Tõde ja õigus III

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tõde ja õigus (III))

"Tõde ja õigus III" on eesti kirjaniku A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" kolmas osa, mis ilmus 1931. aastal.[1]

Kolmanda osa kirjutas A. H. Tammsaare 1931. aastal Elvas. Kuna sel ajal oli Eestis majanduskriisi kõrgperiood, siis kannatas ka teose kvaliteet ebasoodsate kirjutamisolude ja välistingimuste tõttu. [2] "Tõe ja õiguse" III osa peetakse ka üheks Tammsaare kõige nõrgemaks teoseks.[1]

Teos käsitleb 1905. aasta revolutsiooni ja tegevus toimub Tallinnas ning linnaruum on selgelt äratuntav. On märgata ekspressionistlikke jooni. Nimelt kujutasid ekspressionistid oma piltidel kaasaegset suurlinna, rahvarohkeid tänavaid, suitsevaid vedureid jne. Selles teoses on linnaruum eelkõike suhtluskeskkond ning palju tegevust toimub tänavatel. [3]

Tegevus toimub sügisel ja ka teose õhustikule on olemuslik hääbumise ja lagunemisega seotud sügisene aeg. Üldine õhustik on sünge, ilm on ähmane ja rõske. Indrekul on tunne, et unenäod kestavad ka ilmsi. Seega hõljub selle linnamaastiku kohal ka ebamäärane irratsionaalne meeleolu. Romaani tegelased on pidevas parema maailma ootamise seisundis, mis aga kulmineerub "pilkases pimeduses". [3]

Selles romaanisarja osas tugineb Tammsaare kollektiivsele mälule. Nimelt tuli tal endal Tallinnas kogeda koos rahvamassidega revolutsioonisündmusi ja elada vastavas atmosfääris. Raske on hinnata selles osas leiduvat autobiograafilist elementi. [4]

Analüüsitakse seda, kuidas revolutsioonitegijad kasutavad massi mõjutamiseks ideedega manipuleerimist ehk siis kujutatakse revolutsiooni psühholoogilisi protsesse. Inimeste ideoloogilise mõtlemise mõjutamine ja kujundamine ning dünaamiliselt arenevad sündmused aga juhivad vabadusvõitlejad hankima relvi, mille abil likvideerida valitsev ühiskond. [4] Tammsaare meelest pakkus revolutsiooni agitaatorite ja propagandistide sotsialismi juurde kuuluv vägivallateooria tõe asemel hoopis valet ja õiguse asemel ülekohut. Tema meelest annab vabadusliikumine, mis lähtub vägivallast, tulemuseks vaid hävingu ja surma. [5]

Teos on justkui inimese võitlus ühiskonnaga. Peategelaseks on Indrek, kes kogeb revolutsiooni keskel olles, et vabadusliikumise ideed on küll ilusad, kuid need petavad rahvast lubades "maapealset paradiisi". See pettus on ka põhjuseks, miks Indrek sellest kõigest lõpuks eemale astub.[5] Tammsaare kujutab sotsialismi usulise müstifikatsioonina ja revolutsiooni fanaatilise usulise liikumisena, mistõttu on teoses ohtralt piibliterminoloogiat. Revolutsiooniga seoses käsitletakse ka vabaduse teemat. [4]

Indreku elu võtab uue suuna seoses salapalvega, mille tema majaemand palub tal ümber kirjutada. Nimelt kirjutab ta palve ümber aga täiesti uues kuues ja see osutub nii mõjuvaks, et see avaldatakse lehes "Rahva sõber." Seejärel saadab Indrek lehele veel muudki kaastööd ning puutub kokku ajalehetoimetusega, kust saab alguse tema käimine salakoosolekutel. Kolmandas jaos saladused justkui kuhjuvad, sest Indrekul puudub vastasmängija, kes tegevusi edasi viiks ning just saladused on need, mis põhjustavad uusi süžeearenguid ja sündmusi. [3]

Indrek on oma käitumises mõjutatud nii Kanti absoluutsest eetikast kui ka Goethe ideedest. Näiteks laenab ta vene tsaarisoldatile raha pühaks peetud revolutsioonikassast saades seega inimest aidates halvakspanu osaliseks. Goethe imestas rahvusliku viha üle ja leidis, et eriti tugevalt ilmneb see harimata inimeste juures, mistõttu on vaja haridustaset, mille puhul tuntakse naabrite õnne või kurbust nagu oma rahva oma. Sellist suhtumist ilmestab Indreku tolerantne käitumine. Samas aga lähtuvad Goethe aumehereeglid hoopiski Voltaie´i maailmakodaniku ideaalist. [4]

Teos pakub ka Eesti ühiskonna ajaloofilosoofilist tõlgendust tsivilisatsioonikriitikana, mis meenutab O.Spengleri "Õhtumaa allakäiku". [4]

Oma revolutsiooni eitavate vaatenurkade tõttu sai teos palju teravat kriitikat nii Eesti Vabariigis kui ka NSV LIidus 1930-ndail aastail kui ka Eesti NSV-s kuni 1960-ndate lõpuni. Olukord muutus, kui 1968.a. anti välja Tammsaaare enda kärbetega kolmanda köite uus versioon, mille põhjal tuvastati teoses ka revolutsiooni jaatavaid vaatenurki. [4]

Teos on tõlgitud soome (2007), saksa (1983), prantsuse, vene, tšehhi ja läti keelde. [1]

Kultuuriministeeriumi toetusprogrammi "Eesti kirjandus" tulemusel saab teose Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivist DIGAR tasuta alla laadida[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Meie Tammsaare.Kohtumisraamat kirjanikuga.A.H.Tammsaare muuseum, SA A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.
  2. https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?73019 (vaadatud 29.10.2013)
  3. 3,0 3,1 3,2 Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 ' Treier, Elem. Tammsaare ja tema "Tõde ja õigus. Tallinn, 2000.
  5. 5,0 5,1 Treier, Elem. Tammsaare elu härra Hansenina.Tallinn, 2002.
  6. "Uus ports kirjandusklassikat vormiti e-raamatuteks". Postimees, 17. detsember 2014. Kasutatud 13. märtsil 2015.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 Tõde ja õigus III – alliktekstid Vikitekstides