Tõnnivakk
Tõnnivakk oli ohvrinõu, kuhu viljakushaldjas Tõnnile ande viidi.[1]
Valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Tõnnivakaks oli peergudest, puukoorest, vitstest või tohust tehtud nõu (vahel lihtsalt puust karbike või kast), mida hoiti ahjukõrval nurgas, toalakas, aidas, mõnel pool koguni väljas, kuid enamasti võõra silma eest varjul.[2]
Eesti rahvausund[muuda | muuda lähteteksti]
Vakale omistati teatud maagilist jõudu, mis võis aidata kaasa majapidamise edendamisele ja pereõnnele. Tõnnivakas võidi hoida riide- või lõngakera, mis sümboliseeris koduhaldjat. Sinna pandi tõnisepäeval, tööde alustamisel ja lõpetamisel, perekondlike sündmuste tähistamisel ja muul sellisel puhul ohvriande, põhiliselt toitu (eriti uudset ja värsket), aga ka muud, näiteks pisikesi meesterõivaid.[3] Arvati, et mida parem kingitus panna, seda suurem on Tõnni õnnistus. Tavaliselt ohverdati vakale neljapäeviti.[2] Tõnniohvritest loobujaid, veel enam Tõnni hävitajaid tabas pärimuse järgi raske õnnetus või haigus nagu ohvripaikade rüüstajaidki.
Tõnnivakku on tehtud ja kasutatud Mulgimaal, Pärnumaal, Läänemaal ja Harjumaal. Eriti Vändra ja Tori ümbruses püsis Tõnni kultus kuni 19. sajandi keskpaigani.[3]
Väljavõte arhiivist[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Rahvaluule Arhiivis, Matthias Johann Eiseni kogus säilitatav 1893. aastal Viljandi kihelkonnast üleskirjutatud teade kirjeldab tõnnivakka ning sellega seotud kombeid nii:
"Tõnnivakk. Kasetohust tehtud veikene vakk, sinna sise pannakse karvu nagu hobuste, lehmade, lammaste, sigade, kanade, ka igat seltsi vilja ning üks veikene tita, mis puust on tehtud ja riided selga seutud – see on siis jumal, kes seda õnnistust jagab. Seda vakka ei pia aga keigi täädma muud kui peremees, kes seda isi valmistab ning aidas oma kirstu põhjas hoiab. Tõnisepäeva hommikul enne koitu võtab peremees salaja selle vaka ja laternaga tule, kelle sees tükk rasvaküinalt põleb ning lähab elajatelauta, võtab vakast tüki lehmakarvu, süitab seda küinlatule pääl põlema ning suitsetab sellega lehma ümberringi läbi. Pärast võtab see selle tite, paneb seda lehma selja pääle istuma ja viimaks keerab veel lehma kõhu alt läbi mõned ringid ümber ja paneb seda vaka tagasi. Pääle selle lõikab veel tüki karvu tulevaks aastaks vaka sisse valmis. Nõndaviisi tehakse iga looma juures, olgu mis tahtsugune. Ka vili suitsutasse ja sorgitasse titaga läbi. On tema majandus keik sedaviisi läbi käidud, siis viib vaka jälle kirstupõhja tagasi. Tulevaks aastaks, nagu üteldud, salaja, et keigi ei tää ega näe." (E 8010, Viljandi 1893.)[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat [1] vaadatud 16.05.2020
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 223
- ↑ 3,0 3,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 320
- ↑ Andres Rattasepp. Materjali vormikeel, kasetoht tarbematerjalina. Materjaliõpetuse aruanne. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, rahvusliku käsitöö osakond. Juhendajad: Janne Jokelainen, Priit-Kalev Parts. Viljandi 2012, lk 16.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- [2] Tõnisepäev, Eesti rahvakalender