Staurakios

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Staurakios
Staurakios
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
26. juuli 811 – 2. oktoober 811
Eelnev Nikephoros I
Järgnev Michael I
Isikuandmed
Sünniaeg 790. aastate alguses
Surmaaeg 11. jaanuar 812
Abikaasa Ateena Theophano
Vanemad Nikephoros I

Staurakios (kreeka keeles: Σταυράκιος; umbes 790. a alguses – 1. jaanuar 812) oli Bütsantsi keiser 26. juuli - 2. oktoober 811 (2 kuud ja 6 päeva). tema isa oli Nikephoros I, kuid ema on teadmata. Nikephoros võttsi keisritrooni Irenelt 802. aastal ning 803. aasta detsembris kuulutati Staurakios kaasvalitsejaks. Staurakios sai keisriks pärast isa surma Pliska lahingus, kus Staurakios isegi tõsiselt haavata sai. Oma vigastuste tõttu polnud ta võimeline valitsema, mistõttu võttis võimu tema õemees Michael.

Valitsemine & kukutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Nikephoros I poeg Staurakios osales koos isaga saatuslikul sõjakäigul bulgaarlaste vastu ja võttis samuti osa 811. aasta 26. juuli lahingust. Seal sai ta raskelt haavata. Bulgaarlaste nool tabas teda selga, mis veel kord tõendab, kui ootamatu oli vaenlase rünnak ja milline segadus valitses bütsantslaste laagris. Kuid Staurakiosel oli oma isast rohkem õnne. Sõdurid kandsid ta lahinguväljalt minema ja nii osutus ta üheks vähestest, kellel tol päeval õnnestus pääseda. See õnnelik pääsemine aga tähendas Staurakiosele vaid ajapikendust. Saadud haav ei tahtnud kuidagi paraneda ning keiser oli aheldatud voodi külge. Keisri abitut seisundit kasutades üritas patriarh saada keisrilt luba vanade privileegide taastamiseks, kuid vaatamata raskele tervislikule seisundile Staurakios keeldus, jäädes nii ka kiriklikust toest ilma.[1]

Mõistes, et tema elupäevad on ilmselt loetud, olevat ta mõnede andmete järgi üritanud pärandada võimu oma abikaasale, sest lapsi tal ei olnud. Samas ei suutnud ta haigena astuda mingeid otsustavaid samme oma tahte elluviimiseks. Lisaks oli õukonnas piisavalt teisi võimupretendente, kes sõlmisid keisri vastu vandenõu, mille etteotsa asus Staurakiose õemees ja seega Nikephoros I väimees Michael I. Kui kuulujutud vandenõust jõudsid lõpuks keisrini, otsustas ta tegutseda ning andis käsu Michael vangistada ja sandistada. Kuid jõuetu voodihaige Staurakiose käsu täitmisega ei kiirustatud, seda enam, et keisri lähikond koosnes selleks ajaks juba valdavalt reeturitest. Igaks juhuks aga otsustasid vandeseltslased viivitamatult tegutseda ja 811. aasta 2. oktoobril tõugati Staurakios troonilt. Et nüüd juba väga haige endine keiser ei kujutanud enesest mingit ohtu, siis kingiti talle elu ja lubati jääda pealinna. Seal ta ka järgmise aasta 11. jaanuaril suri.[1]

Staurakiose lühike valitsemisaeg ei paistnud mitte millegi poolest silma. Pealegi ei suutnud keisririik nende kuude jooksul veel toibuda hävitavale kaotusele järgnenud šokiseisundist. See on ka ilmselt põhjuseks, miks Staurakiose nimi Bütsantsi keisrite loetelust sageli üldse puudub.[1]

Eelnev
Nikephoros II
Bütsantsi keiser
26. juuli 811 - 2. oktoober 811
Järgnev
Michael I

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 204-205.