Stipulatsioon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Stipulatsioon (ld stipulatio) oli Vana-Rooma õiguses kasutatav verbaalne leping, mis seisnes suulises lubaduses täita teatav kohustus.[1]

Sõlmimine[muuda | muuda lähteteksti]

Stipulatsioon sõlmiti kreeditori (creditor) ehk võlausaldaja ja deebitori (debitor) ehk võlgniku vahel. Verbaalsete lepingute puhul lasi üks pool endale lubaduse anda ja teine pool lubas seda.[2] Leping oli sõlmitud, kui kreeditor küsis deebitorilt küsimuse ning deebitor vastas nõutavate sõnadega. Näiteks küsis kreeditor deebitorilt "Kas lubad?" ning deebitor oli kohustatud vastama "Luban". Või kreeditor küsis "Kas teed?" ning deebitor vastas "Teen". Vanimal ajal olid taolised vorminõuded väga ranged, kuid hiljem võis stipulatsiooni sõlmida ükskõik milliste sõnadega, sealjuures võis seda teha ka mõnes muus keeles. Lisaks ei olnud oluline, et lepingu osapooled räägiksid sama keelt, vaid oli tähtis, et esitatud küsimusele vastati õigesti.[3]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Stipulatsioon oli Vana-Roomas oluline, sest stipulatsiooni teel fikseeriti mitmesuguseid pooltevahelisi kokkuleppeid. Võlausaldajale oli stipulatsioon kasulik leping, sest võlgnik oli kohustatud täpselt kinni pidama sellest, mida ta võlausaldajale lubas, hiljem ei olnud lubaduse sisus võimalik muudatusi teha.[1]

Leppetrahv[muuda | muuda lähteteksti]

Stipulatsiooni teel oli võimalik kokku leppida eri tehingutes, nt leppetrahvis (stipulatio poenae). Leppetrahv Vana-Rooma õiguses oli samuti verbaalne leping, mille kohaselt poolte kokkuleppe tulemusena kohustus üks pool teisele poolele maksma teatud trahvisumma mingi teo sooritamise või mittesooritamise korral või ka, kui kohustus oli mittetäidetud või mitteõigeaegselt täidetud. Väga oluline leppetrahvi funktsioon oli survestada võlgnikku kohustust tasuma nii, et see ei muutuks võlgnevuseks ja oleks seega õigeaegselt tasutud. Lisaks oli leppetrahv ainus võimalus, kuidas tagada mittevaraline huvi mingi konkreetse eseme või tegevuse vastu.[4]

Stipulatsiooni mõiste Eesti õiguses[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õiguses ei ole stipulatsiooni teel võimalik lepingut sõlmida, sest puudub kohustus lepingu sõlmimisel sõnada kindlaid sõnu, nagu seda pidi tegema Vana-Roomas. Eesti õiguse kohaselt on lepingut võimalik sõlmida suuliselt, kuid verbaalset lepingut tuleb eristada suulisest lepingust ja seega ei ole need samastatavad.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn. Lehekülg 149.
  2. Inst.Gai.3.22.3.
  3. Inst.Gai.3.15.1. Tõlge eesti keelde: Merike Ristikivi ja Hesi Siimets-Gross.
  4. Reinhard Zimmermann (1990). The Law of Obligations: Roman Foundations of the Civilian Tradition. New York. Lk 95–97.