Sulastemaja
Sulastemaja, ka sulasemaja (lõunaeesti murretes alatare) oli perekonnaga sulasele ehitatud väike elumaja.[1]
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi esimesel poolel oli sulastemaja Lõuna-Eesti taludes võrdlemisi tavaline, enamasti ehitatud väikese rehielamuna. Kuna talusulased tegid pärast mõisa teotöö lõppu lisaks veel talutöid, ehitasid taluperemehed neile mõisa moonakamaja eeskujul taluõuest kaugemale sulastemaju. Sajandi lõpus vähenes perekonnaga sulaste arv oluliselt ning nendele elamute ehitamine lõpetati.[1]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Sulastemajas elas 1 või 2 sulaseperet, kahe puhul kummalgi oma tuba. Lisaks oli eraldi sahver ning peamiselt ka eraldi esik. Perel oli oma kolle, mis asus toas või esikus, hiljem kasutati pliite. Mõnikord oli elamu laudaga kokku ehitatud.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 282
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 198
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Gea Troska, Sotsiaalne diferentseerumine Mulgimaa suurtalude peredes 19. sajandil. Eesti külaelu arengujooni. Tallinn, 1985.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Alatare. Eesti Põllumajandusmuuseum
- Sulastemaja joonis. Eesti Vabaõhumuuseum.
- Sora talu sulastemaja. Eesti Vabaõhumuuseum.