Suur-kiirgliblikas

Suur-kiirgliblikas
Suur-kiirgliblikas
	;
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Liblikalised Lepidoptera;
Ülemsugukond	Papilionoidea;
Sugukond	Koerlibliklased Nymphalidae;
Perekond	Kiirgliblikas Apatura;
Liik	Suur-kiirgliblikas;
Binaarne nimetus
	Apatura iris; Linnaeus, 1758

Suur-kiirgliblikas (Apatura iris) on koerlibliklaste sugukonda kiirgliblika perekonda kuuluv liblikas.

Nimetuse etümoloogia

Suur-kiirgliblikas eestikeelne nimetus tuleb oma suuruse ja tiibade erilise kiirgava läike järgi. Isasliblika tiivad helgivad valguse käes sinakaslillalt, seetõttu on teda peetud eriti silmapaistvaks liigiks. Ladinakeelne nimetus iris pärineb vanakreeka mütoloogiast. Iris oli vikerkaarejumalanna ja jumalate käskjalg. Nimi viitab liblika sillerdavale värvimängule, mis meenutab vikerkaare värve. Suur-kiirgliblikas meenutab välimuselt väike-kiirgliblikat.

Välimus ja tunnused

Suur-kiirgliblika tiibade siruulatus on 60–75 mm. Tiibade ülakülg on tumepruun kuni mustjas ning isastel esineb tugev violetne või sinakaslilla helk.^[1] See värvus ei pärine pigmentidest, vaid on struktuurne värvus ehk tiivasoomused peegeldavad valgust eri nurkade alt erinevalt, mistõttu näivad tiivad valguse käes värvilistena. Ees- ja tagatiiva keskosas kulgeb lai valge ristvööt ning eestiiva tipus leidub valgeid laike. Tagatiibade välisservas paiknevad oranži äärisega mustad silmlaigud. Tiibade alapool on heledam: valkjal või pruunikal taustal paistavad tumedad silmlaigud ja rohekashallid varjundid. Emased on üldiselt tumedamad.^[1]

Suur-kiirgliblikal esineb ka alternatiivne vorm (f. iole). Selle vormi isenditel on tiibade valged vöödid kitsamad või nõrgemini märgatavad ning üldmulje on tavalisest tumedam.

Tiibade ülapool
Tiibade alapool

Elupaik

Suur-kiirgliblikas elab peamiselt leht- ja segametsades, eriti metsaservades ja niisketes salumetsades^[1]. Leiduvad ka parkides ja lehtpuistutes^[2]. Kõige sagedamini kohtab teda metsateedel ja lagendikel, kus nad laskuvad maapinnale niiskust ja mineraalaineid koguma. Neid meelitavad ka loomade väljaheited ning puumahl. Liblikaid saab meelitada teravalõhnalise juustuga^[3].

Levila

Levinud Kesk- ja Ida-Euroopas, Karjalas, Venemaa Euroopa osa kesk- ja lõunaosas, Lõuna-Uuralis, Loode-Kasahstanis, Lääne-Siberis, Ida-Taga-Baikalimaal, Kirde- ja Kesk-Hiinas, kogu Amuurimaal kuni Amuuri suudmeni, Primorjes, Koreas ja Jaapanis. Levila lääneosas ei ulatu liik põhja poole Karjalast ja Lõuna-Soomest ning idaosas Udmurtiast. Liik on laialt levinud kogu Karpaatide mäestikus. Euroopa levila kaguosa piir kulgeb mööda Lõuna-Uuralit ja Kesk-Volga piirkonda. Liik puudub Kesk- ja Põhja-Inglismaal, Iirimaal, Skandinaavias ja Lõuna-Euroopas.

Lennuaeg

Liblikad lendavad tavaliselt juulist augustini^[2]. Eestis on suur-kiirgliblikas laialt levinud, kuid enamasti paiknevad asurkonnad hajusalt sobivates metsabiotoopides.

Rööviku areng

Röövikud toituvad peamiselt pajuliikidest. Talvitub röövikuna.^[1] Nukud leiduvad puuokstel^[2].

Viited

1 2 3 4 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 216.
1 2 3 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 210.
↑ Viidalepp, J. Liblikate määraja. Lk 61.

Välislingid

Suur-kiirgliblikas andmebaasis eElurikkus

[:0-1] 1 2 3 4 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 216.

[:1-2] 1 2 3 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 210.

[3] Viidalepp, J. Liblikate määraja. Lk 61.

[1]

[2]

[3]