Täpiknokk-pelikan

Täpiknokk-pelikan
Täpiknokk-pelikan
	;
Kaitsestaatus
	; Ohulähedane (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Pelikanlased Pelecanidae;
Perekond	Pelikan Pelecanus;
Liik	Täpiknokk-pelikan;
Binaarne nimetus
	Pelecanus philippensis; Gmelin, 1789
	;

Täpiknokk-pelikan (Pelecanus philippensis) on pelikanlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Täpiknokk-pelikan on 127–152 cm pikk. Noka pikkus on 285–355 mm.^[2]

Ülapool on peamiselt hallikas, alapool valge. Kaela tagaosa on hallikaspruun. Labahoosuled on mustad, küünrahoosuled on hallikaspruunid. Tiiva alumine külg on tumepunane. Nokk on kollane sinakasmustade täppidega, Nokapaun on helelilla sinakasmustade laikudega. Jalad on tumepruunid või mustad, mõnel isendil ka hallikad. Silmad on valged või kollased.^[3]

Vastkoorunud pojad on sulgedeta. Udusuled on valged. Nokk on helesinine. Jalad on valged, küünised on mustad. Silmad on tumepruunid.^[3]

Levik

Täpiknokk-pelikanid elavad Kagu-Indias ja Sri Lankal.^[2]

Elavad jõgede ja järvede ääres, padurates ja rannikul.^[2]

Toitumine

Täpiknokk-pelikanid toituvad peamiselt kaladest, kes kaaluvad kuni 225 g, kuid ka suurematest kaladest, konnadest, sisalikest ja madudest.^[3] Päevane toidukogus on ligikaudu 1 kg.^[2]

Täpiknokk-pelikanid teevad mõnikord kalade püüdmisel koostööd. Nad võtavad sirgesse või pooliringikujulisse ritta ja ajavad koos kalu madalamasse vette.^[3]

Pesitsemine

Täpiknokk-pelikanid pesitsevad kolooniates, tihti koos toonekurglaste, haigrute ja kormoranidega. Ühe puu otsas on tavaliselt 3–15 pesa.^[2] Pesa on 50 cm lai ja asub 30 m kõrgusel. Emaslind ehitab pesa isase korjatud okstest. Pesa ehitamiseks kulub 5–7 päeva.^[3]

Täpiknokk-pelikanid pesitsevad oktoobrist märtsini. Kurnas on kolm muna mõõtmetega 80 × 51 mm. Muna kaalub 110 g. Mune haub peamiselt emaslind. Haudevältus on 30 päeva.^[3] Pojad saavad lennuvõimeliseks 90–102 päeva vanuselt.^[4]

Looduslikud vaenlased

Täpiknokk-pelikani poegi söövad varesed, valgepea-purihaukad ja šaakalid.^[3]

Viited

↑ BirdLife International (2017). Pelecanus philippensis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2017.
1 2 3 4 5 Hoyo, Josep del; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi; Cabot, José, toim-d (1992). Handbook of the birds of the world. Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 309. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 7 Johnsgard, Paul A. (1993). Cormorants, darters and pelicans of the world. Smithsonian institution press. Lk 361–364. ISBN 978-1-56098-216-6.
↑ Gokula, V. (2011). "Breeding biology of the Spot-billed Pelican (Pelecanus philippensis) in Karaivetti Bird Sanctuary, Tamil Nadu, India". Avian Research. 2 (2): 101–108. DOI:10.5122/cbirds.2011.0013.

Välislingid

[1] BirdLife International (2017). Pelecanus philippensis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2017.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 5 Hoyo, Josep del; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi; Cabot, José, toim-d (1992). Handbook of the birds of the world. Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 309. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Johnsgard-3] 1 2 3 4 5 6 7 Johnsgard, Paul A. (1993). Cormorants, darters and pelicans of the world. Smithsonian institution press. Lk 361–364. ISBN 978-1-56098-216-6.

[Gokula-4] Gokula, V. (2011). "Breeding biology of the Spot-billed Pelican (Pelecanus philippensis) in Karaivetti Bird Sanctuary, Tamil Nadu, India". Avian Research. 2 (2): 101–108. DOI:10.5122/cbirds.2011.0013.

[1]

[2]

[3]

[4]