Suitsik (mesindus)

Allikas: Vikipeedia
Suitsik

Suitsik on töövahend, mida mesinduses kasutatakse suitsu tekitamiseks mesilaste rahustamisel.

Suits võimaldab mesinikul taru avada ja töötada, ilma et mesilased teda ründaksid, sest suits teeb mesilased rahulikumaks. 

Suitsu saamiseks tarvitatakse küttematerjalina takku, männiokkaid, lainepappi, pehkinud puitu jms.

Mõju ja kasutusala[muuda | muuda lähteteksti]

Mesinik taru suitsutamas.

Asjaolu, et suits muudab mesilased rahulikumaks, on olnud teada juba iidsetest aegadest. Teadusliku seletuse sai nähtus kahekümnendal sajandil, kuid täielikult ei mõisteta seda siiani. Suits maskeerib häireferomoonid, mille komponentide seas on näiteks isopentüülatsetaat[1]. Häireferomoone eritavad valvurmesilased ja mesilased, kes on läbivaatusel viga saanud. Suits annab mesinikule võimaluse taru avada ja töötada, kuni mesilaspere kaitsereaktsioon on katkestatud. Lisaks sellele käivitab suits toitumiskäitumise, seda reaktsioonina võimalikule vajadusele taru tulekahju tõttu maha jätta. Mee söömisel mesilase alakeha paisub, mis muudab nõelamiseks vajalikud painutused keeruliseks. (Viimane on alati olnud suitsiku mõju esmane seletus, sest mesilaste selline käitumine on kergesti jälgitav.)

Suitsust on vähe kasu sülemlemise puhul, osalt seetõttu, et sülemil ei ole meevarusid, millest toituda. Tavaliselt ei olegi suitsu tarvis, sest sülem kaldub olema vähem kaitsealdis ja sülemil ei ole kodu, mida kaitsta. Samuti on sülem korralikult toitunud tarus, millest lahkus.

Traditsioonilise suitsiku ehitus ja tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Suitsik ümbritsetud kaitsva traatvõrega.

Suitsikuid on mesinduses kasutatud aastatuhandeid, alguses oli see ehk lihtne suitsev tokk või põletamiseks sobilik pann. Mesinikud kasutasid ka erinevaid lõõtsasid, mida algupäraselt rakendasid sepad või muud käsitöölised. 

Moses Quinby, esimene elukutseline mesinik Ühendriikides, leiutas metallist põleti külge kinnitatud lõõtsaga kaasaegse suitsiku, mida hoitakse ühes käes (1875). Encyclopædia Britannica mainib Ameerikas ja Ühendkuningriigis enim kasutatud suitsiku leiutajana T. F. Binghami USAst Michigani osariigist. Tema kavand põhineb Quinby loodul.

Suitsikus võib kasutada erinevaid kütuseid, kui need on looduslikud ega ole kahjulike ainetega saastunud. Sellised on takk, männiokkad, lainepapp, paberist munarestid ja pehkinud puit. Mõned mesinduspoed müüvad ka valmiskütuseid nagu paberimöss ja kokkusurutud puuvill. 

Põlevmaterjal miilab suitsikus aeglaselt, kuna selle sisemuses on vaid piiratud kogus hapnikku. Alles lõõtsavajutus annab uue koguse värsket õhku. Sellisel moel kasutatakse kütust säästlikumalt kui avatud pannil ning ühest suitsikutäiest võib jätkuda mitmeks tunniks või koguni päevaks (kui põletatav materjal vahepeal kustutada ja hiljem uuesti läita). Mesilaste rahustamiseks ei tohi suits olla kuum. 

Suitsiku põhikujust on mitmeid teisendeid. Kuna põleti võib muutuda väga kuumaks, paigutatakse see põletuste vältimiseks sageli korpuse sisse, mis muudab suitsiku topeltseinaliseks. Samamoodi võib suitsik olla ümbritsetud kaitsva traatvõrega. 

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jeffrey W. Harris, Joseph Woodring. Effects of dietary precursors to biogenic amines on the behavioural response from groups of caged worker honey bees (Apis mellifera) to the alarm pheromone component isopentyl acetate. – Physiological Entomology, 1999, lk 285–291. Resümee.