Tööotsija õigus saada riiklikke toetuseid sihtriigis

Allikas: Vikipeedia

Euroopa Liidus elaval isikul on õigus vabalt valida töö- ja elukoht liikmesriigis. Selleks, et isik saaks seda õigust teise riiki tööd otsima minnes tõhusalt kasutada, on vajalik tagada talle sotsiaalne kaitse, sh õigus saada töötushüvitist. Isikute võrdse kohtlemise ja vaba liikumise tagamiseks on liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemid selleks vajalikul määral koordineeritud. Töötushüvitiste suurus ja nende saamise tingimused on aga liikmesriikides erinevad. Kuna enamik liikmesriike soovivad tööotsija/töötuhüvitisi maksta üksnes isikutele, kes nende riiklikkusse sotsiaalkindlustussüsteemi eelnevalt ka ise panustanud on, siis kehtib üldjuhul põhimõte, et isik saab toetust riigist, kust ta viimati töötas. Seetõttu on põhiline kohustus teise liikmesriiki suunduvale tööotsija rahaliseks toetamiseks asetatud sellele liikmesriigile, kust isik tööd otsima suundub, töötutoetuse maksmiseks eksporditakse see tööotsija sihtriiki. Siiski võib isikul aga teatud tingimustel tekkida ligipääs ka sihtriigi töötushüvitistele, samuti ka spetsiaalsetele tööotsija toetustele juhul kui sihtriik neid võimaldab.

Isikute vaba liikumise põhimõte ja sellest tulenev sotsiaalkindlustuse koordineerimise kohustus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikest 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi: ELTL) artikli 20 lõige 2 punktist a tulenev üldine isikute vaba liikumise õigus on kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumise kõrval üks neljast Euroopa Liidu põhivabadustest. Töötajate liikumisvabaduse tagamine on sätestatud ELTL artikli 45 lõikes 1.

ELTL artikkel 48 seab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Nõukogule kohustuse võtta töötajate liikumisvabaduse tagamise eesmärgil sotsiaalkindlustuse valdkonnas vastu vajalikke meetmeid.[1]Sotsiaalkindlustuse korraldus on vaba liikumise tagamiseks äärmiselt oluline, kuna selleks, et isik saaks probleemideta ühest Euroopa Liidu liikmesriigist teise kolida, peab talle olema tagatud sotsiaalkaitse, nt õigus saada arstiabi või ka hüvitist töötuse korral[2]. Euroopa kohus on rõhutanud, et ELTL artikkel 48 näeb ette liikmesriikide õigusaktide kooskõlastamise, mitte nende ühtlustamise. Seetõttu ei mõjuta antud säte sisulisi erinevusi erinevate riikide sotsiaalkindlustussüsteemide ja nendega isikutele tagatud õiguste vahel.[3] Sellest tulenevalt on erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides hüvitiste maksmine, sh ka töötushüvitiste maksmine ja muud sotsiaalkindlustusteenused korraldatud väga erinevalt, erinevad ka hüvitiste suurused, nende maksmisperioodid ja taotlemise kriteerium.

Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine Euroopa Liidus: piiriülese tööotsija õigused töötushüvitistele[muuda | muuda lähteteksti]

Töötajate vaba liikumise ja isikute võrdse kohtlemise ning sotsiaalse kaitse tõhusaks tagamiseks olukorras, kus isik teise liikmesriiki tööd otsima asub, on vajalik erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide teatav kooskõlastamine kindlate eeskirjade alusel. Sellised eeskirjad on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 883/2004[4] sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Määrust nr 883/2004 kohaldatakse muuhulgas õigusaktide suhtes, mis reguleerivad töötushüvitiste maksmist isikule, kes suundub teise liikmesriiki tööd otsima.[5]Oluline on teada, et isik saab töötutoetust saada samaaegselt vaid ühe riigi sotsiaalkindlustussüsteemi järgi.

Töötushüvitiste eksport[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiline rahalise toe võimalus piiriülesele tööotsijale tuleneb määruse 883/2004 artiklist 64, mille järgi töötul isikul säilib õigus töötushüvitisele kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil töötu isik ei olnud enam kättesaadav selle liikmesriigi tööhõivetalitustele, kust ta lahkus.[6]Seejuures ei tohi hüvitise saamise kestus ületada perioodi pikkust, mil tal oli õigus hüvitisele selle riigi õigusaktide alusel. Sisuliselt sisaldab see tööotsija jaoks võimalust eksportida riiklikult tagatud töötushüvitis teise liikmesriiki, et seal tööd otsides jätkata samasuguse töötushüvitise saamist, mida isik sai varem riigis, kust ta lahkus. Hüvitise maksmist jätkab seega riik, kus isik töötas enne kui ta suundus teise riiki tööd otsima.

Hüvitiste eksportimiseks peab isik täitma konkreetsed tingimused. Näiteks peab töötu rahalise töötushüvitise säilitamiseks enne lahkumist olema tööotsijana registreeritud ja kättesaadav pädeva liikmesriigi tööhõivetalitustele vähemalt nelja nädala jooksul pärast töötuks jäämist. Sihtriiki jõudmisel on isikul kohustus registreerida ennast sealses tööhõivetalituses 7 päeva jooksul peale viimast kokkupuudet selle riigi tööhõivetalitusega, kust lahkuti. Samuti peab ta alluma seal kehtivatele kontrollimenetlustele ja täitma selle liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimusi.[7]

Kui isik kolme kuu jooksul uues liikmesriigis tööd ei leia, siis on tal võimalik taotleda töötushüvitiste eksportimisperioodi pikendamist kuni kuue kuuni.[8]Igal liikmesriigil on aga õigus otsustada, kas ja millistel tingimustel hüvitiste eksporti pikendatakse. Suurem osa liikmesriikidest on pikendamise sidunud konkreetsete eelduste täitmisega taotleja poolt. Näiteks Eesti lubab teatud juhtudel hüvitiste pikendamist, aga läheneb seejuures igale juhtumile individuaalselt ja nõuab tõendust selle kohta, et isik on teinud pingutusi teises liikmesriigis töö otsimiseks. Paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on täielikult välistanud töötushüvitiste ekspordiperioodi pikendamise (mh Soome, Rootsi, Taani, Prantsusmaa ja Itaalia), samas on ka mõned riigid, kes garanteerivad automaatselt kuuekuuse hüvitiste ekspordi kui isik soovib välisriiki tööd otsima minna (Tšehhi, Malta).[9]

Erialakirjanduses on hüvitiste eksportimise võimaldamise kohustust tugevalt kritiseeritud. Osa kriitikast on suunatud sellele, et liikmesriikide lähenemine hüvitiste ekspordile on väga erinev ja seab erinevate liikmesriikide tööotsijad seega äärmiselt ebavõrdsesse olukorda. Rõhutatud on seda, et riikides, kus hüvitiste ekspordiperioodi pikendamine kauemaks kui kolm kuud on välistatud, on tööotsijatel praktikas sageli väga raske nii lühikese ajaga tööd leida, arvestades, et isikul on vaja luua sihtriigis uus võrgustik, sageli ka õppida uus keel ning kohaneda uue kultuuri ja ühiskonnaga tervikuna. Teisalt on paljud liikmesriigid kritiseeritud ka töötushüvitise sihtriiki ülekandmise pikendamist. Näiteks on toonud välja asjaolu, et riikidevaheliste tööhõivetalituste koostöö ei ole piisavalt efektiivne, et saada tõeline ülevaade sellest, kas isik kellele hüvitist makstakse, ka tõepoolest üritab uues riigis aktiivselt tööd leida. Seetõttu võib tekkida olukord, kus isik kasutab sotsiaalkindlustussüsteemi ära ning koormab seda põhjendamatult. Üldine seisukoht on, et hüvitiste eksportimise reeglistik vajab suuremat ühtlustamist ning riikide vahel peab toimuma tõhusam koostöö, et tagada hüvitiste eksportimise eesmärgi saavutamine.[10]

Ligipääs sihtriigi sotsiaalkindlustussüsteemi järgsetele töötushüvitistele[muuda | muuda lähteteksti]

Juhul kui isik on sihtriigis (ekspordiperioodi lõppemise tõttu) kaotanud võimaluse saada töötushüvitist riigist, kust ta algselt tööd otsima tuli, on tema võimalused üsna piiratud. Ühe variandina on tal võimalik sama töötushüvitise edasi saamiseks pöörduda tagasi riiki kus ta viimati töötas. Alternatiivselt võib ta saada ligipääsu ka sihtriigi töötushüvitistele muus liikmesriigis kogutud töökogemuse liitmise kaudu. Õigus nõuda varasemate töötamise perioodide arvesse võtmist on oluline, kuna kõigis liikmesriikides on töötushüvitise saamise eelduseks teatava töö või- kindlustusstaaži olemasolu.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 883/2004 art 61 lõikest 2 tuleneb aga piirang piiriülese tööotsija õigusele nõuda muus liikmesriigis omandatud tööstaaži arvestamist selle hindamisel, kas isik vastab kohaliku toetuse saamise tingimustele või mitte.[11] Antud sättest tuleneb, et muudes liikmesriikides kogutud töö- või kindlustusperioode võetakse arvesse üksnes siis kui need on täitunud vastavalt õigusaktidele, mille alusel hüvitist taotletakse. See tähendab, et isiku viimane töötamine peab olema toimunud sihtriigis. Kuna määrus ei sea eraldi ajalist piirangut selle osas kui kaua peab isik olema sihtriigis töötanud, enne kui ta saab nõuda varasema töökogemuse arvestamist, siis võib ta põhimõtteliselt omandada uues riigis vaid ühe päeva jagu registreeritud töökogemust ja saada seejärel võimaluse selles riigis töötutoetusi saada juhul kui varasem tööstaaž on piisav ja muud toetuse saamise eeldused on täidetud. Seda aga üksnes juhul kui liikmesriik ei ole omal algatusel otsustanud määratleda töötamise perioodi, mis on vajalik antud liikmesriigis läbida, enne kui isikul tekib võimalus nõuda muus liikmesriigis kogunenud tööstaaži liitmist.[12]

Näiteks võib tuua olukorra, kus isik on töötanud 5 kuud Itaalias, 4 kuud Belgias ja 3 kuud Prantsusmaal ning suundub sihtriiki, kus töötushüvitise saamiseks on vajalik 12-kuune tööstaaž ning seejuures ei ole sätestatud eritingimusi töötamisperioodi osas, mis peab olema sihtriigis täitunud eelneva tööstaaži arvesse võtmiseks. Kui isik töötab sihtriigis vähemalt ühe päeva, tekib tal õigus eelneva 12-kuuse tööstaaži (5 kuud Itaalias + 4 kuud Belgias + 3 kuud Prantsusmaal) liitmiseks kohalikule töökogemusele ja seeläbi kvalifitseerib ta uues riigis töötushüvitist saama kui ta täidab ka muud hüvitise saamise eeldused. Varasema töötamise arvesse võtmist saab isik nõuda vaid juhul kui ta on enne teise riiki suundumist saanud kohalikult tööhõiveasutuselt U1 vormi, millega tõendatakse ametlikult varasemaid töö- või kindlustusperioode.[13]

Kõnealuse sätte (määruse nr 883/2004 art 61 lg 2) eesmärk on siiski siduda isik selle riigi sotsiaalkindlustussüsteemiga, kus ta viimati töötas ja mille jaoks ta ise rahaliselt panustanud on, see riik peaks kandma ka isikule töötushüvitise maksmise kohustust. Sellest tulenevalt on erialakirjanduses palju kritiseeritud seda, et määruses ei ole kehtestatud ajalist kriteeriumit selle osas kui kaua isik peab sihtriigis töötama, enne kui ta saab varasemate töötamisperioodide kaudu ligipääsu vastava riigi töötushüvitistele. Ette on heidetud seda, et praegune regulatsioon loob isikule võimaluse saada toetusi riigilt, mille tööturuga isik end tegelikult püsivalt sidunud ei ole ja millesse ta vastastikuselt maksude tasumisega panustanud ei ole. Selle probleemi lahendamiseks tegi Euroopa Komisjon 2016. aastal ettepaneku määrata kvalifitseerumise perioodiks 3 kuud ning Euroopa parlament ja nõukogu vähendasid selle 2019. aasta ettepanekuga 1 kuuni. Siiani aga antud sätet muudetud ei ole.[12]

Spetsiaalsed tööotsija toetused[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu õigus ei ole pannud sihtriikidele üldist kohustust maksta piiriülestele tööotsijatele või esmakordsetele tööotsijatele spetsiaalseid toetuseid,(mille saamiseks ei ole varasem kohalik töökogemus nõutav) aga igal liikmesriigil on siiski võimalus oma äranägemisel vastavaid toetuseid luua. Euroopa Kohus on öelnud, et kui liikmesriik on kehtestanud toetuse tööotsijatele, eesmärgiga hõlbustada nende tööturule sisenemist, siis peab selle toetuse saamist võimaldama ka isikutele, kes on sinna riiki mõnest teisest liikmesriigist tööd otsima tulnud. Vastasel juhul oleks tegu võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.[14] Samas on Euroopa Kohus ka selgitanud, et kuna sellise toetuse eesmärk on hõlbustada isiku sisenemist tööturule, siis võib liikmesriik seada toetuse täiendavaks tingimuseks reaalse sideme olemasolu toetuse taotleja ja asjaomase liikmesriigi tööturu vahel.[15]

Tööotsija toetused Euroopa Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Tööotsija toetused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Tööotsija toetuse saamist Eestis korraldab Eesti Töötukassa. Alternatiivselt on isikul võimalik saada kas töötuskindlustushüvitist või töötutoetust. Mõlemat toetust korraga saada võimalik ei ole. Ühtlasi ei ole Eesti kehtestanud spetsiaalset toetust esmakordselt tööd otsivale isikule, eesmärgiga hõlbustada tema tööturule sisenemist, mõlema eelmainitud toetuse saamise eeltingimuseks on teatava töö- või kindlustusstaaži olemasolu. Töötushüvitise saamise õigus Eestis on vastavalt Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse[16] §-le 3 Eesti alalisel elanikul, tähtajalise elamisloa alusel Eestis elaval välismaalasel, Eestis viibival Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanikul, Eestis viibival rahvusvahelise kaitse saajal või taotlejal ning ajutiselt Eestis viibival välismaalasel, kellel on Eestis töötamise õigus. Üldised eeldused töötushüvitiste saamiseks on Eesti Vabariigi kodanikule ja mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule võrdsed.

Toetuse saamiseks vajaliku töö- või kindlustusstaaži arvutamisel võetakse arvesse ka muus liikmesriigis kogunenud töö- või kindlustusstaaži. Teisest liikmesriigist tulnud tööotsija õigused saada Eesti Töötukassalt toetusi on piiratud Euroopa Liidu õigusest tulenevast nõudega, millest tuleneb Eesti kontekstis, et selleks, et isik saaks toetuste taotlemisel nõuda muus liikmesriigis töötatud perioodide arvesse võtmist, peab tema viimatine töötamine olema toimunud Eestis.[11] Eesti ei ole siiani kehtestanud eraldi ajalist kriteeriumit selle osas kui pikka aega peab isik selle nõude täitmiseks Eestis töötama. Seetõttu piisab teoreetiliselt ka ühest siin töötatud päevast, et tagada piiriülesele tööotsijale ligipääs kohalikele töötushüvitistele teistes liikmesriikides kogutud tööperioodide liitmise kaudu.

Töötuskindlustushüvitis[muuda | muuda lähteteksti]

Töötuskindlustushüvitist on isikul võimalik saada töötuks jäämise, koondamise ja tööandja maksejõuetuse korral.

Isikul on õigus töötuskindlustushüvitisele, kui ta vastab järgmistele kriteeriumidele:

  • Ta on töötuna arvele võetud;
  • Tal on olemas vajalik töötuskindlustusstaaž (kolme töötuna arvele võtmisele eelnenud aasta jooksul vähemalt 12 kuud), U1 vormi esitamisel arvestatakse ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides kogutud kindlustusstaaži.
  • Isik ei ole viimaselt töökohalt lahkunud omal soovil, kokkuleppel tööandjaga või enda süülise käitumise tõttu.

Töötuskindlustushüvitise suuruse määramisel võetakse aluseks isiku ühe kalendripäeva keskmine töötasu. Kalendripäeva keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksa töötamise kuu jooksul laekunud töötasu, millelt on makstud töötuskindlustusmakseid. Väljamakstava hüvitise lõplikuks suuruseks on esimesel sajal hüvitise saamise päeval 60% kalendripäeva keskmisest töötasust ja sellele järgneval perioodil 40% kalendripäeva keskmisest töötasust.[17]

Töötuskindlustushüvitisele on õigus isikutel, kes on töötuskindlustuse seaduses sätestatud alustel ja korras maksnud töötuskindlustusmakseid.[18]

Töötutoetus[muuda | muuda lähteteksti]

Töötutoetusele võib isikul olla õigus ka juhul kui ta ei täida töötuskindlustushüvitise saamise eeldusi, näiteks omal soovil töölt lahkumisel.

Töötutoetuse saamiseks peab isik vastama järgmistele kriteeriumidele:

  • Ta on töötuna arvele võetud;
  • Tema ühe kuu sissetulek on väiksem töötutoetuse 31-kordsest päevamäärast. 2021. aastal on töötutoetuse päevamäär 9,42 eurot ja 31-kordne päevamäär 292,02 eurot.
  • Töötuna registreerimisele eelneval 12 kuul on isik olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga või tööga võrdsustatava tegevusega (nt lapse kasvatamine, ajateenistuskohustuse täitmine). U1 vormi esitamisel võetakse arvesse ka muudes Euroopa Liidu liikmesriigis kogutud tööperioode.[19]

Töötutoetust makstakse kuni 270 päeva, teatud juhtudel võib seda perioodi lühendada, näiteks juhul kui töötaja on tööandja hoiatustest hoolimata viibinud tööl joobeseisundis või rikkunud töökohustusi.

Tööotsija toetustest teistes Euroopa Liidu liikmesriikides[muuda | muuda lähteteksti]

Selles peatükis antakse ülevaade piiriülese tööotsija toetuse saamise võimalustest mõne sellise Euroopa Liidu liikmesriigi näitel, kuhu Eesti Vabariigi kodanikud eelistavad sageli tööle suunduda.

Soome[muuda | muuda lähteteksti]

Soomes on varasema töökogemuseta tööotsijate jaoks olemas spetsiaalne tööturutoetus, mida maksab riiklik sotsiaalsotsiaalkindlustusasutus Kela[20]. Tööturutoetust makstakse 17-64 aastastele tööotsijatele, kes on ennast Soomes elanikuks registreerinud, kes on ennast kohalikus tööhõivetalituses töötuna arvele võtnud, kes on tööturul kättesaadavad, töövõimelised, otsivad täiskohaga tööd ning vajavad rahalist toetust.[21] Seega tekib sellise toetuse saamise õigus ka isikul, kes suundub mõnest teisest liikmesriigist Soome tööd otsima, juhul kui ta ennast Soome püsielanikuks registreerib ning täidab ka ülejäänud eelnimetatud nõuded. Tööturutoetuse maksmise aeg ei ole piiratud ning selle suurus on 33,78 eurot päevas. Tööturutoetust makstakse viie päeva eest nädalas ja selle täismäär on umbes 726–942 eurot kuus.[22]

Soomes on lisaks ka tavaline töötutoetus, aga Soome on selle saamise täiendavaks tingimuseks lisaks vajaliku töötamise perioodi olemasolule seadnud selle, et isik peab Soomes töötama vahetult enne töötuks jäämist vähemalt 4 nädalat. Nõutava töötamise perioodi täitumisel saab isik nõuda muudes EL-i liikmesriikides täitunud töötamise ja kindlustusperioodide liitmist kohalikule töökogemusele, et otsustada selle üle, kas isik kvalifitseerub töötutoetust saama või mitte. Seega on piiriülesel tööotsijal Soome suundumisel mõistlik tugineda üksnes tööotsijatoetuse saamisele.[23]

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaal puudub spetsiaalne toetus piiriülesele tööotsijale, kes pole Saksamaal varem töötanud. Saksamaa pakub aga kahte tüüpi toetuseid seal töötuks jäänud isikutele - I ja II. Piiriülesel tööotsijal on põhimõtteliselt võimalik taotleda toetust I kui ta on Saksamaal vähemalt ühe päeva töötanud, kuid toetuse II saamise võimalus piiriülesele tööotsijale välistati 2016. aastal Saksamaal jõustunud regulatsiooniga.

Toetus I – on töötuskindlustushüvitis, mille suurus sõltub isiku varasema palga suurusest ja tööhõive ajast. Toetus on selleks ajaks, kuni kodanik uue töökoha leiab. Toetuseks saamiseks on vaja täita järgnevad kriteeriumid: isiku registreeritud elukohaks on Saksamaa, kodanik on töötuna registreeritud kohalikus töötukassas (arbeitsamt), ta on viimase 30 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötanud positsioonil, millelt on makstud sotsiaalmakse ning otsib aktiivselt tööd.[24]

Kuna Saksamaal pole eraldi kehtestatud Saksamaal töötamise perioodi pikkust, mis on nõutav, et isik saaks nõuda muudes Euroopa Liidu liikmesriikides kogutud tööstaaži liitmist toetuse määramise üle otsustamisel, siis piisab sarnaselt Eestiga ka üksnes kõige minimaalsemast töökogemusest. Seega võib piiriülesel tööotsijal tekkida õigus selle toetuse saamiseks kui ta on mõnes teises liikmesriigis omandanud nõutava tööstaaži, täitnud muud toetuse tingimused ning töötanud vähemalt ühe päeva Saksamaal.[25]

Toetus II – kui isik ei täida kriteeriumeid saamaks I toetust, võib ta olla õigustatud saama II toetust. Toetuse saamise kriteeriumid on järgmised: isikul on Saksamaal töötamise õigus, vanus 15- pensioniealine, isik on töövõimeline, kodanik pole võimeline enda või oma perekonna elamiskulude tasumiseks. Antud toetuse saamine ei sõltu seega varasemate tööperioodide täitumisest. Lisaks töötutele, jagatakse seda toetust tihti ka töötavatele isikutele lisaks abina, kui nende sissetulek on madal.[24]

2016. aastal võeti aga Saksamaal vastu seadus, mis välistab antud toetuse saamise õiguse isikutel, kes on Saksamaale tulnud üksnes tööotsimise eesmärgil. Lisaks näeb muudatus toetuse saamise tingimuseks ette, et EL kodanik on Saksamaal resideerinud vähemalt 5 aastat.[26]

Taani[muuda | muuda lähteteksti]

Taani ei võimalda eraldi toetust kohaliku töökogemuseta piiriülestele tööotsijatele. Samuti on raskendatud piiriülese tööotsija ligipääs kohalikule töötutoetusele, sest Taani seadusandluses on kehtestatud reegel, et töötushüvitise saamiseks peab isikul viimase töötamise raames olema Taanis vähemalt 296 registreeritud töötundi. Vajalikke kindlustusperioode on võimalik teisest liikmesriigist üle kanda kui isik registreerib ennast 8 nädala jooksul peale viimase kindlustusperioodi lõppemist Taani töötuskindlustusfondis.[27]

Lisaks kehtivad piiriülesele töötajale üldised hüvitise saamise eeldused: isik peab registreerima ennast töötuna esimesel töötuks jäämise päeval riiklikus tööhõiveasutuses jobcentret, tal peab olema täitunud üheaastane töötuskindlustusperiood, tema viimase 3 aasta sissetulek peab olema suurem kui 243 996 Taani krooni (u 32 800 eurot) ning ta peab vastama kättesaadavuse nõudele, mis tähendab, et taotleja peab lisaks jobcentret´is töötuna registreerumisele looma jobcentret´i poolt kinnitatud CV, elama Taanis, olema valmis vastu võtma töö ühepäevase etteteatamisega ning aktiivselt otsima tööpakkumisi. Töötutoetuse suurus sõltub taotleja eelnevast töökogemusest, palgast, haridusest, vanusest ning taotleja laste arvust. Töötutoetuse maksimummäär on 19 083 Taani krooni (u 2566 eurot).[28]

EURES liikuvuskava[muuda | muuda lähteteksti]

EURES-e logo

EURES on 1993. aastal Euroopa Komisjoni poolt loodud töövahenduse võrgustik, mis loodi eesmärgiga hõlbustada Euroopa Liidu sisest tööhõivealast liikuvust. EURES hõlmab lisaks Euroopa Liidu liikmesriikidele ka Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvad riigid ning Šveitsi. Eestis koordineerib EURES tegevust Eesti Töötukassa. Selle organisatsiooni kaudu on tööotsijatel lisaks tüüpilistele riiklikele töötutoetustele võimalik saada täiendavat abi juhul kui soovitakse mõnda teise Euroopa riiki tööle suunduda.[29] Üheks EURES liikuvuskavasse (TMS - Targeted Mobility Scheme) kuuluvaks programmiks, mis on töös alates 2014. aastast, on “Sinu esimene EURES töökoht” (inglise keeles “Your first EURES Job”), mis võimaldab 18–35-aastastel isikutel väljaspool koduriiki Euroopa Liidus tööle asumiseks saada finantsilist tuge. Muu hulgas on antud programmi raames võimalik saada rahalist toetust ümberasumisega seotud kulude katteks, välismaal toimuva töövestlusega seonduvate kulude katmiseks ja keeleõppeks. Vahemikus 2019–2021 sai programmi kaudu finantsilist tuge 1730 noort ning 1276 sõlmisid tänu programmile välismaal töölepingu.[30]

Euroopa Kohtu praktika[muuda | muuda lähteteksti]

C‑138/02: Brian Francis Collins vs Secretary of State for Work and Pensions[muuda | muuda lähteteksti]

Antud eelotsuses analüüsis Euroopa Kohus seda, kas isikul, kes suundub teise riiki tööd otsima, peaks tekkima õigus saada liikmesriigis pakutavat tööotsijatoetust võrdselt selle riigi kodanikega ning kas selline tööotsijatoetuse tingimus, mis nõuab, et isiku alaline elukoht oleks toetust maksvas riigis, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Vaidlus toimus ajal kui Ühendkuningriik kuulus veel Euroopa Liidu liikmesriikide hulka.[31]

Põhikohtuasjas oli vaidlus selle üle, kas B. F. Collinsil (edaspidi Collins) on õigus saada Ühendkuningriiki naasmisel seal pakutavat spetsiaalset tööotsijatoetust (Jobseeker's Benefit) kui ta oli Ühendkuningriigis varem ühe semestri õppinud ning alla aasta töötanud. Peale töötamist ja enne tööotsija toetuse taotlemist oli ta mõnda aega viibinud Aafrikas. Kuna tööotsijatoetuse saamiseks oli nõutab, et isik elaks alaliselt antud riigis, siis ei vastanud Collins toetuse tingimustele ja asja käsitlev kohus soovis teada, kas selline tingimus on vastuolus töötajate võrdse kohtlemisega ning kas toetust peaks siiski võimaldama ka isikutele, kes on sarnases positsioonis Collinsiga.[32]

Euroopa Kohus leidis, et kuigi varem on kohtu seisukohad olnud teistsugused, ei saa asutamislepinguga sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisalast enam välja jätta rahalist toetust, mille eesmärk on hõlbustada juurdepääsu liikmesriigi tööturule. Piiriülesel tööotsijal peab olema liikmesriigi kodanikuga samaväärne õigus liikmesriigis tööotsijatoetust saada. Seetõttu on kõnealune kohtulahend piiriülese tööotsija õiguste seisukohalt äärmiselt oluline. Kohus toonitas ka, et alalise elukoha tingimuse seadmine sellisele toetusele on õigustatud ainult siis kui see põhineb objektiivsetel, kodakondsusest sõltumata kaalutlustel, mis on vajalikud toetuse eesmärgi tagamiseks.[33]

Euroopa Kohus otsustas, et kuna liikmesriigil on põhjendatud soov veenduda selles, et tööotsija ja selle liikmesriigi tööturu vahel on tekkinud tegelik seos, siis võib ka elukohatingimuse seadmine tööotsijataotlusel olla õigustatud, sest see aitab tagada sellise seose olemasolu. Kohus lisas, et siiski peab tingimus olema proportsionaalne ning kui vastuvõtvas riigis nõutakse tööotsijatoetuse andmiseks teatava elamise perioodide täitumist, siis ei või see periood ületada pikkust, mis on vajalik selleks, et siseriiklikud asutused saaksid veenduda, et asjaomane isik ka vastuvõtvas riigis reaalselt tööd otsib. Kuna ei ilmnenud, et konkreetsel juhul oleks tegu olnud ebaproportsionaalse tingimusega, siis oli Ühendkuningriigil õigus sellistel tingimustel tööotsijatoetus kehtestada ning sellega välistada Collinsi ning temaga sarnases olukorras olevate isikute õigust tööotsijatoetust saada kui nad antud liikmesriigis alaliselt ei ela.[34]

C‑551/16: J. Klein Schiphorst vs Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen[muuda | muuda lähteteksti]

Eelotsuse taotlust käsitleva kohtuasja keskseks küsimuseks oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 883/2004 artikli 64 lõike 1 punkti c tõlgendamine, mis on seotud töötushüvitiste ekspordiperioodi pikendamisega. Eelotsusetaotlus esitati kohtuasja raames, mille poolteks olid Hollandi kodanik J. Klein Schiporst (edaspidi: Schiporst) ja Madalmaades töötajate sotsiaalkindlustust haldava asutuse haldusnõukogu (Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen).Vaidlus seisnes selles, et sotsiaalkindlustusamet oli jätnud rahuldamata Schiphorsti taotluse, millega viimane soovis pikendada tema töötushüvitise eksportimise perioodi kolmest kuust pikemaks.[35]

Määruse nr 883/2004 art 64 lg 1 punkt c näeb ette, et isik, kes saab pädevas liikmesriigis töötushüvitist, säilitab teise liikmesriiki tööd otsima minnes õiguse hüvitise üldreeglina kolmeks kuuks peale lahkumist, kuid pädev talitus või asutus võib seda kolmekuulist perioodi pikendada maksimaalselt kuue kuuni. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas liikmesriikidel on õigus jätta eelmainitud sättest tulenev töötushüvitise kuue kuuni pikendamise võimalus mistahes asjaoludel kasutamata.[36]

Euroopa kohus leidis, et kuna määruses nr 883/2004 ei ole sätestatud konkreetseid kriteeriume töötushüvitiste ekspordi pikendamiseks ja kuna sõna “võib” annab kaalutlusõiguse pikendamise üle otsustamiseks, siis peab iga liikmesriik sätestama riigisisesed meetmed, mis määratlevad pädeva asutuse kaalutlusruumi töötushüvitiste ekspordi pikendamise üle otsustamisel.[37] Euroopa Kohus rõhutas, et meetmete sisseviimisel on riigil vaba otsustusvõime, kuid meetmed peavad olema kooskõlas liidu õigusega. Kohus leidis ka, et kõnealuses sättes esitatud võimalust on lubatud liikmesriigis tõlgendada ka oluliselt kitsendavalt. Madalmaades omaks võetud kriteeriumid, mille kohaselt on töötushüvitiste pikendamine õigustatud vaid juhul kui isikul on kindla juhtumi korral konkreetsed ja tajutavad väljavaated tööd leida, ei ole seega Euroopa Kohtu hinnangul vastuolus määruse nr 883/2004 art 64 lg 1 punktiga c.[38]

C-379/11: Caves Krier Frères Sàrli vs Administration de l’emploi[muuda | muuda lähteteksti]

Antud eelotsuses on Euroopa Kohus käsitletud liikmesriigi kaalutlusõigust seoses sotsiaaltoetuse tingimuste määramisega, arvestades, et liikmesriigil on kohustus järgida inimeste vaba liikumise põhimõtet. Seejuures analüüsis kohus, millistel tingimustel on lubatud töötajate liikumisvabaduse piiramine.

Täpsemalt oli küsimuse all see, kas töötajate vaba liikumise põhimõttega võiks vastuolus olla Luksemburgi siseriiklik säte, mille kohaselt tööhõivetoetuse andmise tingimuseks üle 45-aastaste töötute töölevõtmise eest oli see, et töötu peab olema töötuna arvele võetud samas liikmesriigis. Seejuures võeti Luksemburgis töötuna arvele üksnes neid isikuid, kes selle riigi territooriumil elasid.[39]Põhikohtuasjas soovis tööandja Caves Krier saada tööhõivehüvitist üle 45- aastase isiku tööle võtmise eest, aga kuna tegemist oli piirialatöötajaga, kes oli tööotsijana registreeritud Saksamaal, siis ei olnud Caver Krieril kohalike õigusaktide tõttu sellist hüvitist võimalik saada.[40]

Euroopa Kohus leidis, et seades tööhõivetoetuse saamise sõltuvusse tingimusest, et tööotsija elab Luksemburgis, paneb see siseriiklik õigusnorm ebasoodsamasse olukorda naaberriigis elavad piirialatöötajad ainult seetõttu, et nad elavad teises liikmesriigis. (p 44) Seega võib taoline õigusnorm pärssida tööandjat tööle võtmast piirialatöötajat, kelle ametlik elukoht ei ole Luksemburgis ja piirata seega ka töötajate liikumisvabadust. Euroopa Kohus rõhutas, et meede, mis piirab töötajate liikumisvabadust, võib olla lubatud üksnes juhul kui sellele on aluselepinguga kooskõlas olev õiguspärane eesmärk ja seda õigustavad üldisest huvist tulenevad ülekaalukad põhjused. Sellest järeldub, et kuna Luksemburg ei suutnud kehtestatud siseriiklikku sätte eesmärgi legitiimsust tõendada, siis on taoline säte vastuolus ELTL artiklis 45 sätestatud töötajate liikumisvabadusega.[41]

Rakendus Eesti kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kohtud ei ole artikli koostajatele teadaolevalt käsitlenud piiriülese tööotsija õigusi seoses toetuste saamisega, küll aga on kohtud sisustanud eelnevalt käsitletud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise määruse (nr 883/2004) eesmärki ja toimimise põhimõtteid.

Tallinna ringkonnakohus on lahendis nr 3-20-389 selgitanud, et määrus nr 883/2004 ei loo ühist sotsiaalkindlustusskeemi, vaid jätab kehtima eraldiseisvad siseriiklikud skeemid. Määruse ainus eesmärk on tagada siseriiklike skeemide koordineerimine. See tähendab, et kehtima jäetakse eraldiseisvad skeemid, mille alusel võivad isikutel seoses hüvitiste saamisega tekkida erinevad nõuded erinevate asutuste suhtes ja seejuures võivad nõuded tekkida kas ainult siseriikliku õiguse alusel või siseriikliku õiguse alusel, mida vajadusel täiendab Euroopa Liidu õigus. Kohus lisas, et EL-i õigusega loodud koordineerimissüsteemi eesmärgiks on kaitsta isikute vaba liikumist olukorras, kus isik on olnud ühe või mitme liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega seotud.[42]

Tartu ringkonnakohus on kohtuasjas nr 3-18-1074 rõhutanud, et määruse kehtestamise eesmärk on eelkõige töötajate õiguste kaitse ja õigusselguse loomine selles, millise liikmesriigi õigust isikutele kohaldatakse. Kohus lisas, et tulemus, kus isikud ei oleks hõlmatud ühegi riigi sotsiaalkindlustussüsteemiga või kui neid määratletakse tagasiulatuvalt seonduvaks selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga, mille osalistena nad ei ole käitunud, oleks ilmses vastuolus määruse nr 883/2004 kehtestamise eesmärgiga.[43]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon. - ELT C 326, 26.10.2012
  2. "Sotsiaalkindlustusamet. Vaadatud 27. aprill 2021". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. aprill 2021. Vaadatud 27. aprillil 2021.
  3. EKo C‑551/16, J. Klein Schiphorst vs. Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen, p 50.
  4. "Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määrus nr 883/2004, 29. aprill 2004, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. EÜT L 166, 30.4.2004".
  5. Ibid., Artikkel 3 lg 1 p h
  6. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määrus nr 883/2004, 29. aprill 2004, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, art 64 lg 1 p c.- EÜT L 166, 30.4.2004
  7. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määrus nr 883/2004, 29. aprill 2004, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, art 64 lg 1 p b. - EÜT L 166, 30.4.2004
  8. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määrus nr 883/2004, 29. aprill 2004, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, art 64 lg 1 p c. - EÜT L 166, 30.4.2004
  9. Jozef Pacolet, Frederic De Wispelaere (oktoober 2015). "Export of unemployment benefits". European Commission. Vaadatud 06.05.2021.
  10. European Commission (13.12.2016). "Impact assessment: Initiative to partially revise Regulation (EC) No 883/2004 of the European Parliament and of the Council on the coordination of social security systems and its implementing Regulation (EC) No 987/2009". Vaadatud 06.05.2021.
  11. 11,0 11,1 Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määrus nr 883/2004, 29. aprill 2004, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, art 61 lg 2.- EÜT L 166, 30.4.2004
  12. 12,0 12,1 Vanhercke, B jt (2020). Social policy in the European Union 1999-2019: the long and winding road. European Trade Union Instite. Lk 155.
  13. "Sotsiaalkindlustusõigustega seotud standardvormid". Your Europe. Vaadatud 06.05.2021.
  14. EKo C‑138/02, Brian Francis Collins vs Secretary of State for Work and Pensions, p 63.
  15. EKo C-224/98, Marie-Nathalie D'Hoop v Office national de l'emploi, p 38.
  16. Tööturuteenuste ja -toetuste seadus. - RT I, 08.07.2020, 12
  17. Eesti Töötukassa. "Hüvitise suurus ja selle arvutamine". Vaadatud 26.04.2021.
  18. Töötuskindlustuse seadus.- RT I, 19.12.2020, 7;
  19. Eesti Töötukassa (31.12.2020). "Töötutoetus". Vaadatud 26.04.2021.
  20. "Kela. Vaadatud 27. aprill 2021". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2021. Vaadatud 27. aprillil 2021.
  21. "Kela. Õigus töötutoetustele. Vaadatud 27. aprill 2021".
  22. "Kela. Töötutoetuse suurus. Vaadatud 27. aprill 2021".
  23. "Benefits for unemployed and jobseekers in Finland". Kela.fi. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.05.2021. Vaadatud 06.05.2021.
  24. 24,0 24,1 "Iamexpat Germany". Vaadatud 25.04.2021.
  25. Bundesagentur für Arbeit. Arbeitslosengeld und Auslandsbeschäftigung. Dienste und Leistungen der Agentur für Arbeit. Lk 15.
  26. Bundesagentur für Arbeit. Arbeitslosengeld II/ Sozialgeld. Grundsicherung für Arbeitsuchende. Lk 34.
  27. "Unemployment benefits". lifeindenmark.dk. Vaadatud 06.05.2021.
  28. "Euroopa Komisjon. Taani - töötutoetus. Vaadatud 27. aprill 2021".
  29. Euroopa Komisjon. "EURES". Vaadatud 26.06.2021.
  30. Euroopa Komisjon. "Sinu esimene EURESi töökoht". Vaadatud 26.04.2021.
  31. EKo C‑138/02, Brian Francis Collins vs Secretary of State for Work and Pensions, p 20.
  32. EKo C‑138/02, Brian Francis Collins vs Secretary of State for Work and Pensions, p-d 18-19.
  33. EKo C‑138/02, Brian Francis Collins vs Secretary of State for Work and Pensions, p-d 63-65.
  34. EKo C‑138/02, Brian Francis Collins vs Secretary of State for Work and Pensions, p-d 65- 69.
  35. EKo C‑551/16, J. Klein Schiphorst vs Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen, p 2.
  36. EKo C‑551/16, J. Klein Schiphorst vs Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen, p 24.
  37. EKo C‑551/16, J. Klein Schiphorst vs Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen, p 37.
  38. EKo C‑551/16, J. Klein Schiphorst vs Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen, p-d 51-52.
  39. EKo C-379/11 Caves Krier Frères Sàrli vs. Administration de l’emploi, p 24.
  40. EKo C-379/11 Caves Krier Frères Sàrli vs. Administration de l’emploi, p-d 5-12.
  41. EKo C-379/11 Caves Krier Frères Sàrli vs. Administration de l’emploi, p-d 44-55.
  42. TlnRnKo 3-20-389, p 16.
  43. TrtRnKo 3-18-1074, p 28.