Tänavafotograafia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tänavafotograafia peegeldab inimeste igapäevaelu linnakeskkonnas. Tänavafotograafide eesmärk on tabada kordumatuid hetki ja neid teistega jagada. Tänavapildistamise algust tähistab foto, mis kujutab tänaval kõndivat inimest.

Tänavafotograafia olemus[muuda | muuda lähteteksti]

See, mis on pildistamise hetkel värske, kaasahaarav, tuttavlik või vahel ka naljakas, omandab aja möödudes ajaloolise lisaväärtuse. Fotograaf saab hetke võlu esile tuua valguse, varju, kompositsiooni, tausta, vastandamise ja muude võtetega, mis lisavad ajaloolisele väärtusele ka kunstilise väärtuse.[1] Nii sarnaneb tänavafotograaf dokumentalistide ja fotoajakirjanikega, kes töötavad ka avalikes kohtades, kuid kelle eesmärk on jäädvustada uudseid olukordi.

Tänavafotograafia võimaldab värskes õhus ringi liikuda ning näha ja kogeda enda ümber seda, mida muidu ei pruugi tähele panna. Linnad on nagu elavad ja arenevad organismid, mida on olenemata ajahetkest põnev jälgida ning jäädvustada.[2]

Tänavafotograafial on viis alaliiki: varjatud kaameraga pildistamine (ingl candid street photography), portreed (ingl portraits), vaikelud (ingl still life street), linnamaastikud (ingl urban landscape) ja sotsiaalne olustik (ingl socio-documentary street). [3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade aknast Le Gras'is (1826). Foto autor: Joseph Nicéphore Niépce

Tänavafotograafia on peaaegu sama vana kui fotograafia ise. Fotograafia kiire areng 20. sajandi alguses langes kokku linnastumise ja globaliseerumisega. Esimesed fotod tehtigi linnatänavatel.

Esimene teadaolev foto, mille tegi Joseph Nicéphore Niépce 1826. aastal, kujutas Pariisi tänavaelu.[4] Pärast I maailmasõda jäädvustas tänavafotograafia 20. sajandi suurte sotsiaalsete liikumiste arengut. Tänavafotograafia isaks peetakse William Kleini, kes sai kuulsaks 1950. aastatel, jäädvustades eri linnade tänavatel inimesi, eelkõige Pariisis ja New Yorgis.[5] 1962. aastal võttis Joel Meyerowitz tänavafotode tegemisel kasutusele värvifilmi. Tänavafotograafia kohta saab lugeda tema ja kirjanik Colin Westerbecki koostatud kogumikust "Bystander: The Street Photography".[4]

Üks esimesi tänavafotograafe oli USA-st pärit Alfred Stieglitz, kes tegutses 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani (1864–1946). Mõjutatuna realismist maalikunstis, keskendus Stieglitz inimestele ja arhitektuurile New Yorgist Pariisini.[6] Seevastu oli Berenice Abbottil teistsugune lähenemisviis: 1930. aastatel dokumenteeris ta linnaarhitektuuri, rõhutades valguse ja pimeduse kontrasti ning inimese loodud keskkonna mastaapsust.

Järgnev tänavafotograafide põlvkond eristus väga isikliku lähenemisega. Sellesse põlvkonda kuuluvad Raghubir Singh, Bruce Gilden, Martin Parr, Mary Ellen Mark, Jeff Mermelstein, Sylvia Plachy, Mitch Epstein, Alex Webb ning Melanie Einzig.[7]

Erinevus dokumentaalfotograafiast[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt dokumentaalfotograafiast püüab tänavafotograafia jääda neutraalse kõrvalvaataja rolli: tänavapilt peaks n-ö ise rääkima. Mida faktipõhisem ja harivam on foto, seda dokumentaalsem see on. Hetkelisema või oportunistlikuma foto puhul on tõenäolisemalt tegemist tänavafotograafiaga.[8]

Tehnika[muuda | muuda lähteteksti]

Tänavafotograafid kasutavad kaamerat, mida on võimalik terve päeva kaasas kanda ja mugav kotist välja võtta. Kui kaamera on liiga keeruline, raske ja ebamugav, siis jäävad paljud pildid tegemata. Eelistada tuleks fikseeritud fookuskaugusega objektiive, sest need on teravamad, kergemad, odavamad ja sunnivad inimest ennast liikuma ning objektile lähemale minema, selle asemel, et jääda enda mugavustsooni ning pildistada distantsilt. Objektiivi fookuskaugus peaks jääma 24–35 mm vahele.[2]

Tänavafotograafias kehtib põhimõte, et kui foto ei ole piisavalt hea, siis ei olnud pildistaja pildistatavale piisavalt lähedal. Fotografeerimiseks tuleb võtta aega, jälgida ümbruskonda ning oodata. Pildistada võib kõike, mis fotograafile meeldib. Kaamera automaatseid funktsioone tuleb kasutada nii palju kui võimalik ning keskenduda tuleks ennekõike esteetilisusele ja kontseptuaalsusele, mitte tehnilistele võtetele. Protsessi tuleb nautida, sest igast uuest pildistamiskogemusest on võimalik midagi õppida. Alati tuleb valmis olla ka foto kustutamiseks. Pildistatavatele inimestele tasub jagada visiitkaarte, nii on lihtne kõrvale tõrjuda kahtlused pildistaja halbades kavatsustes. Hea on jagada oma töid ka teistega.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tänavafotograafiast Airi Leoniga, Pärnu fotoklubi.
  2. 2,0 2,1 31.03.2016, 06:00, Silvia Pärmann, REISIFOTO KOOL: Kuidas tänaval häid pilte teha, delfi.ee
  3. What is Street Photography?, Eric Kim: Mis on tänavafotograafia?
  4. 4,0 4,1 The History of Street Photpgraphy
  5. 28.12.2017, The Greatest Street Photographers Of All Time, Parimad fotograafid läbi aegade.
  6. 25.12.2017,History of Street Photography, Tänavafotograafia ajalugu
  7. Naomi Blumberg, Street photography, Tänavafotograafia
  8. Street Photography, Fine Art Photography Series Tänavafotograafia
  9. Imran Zahid, What is Street Photography?, Mis on tänavafotograafia?