuse staatust naise heaks. "Your Love Is Cancelled" inspireeris stsenaristi Barry Michael Cooper lisama 1991. aasta filmi "New Jack City" viite naisele, kes tühistati.[14] Selle sõna säärane kasutusviis ja tähendus tõi mõiste USA mustanahaliste argikeelde, kust see hakkas levima.[15]

2015. aastaks oli tühistamise mõiste nn Black Twitteris (mustanahaliste Twitteris) laialt levinud, viidates isiklikule otsusele, mõnikord tõsimeelselt ja mõnikord naljaga pooleks[1], inimese tühistamisele või töölt lahkumisele.[14][16][17] The New York Timesi Jonah Engel Bromwichi sõnul viitab selline sõna "tühistamine" kasutamine millegi/kellegi täielikule eiramisele".[4][18] Pärast seda, kui tuntuks said mitmed veebipõhise häbistamise juhtumid, hakati mõistet "tühistamine" kasutama laialdaselt, tähistades selle sõnaga nördinud veebipõhist reaktsiooni mõnele provokatiivsele avaldusele ühe sihtmärgi vastu.[19] Ajapikku hakkasid sellised juhtumid korduma ning hakati rääkima nördimuse ja tühistamise "kultuurist".[20]

Harvey Weinstein 2014. aastal

2017. aasta oktoobris viisid filmiprodutsendi Harvey Weinsteini vastu esitatud seksuaalrünnakusüüdistused[21] tema projektide tühistamiseni, tema väljaheitmiseni Filmikunsti ja -teaduste akadeemiast ning juriidiliste tagajärgedeni, sealhulgas süüdimõistmiseni vägistamises ja seksuaalses rünnakus. Need sündmused aitasid kaasa liikumise #MeToo tõusule, kus inimesed jagasid oma seksuaalse rünnaku süüdistusi, mis viis süüdistatavate karjääri katkestamiseni (e tühistamiseni).[22]

2017. aasta novembris tunnistas koomik Louis CK end süüdi seksuaalses väärkäitumises ja selle tulemusena tühistati tema saated, lõpetati tema loomingu levitamise lepingud ning tema agentuur ja mänedžerid katkestasid temaga lepingud. Pärast ajutist sõumaailmast eemalolekut naasis Louis CK 2018. aastal ja võitis 2022. aastal Grammy auhinna. Paljud meelelahutustööstuses tegutsevad inimesed aga ütlesid, et tema karjääri toetamine või talle Grammy andmine on kohatu tema varasemate tegude tõttu.[23][24]

Arutelud "tühistamiskultuuri" üle hoogustusid 2019. aasta lõpus.[25][26] 2020. aastatel hakati seda kasutama tähendusena, mis viitas kommenteerija arvates ebaproportsionaalsele reaktsioonile poliitiliselt ebakorrektsele kõnele.[27]

Tühistamisviisid

[muuda | muuda lähteteksti]
Reaktsiooniks sotsiaalse õigluse liikumistele on näiteks vastanduvad sõnumid #Cancel SJWs, eesti k "Tühistage Sotsiaalse Õigluse Sõdalased"

Kedagi tühistatakse vahel lõbu pärast, kuid ka eesmärgil reaalset sotsiaalset muutust esile kutsuda. On kahte liiki tühistamist: üks on oma sisult lihtsam, kus antakse märku, et inimene on eksinud ja palutakse, et ta enam nii ei teeks; teine on aga agressiivsem, kus mõne normi vastu eksinud inimest üritatakse ühiskonnas kõrvale tõrjuda.[1]

Tühistamine Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on olnud mitmeid tühistamisjuhtumeid, näiteks Aivar Mäe ja Alari Kivisaare juhtumid, Getulio Aurelio Fredo juhtum. Osa seesugustest kaasustest on Eestis jõudnud ka kohtusse – mõne kohtuotsuse järel kohustub sotsiaalmeedia platvormidel algne ütleja kõigi enda avalduste juures avaldama ka ümberlükkamise, või kohus tunnistab inimese õigust arvamust avaldada ja seda ka avalikult. Lisaks üksikisikutele on olnud ka firmade tühistamisi: Talleggi tibude juhtum või kanamunade kampaaniad ketipoodide vastu.[1]

Eesti ja USA cancel culture ei ole oma sisult päris sarnased, tühistamiskultuur erineb riigiti. Eesti on üsna homogeenne rahvastik, inimesed on ühetaolised ja mõned sotsiaalsed probleemid ei ole nii teravad nagu mujal. Keeleteadlased on varem tähelepanu juhtinud, et eestlased on näiteks tsensuurist rääkides NSVL-i kogemuse tõttu ettevaatlikumad, sest sel sõnal on ajalooline kaastähendus, mis erineb mujal, näiteks USA-s räägitavast tsensuurist.[1]

Põlvkonnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Esineb ka põlvkondade vahelisi erinevusi. See, mis vanemate inimeste jaoks võib olla tabu, on noorte jaoks arusaamatu ja ka vastupidi. See võib omakorda aga tühistamiskultuuri võimendada. Erinevad uuringud arutlevad selle üle, kust läheb piir: üks asi on kedagi kritiseerida, teine asi on avaldada tema isikuandmeid või viia veebist juhtum füüsilisse maailma. Osa sellest sotsiaalse muutuse loomise kriitikast pärineb generatsioonide vahelisest normide põrkumisest.[1]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 ERR, Grete-Liina Roosve | (18. märts 2021). ""Tühistage lumi ja tühistage koroona" ehk kust pärineb nn cancel culture". ERR. Vaadatud 16. märtsil 2025.
  2. Munro, Ealasaid (23. august 2013). "Feminism: A Fourth Wave?". Political Insight. 4 (2): 22–25. DOI:10.1111/2041-9066.12021. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. detsember 2019. Vaadatud 29. aprillil 2020.
  3. Sills, Sophie; Pickens, Chelsea; Beach, Karishma; Jones, Lloyd; Calder-Dawe, Octavia; Benton-Greig, Paulette; Gavey, Nicola (1. november 2016). "Rape culture and social media: young critics and a feminist counterpublic". Feminist Media Studies. 16 (6): 935–951. DOI:10.1080/14680777.2015.1137962. ISSN 1468-0777.
  4. 4,0 4,1 "Everyone Is Canceled - The New York Times". web.archive.org. 13. august 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. august 2019. Vaadatud 16. märtsil 2025.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  5. Yar, Sanam; Bromwich, Jonah Engel (31. oktoober 2019). "Tales From the Teenage Cancel Culture". The New York Times. ISSN 0362-4331. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuni 2020. Vaadatud 4. juulil 2020.
  6. McDermott, John (2. november 2019). "Those People We Tried to Cancel? They're All Hanging Out Together". The New York Times. Vaadatud 3. augustil 2020.
  7. "What It Means to Get 'Canceled'". Merriam-Webster. 12. juuli 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. juuni 2020. Vaadatud 4. juulil 2020.
  8. 8,0 8,1 "Where Did Cancel Culture Come From?". Dictionary.com (Ameerika inglise). 31. juuli 2020. Vaadatud 16. märtsil 2025.
  9. McWhorter, John (september 2020). "Academics Are Really, Really Worried About Their Freedom". The Atlantic. Vaadatud 30. juulil 2021.
  10. 10,0 10,1 "Cancel Culture Top 3 Pros and Cons". ProCon.org. 27. september 2020. Vaadatud 12. detsembril 2022.
  11. "The entitlement of Canadian politicians – Macleans.ca". Maclean's. Vaadatud 6. jaanuaril 2021.
  12. Olusoga, David (3. jaanuar 2021). "'Cancel culture' is not the preserve of the left. Just ask our historians". The Guardian. Vaadatud 20. detsembril 2022.
  13. Mets, Mirjam-Meerit (2024). "Woke-diskursus Eesti ajakirjanduses". Bakalaureusetöö, Tartu ülikool, Ühiskonnateaduste instituut. Lk 16-17.
  14. 14,0 14,1 McGrady, Clyde (2. aprill 2021). "The strange journey of 'cancel,' from a Black-culture punchline to a White-grievance watchword". The Washington Post (Ameerika inglise). ISSN 0190-8286. Vaadatud 16. märtsil 2025.
  15. Webster, Elizabeth N. (24. detsember 2021). "Cancel Culture Will Not Be Canceled". AfroSapiophile. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. märts 2022. Vaadatud 3. märtsil 2022.
  16. Mishan, Ligaya (3. detsember 2020). "The Long and Tortured History of Cancel Culture". The New York Times. Vaadatud 10. aprillil 2021.
  17. Romano, Aja (25. august 2020). "Why we can't stop fighting about cancel culture". Vox. Vaadatud 10. aprillil 2021.
  18. D. Clark, Meredith (2020). "Drag Them: A brief etymology of so-called "cancel culture"". Communication and the Public. 5 (3–4): 88–92. DOI:10.1177/2057047320961562.
  19. McDermott, John (2. november 2019). "Those People We Tried to Cancel? They're All Hanging Out Together". Vaadatud 29. juulil 2021.
  20. Douthat, Ross (14. juuli 2020). "10 Theses About Cancel Culture". The New York Times. Vaadatud 29. juulil 2021.
  21. ERR (11. juuni 2025). "Harvey Weinstein mõisteti New Yorgi kohtus süüdi". ERR. Vaadatud 12. juunil 2025.
  22. Francescani, Chris; Margolin, Josh; Katersky, Aaron (26. aprill 2024). "Timeline: Harvey Weinstein's path to his NYC sex crimes conviction and reversal". ABC News. Vaadatud 15. veebruaril 2025.
  23. "Louis C.K. Responds to Accusations: 'These Stories Are True'". The New York Times. 10. november 2017. Vaadatud 15. veebruaril 2025.
  24. Ryzik, Melena (5. aprill 2022). "Louis C.K.'s Grammy, After 'Global Amounts of Trouble,' Draws Backlash". The New York Times. Vaadatud 15. veebruaril 2025.
  25. Romano, Aja (5. mai 2021). "The second wave of "cancel culture"". Vox. Vaadatud 29. juulil 2021.
  26. Reddy, Vasu; Andrews, Donna (2021). "Cancel Culture: Shrinking or Remaking Narratives? (2022)". Transformation: Critical Perspectives on Southern Africa. 106 (1): 130–132. DOI:10.1353/trn.2021.0026. ISSN 1726-1368.
  27. Brown, Dalvin (17. juuli 2020). "Twitter's cancel culture: A force for good or a digital witchhunt? The answer is complicated". USA Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuli 2020. Vaadatud 20. detsembril 2022.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Maria Murumaa-Mengel - #cancelculture: tühistamine või vastutusele võtmine? Tagasi Kooli 2024