Sõrve tuletorn

Sõrve tuletorn (reg. nr 935) on Saare maakonnas Sõrve säärel Saaremaa vallas Sääre külas asuv tuletorn. 1960. aastal valminud uus raudbetoonist tuletorn on 52 meetrit kõrge, asub Sõrve poolsaare tipus ja lihtsustab liiklust Kura kurgus. Tuli on nähtav 15 meremiili (28 km) kaugusele. Tule kõrgus merepinnast on 53 m. Torn on laternaruumi ja rõduga, kujult kooniline. Torn on ülalt must, alt valge.

Tuletorni geograafilised koordinaadid on 57° 54′ 35″ N, 22° 3′ 19″ E. Sõrve tuletorni on kujutatud Torgu valla vapil ja lipul.

Ajalugu

Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati ranniku-aladel muinasajast kehtinud rannaõigus – rannarahva (hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle. Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamiseks ohtlikke kohti tähtsatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate laevadele ohtlike madalate tõttu viitasid 1645. aastal Riiga seilanud Madalmaade meremehed vajadusele rajada Sõrve tippu tulepaak. 1646 laskis Liivimaa kindralkuberner Gabriel Oxenstierna ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule tulepaagi nn viipe-tuletorni (rootsi vipp-fyr) kujul. Ehitamise korraldas kaupmees Ebert Dellingshausen. Tulepaagi tarbeks oli kohalik mõisnik sunnitud vabastama Sääre külas ühe pere mõisateost, et rakendada see kohaliku kõnepruugi järgi paagiorjusesse ehk öisele tulepaagi käigushoidmisele ja päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsades. Tulepaagi järgi sai rootsipärane Vipp liignimede panekul Sääre küla paagiorjadele perenimeks (kirikuraamatus saksapäraselt Wipp).

Vippfyr oli hiigelkaevukooku meenutav rajatis ühes otsas asuva metallist tulekorviga, kus põletati puitu, ja teises otsas asuva vasturaskusega. Sel moel sai korvis süüdatud märgutule vinnata 10–15 m kõrgusele. Kuid tulepaagi asukohaks valitud laid selleks ei sobinud. Pärast mitut purunemist tormide, jäätriivi või tuleõnnetuse tõttu paigutati rajatis ümber Sõrve sääre tippu. Navigatsioonimärgina kandsid rootsi kartograafid selle merekaardile esmakordselt 1650. aastal.

Säärele 1770 ehitatud majakas ja 19. sajandi lõpus valminud kasarmuhoone

Vene keisririigi alluvuses püstitati 1770. aastal samasse kohta kandiline kivitorn, mille otsas märgutuld põletati. Seda kõrgendati 1807. aastal 34,7 m kõrguseni merepinnast. Vastu tulles Sääre mõisa kaebustele, et Sõrve metsad on tuletorni pikaajalise ülalpidamiskohustuse tulemusena laastatud, hangiti edaspidi pool tuletorni põletusmaterjalist kroonu kulul. Selleks tõi Vene sõjalaevastik Poolast Peterburi kaudu Sõrve Mõntu sadamasse kivisütt. Sajandi keskel rajati tuletorni kõrvale teenindava personali jaoks puidust eluhooned. Alates 1882. aastast pandi tuletorn tööle optiliste läätsede abiga ja valgusallikaks sai viie tahiga petrooleumilamp, mis alles 1936. aastaks asendati palju võimsama atsetüleenlambiga. 1895. aastal ehitati majaka kõrvale kivist päästejaam mõlemale poole merre ulatuva paadislipiga ning tänaseni säilinud kahekordne kasarmuhoone.

Esimeses maailmasõjas torni puitsisemus süttis Saksa laevade suurtükitules ja järele jäid vaid vigastatud kiviseinad. Samuti hävis Sõrve sääre merepäästejaama kiviehitis. Pärast I maailmasõda rajati selle asemele puidust luubikuur ning päästejaam ja tuletorn taastati, kuid 1944. aasta novembris lasid Sõrvest Kuramaale taganevad Saksa väed Sääre tuletorni õhku.

1945. aastal kerkis samasse kohta puidust ajutine kaheksakandiline tuletorn. See asendati 1960. aastal praeguse tüvikoonilise monoliitbetoonist tuletorniga, mis töötab elektrivalgusel ja omab voolukatkestuste puhuks diiselgeneraatoreid.

Välislingid

Sõrve tuletorn – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Sõrve tuletorn navigatsioonimärkide andmekogus