Suurbritannia tankid Esimeses maailmasõjas

Eellugu

Kuulikindla masina ehitamisest hakati mõtlema juba enne Esimest maailmasõda. Kuna sõjapidamine oli muutunud ning võrdsete vastaste korral kippus sõda kujunema kaevikusõjaks, milles kummalgi poolel puudus silmnähtav edu, oli vaja masinat, millega oleks võimalik ületada lahinguväli ning murda läbi vaenlase kaevikute liinist.

Uue sõjamasina nimeks planeeriti esialgu Landship ('maalaev'). Kuna nende tootmist hoiti rangelt salajas, siis toodeti neid tehastes, mis kandsid tõlkes nime "Liikuvad Veepaagid Mesopotaamiale". Kui räägiti uutest sõjamasinatest, räägiti veepaakidest. Saladust õnnestus hoida ning nii jäi soomusmasinale tänaseni üldlevinud nimetus – tank, mis inglise keelest tõlgituna tähendab vedelikupaaki.

Juulis 1915 hakatigi Landshipi komiteele ehitama leitnantide Walter Wilsoni ja William Trittoni juhtimisel esimest tanki prototüüpi Little Willie ('väike Willie').

Eesmärgid olid kuulikindlus ja suutlikkus ületada 2,5 meetri laiust kraavi. Relvastus puudus, kaal ulatus kaheksa tonnini ning jõuallikas oli Daimleri mootor, millega tank arendas kiirust kuni 5 km/h, raskemal maastikul 3 km/h.

Vaatamata oma unikaalsusele ei olnud masinast erilist kasu, kuna see oli madala profiiliga ega suutnud ületada üle kahe meetri laiuseid kraave. See tähendas ka suutmatust ületada kaevikuid, mille tarbeks tank oli ehitatud. Sellegipoolest sai sellest tugev alustala nii Briti rasketankide kui ka kogu tanki ajaloo arengule.

Mõni aeg hiljem arendati parandatud ja täiustatud versioon Little Williest, mis sai nimeks Big Willie ('suur Willie').

Tüübid

Mark I

Peale mõningaid ümberehitusi Suure Willie juures pandi tankile nimeks Mark I.

 Pikemalt artiklis Mark I

Mark II

Mark II; tank nr. 799 Arrase lähedal 11. aprillil 1917

Briti armee tagasiside põhjal selgus, et Mark I oli lahingolukorras kasutamiseks puudulik. Sellele vaatamata jätkati Mark II arendustöid, mis oli mõningate uuendustega Mark I tank, ning otsustati, et seda kasutatakse ainult treeninguks. Seetõttu ei kaetud neid soomusega. Viimane fakt ei ole kinnitatud ning selle tõesuses on kaheldud alates 1917. aastast. Mark II tanke ehitati 1916. aasta detsembrist kuni 1917. aasta jaanuarini Foster&Co and Metropolitani poolt ning toodeti neid kokku 50 tükki (25 "isast" ja 25 "emast"). Vaatamata sellele, et neid toodeti ainult treeningeesmärgiks, transporditi 20 tanki Prantsusmaale ning 25 jäeti baasi, mis asus Woolis, Dorsetis Inglismaal. Samal ajal käis juba Mark IV tüüpi tankide arendustööd ning kuna neid ei saadud 1917. aasta alguseks valmis, siis transporditi ka ülejäänud 25 Mark II tanki Prantsusmaale, kus nad ühendasid jõud viieteistkümne Mark I ning kahekümne Mark II tankiga Arrasi lahinguks 1917. aasta aprillis. Paraku osutusid mõlemad ebatõhusaks sakslaste soomustläbistava laskemoona vastu.

Ülejäänud viis Mark II-tüüpi tanki anti erinevatele ettevõtetele ning korraldati avalik võistlus leidmaks uusi ja efektiivsemaid uuendusi, mida kasutada tulevaste tankide ehitamisel.

Mark III

Mark III oli ehitatud puhtalt treeningtankiks, millel oli Lewise kuulipilduja ning "emastel" versioonidel väiksemad küljelaiendused/koopad. Esialgsete plaanide kohaselt pidi sellel olema kõik uuendused, mis lähevad Mark IV tüüpi tanki peale, kuid asjad ei läinud nii, nagu plaanitud. Mark III ei osalenud üheski lahingus ning viimased kaks tükki sulatati üles Teise maailmasõja ajal.

Mark IV

"Emane" Mark IV tank C14. Pildistatud peale Cambrai lahingut. Detsember 1917

Mark IV oli oluliselt täiendatud versioon Mark I tüüpi tankist ning läks tootmisse 1917. aasta mais. Selle tanki puhul oodati fundamentaalseid muudatusi ka mehaanilise poole pealt, kuid planeeritud muudatused jäid siiski selle tüübi puhul veel ellu viimata. Suurimad muudatused, mis selle tankiga kaasnesid, puudutasid soomustatust, kütusepaagi asukohta (lähtuvalt meeskonna turvalisusest) ning transportimise lihtsust. Kokku toodeti neid 1220 tükki: 420 "isast", 595 "emast" ning 205 "teenindaja" tanki, mida kasutati varustuse vedamiseks. Numbrite põhjal võib väita, et tegemist oli sõja kõige tähtsama tankiga.

Mark IV osales edukalt Messini lahingus 1917. aasta juunis, kuid sama aasta juulis ja augustis, kui toimusid lahingud soolistel aladel, ei olnud neist erilist kasu. Samuti osales 432 seda tüüpi tanki Cambrai lahingus 1917. aasta novembris.

Mark IV-tüüpi tank oli ka üks osapooltest esimeses tankide vahelises lahingus 1918. aasta aprillis, kus vastasteks sakslaste A7V tankid.

Mark V

 Pikemalt artiklis Mark V

Mark VI

Mark VI tüüpi tank ei saanud kunagi valmis. Selle puhul plaaniti ellu viia Mark V-le kavandatud disain, mis tähendanuks täiesti teise kujuga kere, relvastust ning selle paiknemist tankil. Sel tankil oleks olnud ümarad roomikud, ta poleks enam rombjas ning põhiline relv oleks asund tanki ees, keskel. Projekt peatati 1917. aasta detsembris, et mitte rikkuda koostööd Ameerika Ühendriikidega Mark VIII tanki arendamisel.

Mark VII

Mark VII-st pidi saama esimene hüdraulilise jõuülekandega tank. 1917. aasta oktoobris tehti ettevõttega Brown Brothers Edinburghist leping arendamaks Mark VII tanki ning juulikuus aastal 1918 valmis tanki prototüüp, mis oma ehituselt oli väga keeruline. Jõuallikas oli 150-hobujõuline Ricardo mootor. Tootmiseks anti sisse tellimus 74-le tankile, kolm saadi valmis ning ainult üks lasti välja. Sõda ei elanud ükski üle.

Mark VIII

Mark VIII (Liberty) tank

• Meeskond: 12 (hiljem 10)
• Mass: 37,6 tonni
• Pikkus/kõrgus/laius : 10,4 m x 3,1 m x 3,8 m
• Mootor: Ricardo 330 hobujõudu (UK), Liberty V12, 300 hobujõudu (USA)

Mark VIII pandi kokku Prantsusmaal; kere, relvastus ja laskemoon tuli Inglismaalt ning mootor ja sellega kaasnev Ameerika Ühendriikidest. Mark VIII on tuntud ka nimega Liberty või Anglo-Ameerika all.

Mootor oli meeskonnast eraldatud ning kahuritornil oli kuulipilduja suunaga nii ette kui taha. Plaanitud 3000-st tankist (1500 mõlemalt riigilt) saadi enne sõja lõppu valmis vaid üks. Septembrist 1918 kuni 1920 valmistasid britid Mark VIII tüüpi tanke 24 ning ameeriklased 100 tükki. Neid kasutati ning täiustati kuni 1930ndateni, kui neist lõpuks loobuti nende madala kiiruse ning õhukese soomuse tõttu.

Mark IX

Mark IX oli maailma esimene spetsiaalselt jalaväelaste transportimiseks ehitatud soomustatud sõjamasin. 200-st tellitust saadi valmis 34.

Mark X

Nagu Mark VI, nii ei näinud ilmavalgust ka Mark X, mis oli mõeldud plaanina B juhuks, kui Mark VIII ebaõnnestub. Sel juhul oleks Mark X olnud tavaline Mark V-tüüpi tank parandatud juhitavuse ja mugavustega.