Sponheimi krahvkond

Allikas: Vikipeedia

Grafschaft Sponheim
Sponheimi krahvkond


11. sajand – 1804
Ülem-Sponheimi vapp
Sponheimi krahvkonna paiknemine
Valitsusvorm vasallvürstkond
Osa Saksa-Rooma riigist
Pealinn
Religioon kalvinism
Reini vasakkalda ajalooline kaart aastast 1692 – sealhulgas Sponheimi krahvkond

Sponheimi krahvkond (saksa keeles Grafschaft Sponheim, varem ka Spanheim, Spanheym) oli sõltumatu territoorium Saksa-Rooma riigis, mis kestis 11. sajandist kuni 19. sajandi alguseni. Nimi tuleb Sponheimi omavalitsusest, kus oli krahvide esialgne residents.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Territoorium paiknes laias laastus Reini, Moseli ja Nahe jõe vahel, tänapäeva Rheinland-Pfalzi liidumaal, umbkaudu Hunsrücki piirkonnas. See piirnes muude riikide hulgas Trieri kuurvürstkonnaga põhjas ja läänes, Raukrahvkonna, Mainzi kuurvürstkonna ja Pfalzi kuurvürstkonnaga idas ning Veldenzi krahvkonnaga lõunas ja läänes.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algus[muuda | muuda lähteteksti]

Sponheimi või Spanheimi perekonda (saksa: Spanheimer) on dokumenteeritud 11. sajandist. On kaks peamist haru, mis on kindlasti seotud, kuid mille täpse suguluse üle veel vaieldakse. Kärnteni hertsogite haru pärineb Siegfried I-st. Reini haru, mis säilitas Sponheimi krahvkonna, põlvneb Stephan I-st.

Krahvkond pärineb erinevatest päranditompudest, mis ühendati perekonna kätesse, sealhulgas valdused Nellenburgi ja Strombergi krahvkonnast ning Trechirgau gaukrahvide haldusalast (Berthold-Bezelini dünastia). Sponheimi krahviamet tuleneb arvatavasti Trechirgau krahviametist. Sponheimi krahvide perekond asutas 12. sajandil Sponheimi kloostri, kuhu juba 11. sajandil oli kirik ehitatud. Sponheimi abt Johannes Trithemius kirjutas Sponheimi krahvid kroonikasse ja kogus suure hulga dokumente piirkonna ajaloost.

Esimesed jagunemised, Ülem- ja Alam-krahvkonnad, 13.–15. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Alam-Sponheimi vapp

1225. aasta paiku jagati krahvkond kaheks, kumbagi osa valitses erinev Sponheimide haru. Sponheim-Starkenburgi liin valitses Ülem- või Kaugemat Sponheimi krahvkonda (Hintere Grafschaft Sponheim), Starkenburgi ümbruses, ning Sponheim-Kreuznachi liin valitses Alam- või Eesmist Sponheimi krahvkonda (Vordere Grafschaft Sponheim), Kreuznachi ümbruses.

See jagamine leidis aset Sponheimi krahvi Gottfried III poegade vahel; krahv suri võõrsil, kui osales Viiendas ristisõjas. Gottfried oli abielus Adelheidiga, viimase Sayni krahvi Heinrich III õega. Tema valdus jagati nende kolme poja Johann I, Heinrichi ja Simon I vahel. Simon, noorim vend, sai Alam-Sponheimi krahvkonna ja tegi oma residentsiks Kauzenburgi lossi Kreuznachi lähedal. Heinrich abiellus Heinsbergi pärijannaga, sai osa Sayni pärandist ja asutas Heinsbergi isandate Sponheimi liini. Johannist sai Sayni ja Ülem-Sponheimi krahvkonna pärija, resideeris algul Starkenburgi lossis ja aastast 1350 Grevenburgi lossis Trarbachis).

Johann I pojad jagasid oma isa valduse aastal 1265. Gottfried sai Sayni krahvkonna, mille otsesed pärijad on täna Sayn-Wittgensteini krahvid. Sponheim-Starkenburgi krahv Heinrich I sai Ülem-Sponheimi krahvkonna pärijaks.

Mõlemad territooriumid olid sajandite jooksul laialdaselt kindlustatud, mida tõestab ligi 21 lossi või lossivareme olemasolu, millest paljusid saab ikka veel külastada. Vaenused Mainzi ja Trieri kuurvürstkondadega naabruses olid tavalised, tekitades edelasaksa legende, nagu lugu Michel Mortist. Ülem- ja alamkrahvkonnad ei olnud ka omavahel alati heades suhetes, olenevalt poliitilisest kuuluvusest. Vaidluse ajal Saksa kuningate Friedrich Ilusa ja Ludwig Baierlase vahel toetas ülemkrahvkond Ludwigit, samas Alam-Sponheim toetas Friedrichit. Ludwigi võit põhjustas Ülem-Sponheimi poliitilise tugevnemise. Umbes samal ajal jagunes alamkrahvkond vendade Johann II ja Simon II vahel, kus Soonwaldi mets määras piiri. Sponheim-Kreuznachi krahv Walram taasühendas alamkrahvkonna. Walram sai tuntuks kui aktiivne väejuht, kes võitles mitmes lahingus, sealhulgas Sponheimi-sisestes lahingutes.

Teised jagunemised, ühisregentlus[muuda | muuda lähteteksti]

Christoph I, Baden-Badeni markkrahv, ühisvalitseja 1475–1515

Aastal 1417 Sponheim-Kreuznachi liin hääbus ja Sponheim-Starkenburgi liin valitses umbes 20 aastat enamiku krahvkonna üle üksi. Krahv Walrami pojatütar abiellus Ruprecht Pipaniga, Pfalzi kuurvürstkonna pärijaga, kes suri 21-aastaselt haigusse pärast tagasitulekut Nikopolise lahingust. Abielu oli lastetu, kuid sellest hoolimata anti väike osa alamkrahvkonnast (vähem kui 1/5) pruudilunana Pfalzi kuurvürstidele. Aastal 1437 suri Sponheim-Starkenburgi meesliin välja ja krahvkondi hallati sealt alates ühisvalitsemisega kondomiiniumiga naisliinis pärijate poolt kuni 19. sajandi alguseni. Need õiguslikud järglased, kes võtsid Sponheimi krahvi tiitli (Graf zu Sponheim), olid Badeni markkrahvid, kes põlvnesid Sponheimi Mechtildist, ja Veldenzi krahvid, kes põlvnesid Sponheimi Lorettast; nii Mechtild kui ka Loretta olid Sponheim-Starkenburgi krahvi Johann III tütred. Veldenzi krahvkonna päris varsti Reini pfaltskrahvide kõrvalliin Veldenzi pärijanna Anna liidu kaudu Simmern-Zweibrückeni pfaltskrahvi Stefaniga. Ülem-Sponheimi krahvkonna valitsemine jagati seega Badeni ja Pfalz-Simmerni-Zweibrückeni või Pfalz-Birkenfeldi vahel; Alam-Sponheimi krahvkonna valitsemine jagati laias laastus Badeni ja Pfalzi kuurvürstkonna vahel.

Reformatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Reformatsioon viidi Sponheimi krahvkonnas läbi aastal 1557, seda juhtis Simmerni pfaltskrahv Friedrich II. Krahvkonnast sai tähtis protestantlik territoorium, eksklaavidega Moseli jõel nagu Enkirch, Trarbach või Winningen, piirnedes katoliikliku Trieri kuurvürstkonnaga. Võitlus katoliiklike naabritega toimus vahelduvalt läbi sajandite, märkimisväärseim oli Kolmekümneaastane sõda.

Krahvkonna lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Saksamaa mediatisatsioon

Pärast Napoleoni sõdu sai enamus krahvkonnast Preisimaa osaks ja Birkenfeldi ümbruse piirkond sai Oldenburgi osaks. Badeni ja Wittelsbachi valitsevad dünastiad said kaotatud Sponheimi eest suuri territooriume.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]