Spirituality for the Skeptic: The Thoughtful Love of Life

"Spirituality for the Skeptic: The Thoughtful Love of Life" (Vaimsus skeptikule: elu mõtlik armastamine) on Robert Solomoni filosoofiline teos. See ilmus 2002 Oxford University Pressi kirjastusel.

Kokkuvõte

Tänuavaldused

Solomon alustas seda raamatut "The Joy of Philosophy" uue versioonina, aga loobus ründavast toonist analüütilise filosoofia vastu ja põhiteemaks sai vaimsus. Tal on kolm eeldust: 1) vaimsusel on palju pistmist mõtlikkusega, 2) vaimsus ei ole teadusega pahuksis, vaid mängib sellega kokku ja 3) vaimsus ei ole piiratud religiooniga, eriti mitte sektantliku autoritaarse religiooniga. Siit jõudis ta naturaliseeritud vaimsuse ideeni ning vormelini, et vaimsus on elu mõtlik armastamine.

Eessõna

Vaimsust saab lahutada nii pahelisest sektantlusest kui ka mõtlematutest banaalsustest. Vaimsus on elu mõtlik armastamine. Vaim ei piirdu usuga Judaismi, kristluse ja islami Jumalasse ega seisne sellest. Selleks et olla vaimne, ei pea olema usklik. Sattumuslik tõik, et ollakse üles kasvanud teatud institutsiooniliselt sanktsioneeritud ideedega, peaks tooma kaasa alandlikkuse ja sallivuse teiste vaatekohtade suhtes. Mitte et organiseeritud religioonis ei oleks vaimsust, kuid seda on ka mujal, üksikisiku hinges. Autor otsib mittereligioosset, mitteinstitutsioonilist, mitteteoloogilist, mittepühakirjalist, mitteeksklusiivset arusaama vaimsusest, mis ei ole veendunud enda seisukoha ainuõigsuses, ei põhine Uskumusel, ei ole dogmaatiline, ei ole teadusevastane, ei ole teispoolne, ei ole ebakriitiline ega kultuselaadne ega uhkustavalt ebakonventsionaalne.

Vaimsuse mõiste on suuresti monopoliseerinud organiseeritud religioon, New Age'i ekstsentrikud ja riiakad sektandid; tänapäeva religioon on suuresti mõtlematult ebaajalooline, igavestele tõdedele keskenduv ning unustab seetõttu paljude oma uskumuste rikka ja vägivaldse ajaloo ja praeguse moevoolulisuse. Lääne religiooni ajalugu on õudusjutt, sallimatuse, tagakiusamiste ja veresaunade ajalugu. See ei küll küllaldane alus religiooni hülgamiseks, küll aga väga hea alus usu nende kitsenduste hülgamiseks, mis sellised meenutused ebaolulisteks teevad. Inkvisitsioon ega holokaust ei saa ega tohi kunagi saada pelgaks ajalooks.

See, mida algselt mõisteti tarkusearmastusena, on saanud tüütuks tehniliseks ettevõtmiseks, mis tõmbab rohkem afektiivsete häiretega üliõpilasi kui elu mõtte otsijaid. Professionaalne filosoofia on hakanud ignoreerima inimeseks olemise emotsionaalseid külgi ning on reetnud algsed vaimsed püüdlused. Filosoofiat ei saa lahutada vaimsuse küsimustest ja religioonifilosoofia ei ela kaua selles abstraktsete tõestusre ja propositsioonide hõredas õhus, kus see algselt määratleti.

"Ilmalik" religioon esindab Solomoni jaoks maailma paljusid usundeid ja ühtlasi religioosset pluralismi ning ühtlasi religiooni kui konkreetset viisi elu ja maailma mõistmiseks. Kriitilise mõtlemisega liialdamine filosoofias on laastanud emotsionaalset haaratust, isiklikku andumust ja pühendumust, mis on iga usundi südames ja elab peaaegu iga algaja filosoofiaüliõpilase südames. Vaimsus hõlmab nii emotsiooni kui ka ratsionaalsust, nii filosoofiat kui ka religiooni. Vaimsusel on küll palju kohalikke erikujusid, kuid ta jääb mittesektantlikuks ja rahvusvaheliseks. Filosoofia kui tarkusearmastus ongi alati niisugune olnud.

Muusika viib meid iseendast välja, võimaldab pageda oma murede ja soovide eest. Ta viib meid suuremasse universumisse ja loob kaasluse kaaskuulajatega. Kõige unarussejäetum kultuuridevaheline universaal filosoofias on nähtavasti muusika. Teise naturaliseeritud vaimsuse näite pakub loodus.

Sissejuhatus: Hegeli vaimus

Georg Friedrich Wilhelm Hegeli ja eksistentsialismi vastandus sümboliseerib ka meie aja põhilist filosoofilist probleemi. Kangekaelseks jääb meie isiklik ja kollektiivne vajadus saada selgust oma kohas maailmas. Kuidas elada ja kuidas toime tulla suurte raskuste ja tragöödiatega elus? Kuidas mõelda surmast ja sellega toime tulla? Need on üldinimlikud küsimused. Hegel ootas lootuse ja ärevusega Euroopa ühendamist ja vabastamist Napoleoni all. Praegu hakatakse ühendama kogu maailma, mitte vallutusega, mitte ka ainult kaubandusega, vaid eelkõige teadvuses, viisis, kuidas mõeldakse iseenda üle ja oma koha üle maailmas; need hegellikud mured jäävad eksistentsiaalseteks, kuid nõuavad suure pildi silmis hoidmist. Kuidas saab ühtaegu austada ennast ja omandada alandlikkus, mis asetab meid maailmas oma kohale? Kuidas õppida mõtlema endast suhete kaudu teistega, kaastunde ja ühise vaimu, mitte ahne individualismi vaimus? Kuidas leppida maailma aukartust äratavate ja mõnikord kohutavate jõududega, lihtsustamata neid majanduseks, poliitikaks, vandenõudeks ja apokalüpsiseks? Kuidas kasvatada õilsaid kirgi ja välja ajada väiklasi (või vähemalt piirata nendest tulevat kahju)? Kuidas mitte kaotada silmist suurt pilti, olles oma lootuste, kartuste ja püüdluste ning ajastu tujude ja moodide haardes? Need küsimused viivadki vaimsuse juurde, ja see on meie kõigi, eriti filosoofide ülesanne ja vastutus.

Vaimsus, nagu filosoofiagi, taipab suurt pilti ning meie vajadust oma elu laiemalt mõista. Mõned eksistentsialistid (Søren Kierkegaard, Martin Buber, Paul Tillich) on andnud vaimsusekäsitusse võimsa panuse. Friedrich Nietzsche ja Jean-Paul Sartre'i filosoofias ja maines domineerivad ateism ja religiooni halastamatu kriitika, kuid neil on ka teine külg, ning Hegeli ja Nietzsche vahel on võimas sugulus. Nietzsche lükkas küll tagasi paljud religiooni vormid, eriti selle sektantlikud ja silmakirjalikud ilmingud, kuid mitte vaimsuse. Vastupidi, nagu Hegelgi, püüdis ta meie vaimsusemõistet ümber väärtustada ja revideerida. Mõlemad püüdsid vaimsust naturaliseerida, saada lahti teispoolsetest usunditest ja filosoofiatest ning argielu taas hindama ja lummuses nägema hakata. Vaimsus tuleb teaduse ja loodusega jälle kokku viia. Hegelil on loodus vaimne ja vaimsus on meis täielikult välja arenenud loodus. Nietzschel on vaimsus sama palju füsioloogia asi kui hinge funktsioon. See raamat räägibki niimoodi naturaliseeritud vaimsusest.

Kui vaimsus üldse midagi tähendab, siis mõtlikkust. Mitte mõtlemist ilma tunneteta ja mitte igasugust mõtlemist, ja mõtlemist elu mõtte üle ning sügavaid tundeid, mida see mõtlemine tekitab. Nagu filosoofiagi, puudutab vaimsus elu neid aspekte, mis ei taandu karjääristrateegiatele, isiklikule psühholoogiale, kodanikuvastutusele ja majandusliku või romantilise õnne kõikumistele; küsimusi, millel pole lõplikku vastus, kuigi õpetused ja dogmad püüavad meeleheitlikult neid anda.

Aga filosoofia on liiga kaua olnud süvenenud omaenda mõistatustesse ja paradoksidesse. Nietzsche sõnul on tunnetusteooriale taandatud filosoofia surmakrampides filosoofia. Kuigi filosoofia kihab elust, on ta kuivatatum kui kunagi varem. Autor hoidub teravmeelsest filosoofiast, mis pilkab suuri küsimusi ja taandab need mõistatustele ja paradoksidele. Näiteks surm ja tragöödia tekitavad kõige mõtlematutelgi vältimatuid küsimusi, millele me ei oska vastata, kui mõtlikud me ka oleks; ent oma teravmeelsuses me leiutame palju kurioosseid mõistatusi ja paradokse mitteolemasolu kohta. Need ei seisa silmitsi vältimatuga, vaid väldivad seda. Asi pole ainult vaimsete küsimuste küsimises, vaid taipamises, et neil pole lõplikku vastust, ka siis mitte, kui meil on ühine dogma; igaüks peab neile ise vastama. Seda taibatakse, kui ollakse surmavalt haige. Vaimsus nõuab küll mõtlemist, kuid on seotud kirega. Surmahirm, lein ja meeleheide ei ole iseenesest vaimsed emotsioonid, kuid sageli on nad vaimsuse eeltingimused ja ennetused ning mõtlemine võib teha need vaimseks, nagu ka rõõmu, armastuse, usalduse ja tänulikkuse. Nii nagu mõtted ilma tunneteta pole vaimsus, ei ole seda adekvaatse mõtlemiseta ka kui tahes ülevad tunded. Vaimsus on üllad ja mõtlikud elu kired ning nende üllaste mõtete ja kirgede kohaselt elatav elu. Sinna kuuluvad armastus, usaldus, aukartus ja tarkus ning tragöödia ja surm. Vaimsusest mõtlemine ainult kontrolli kaotuse ja eesseisva surma kaudu on haiglane; mõtlemine vaimsusest ainult rõõmu ja õndsuse kaudu on lihtsameelne. Vaimsuse moodustavad kõik mõtlikud kired koos; vaimsus on elu mõtlik armastamine. Vaimsus on viimselt sotsiaalne ja globaalne, arusaamine, et oleme teistega ja maailmaga sama. Vaimsust tuleb mõista ja mina teisenemise kaudu. Meie üllad mõtted ja tunded iseenese kohta mõjutavad seda, kes me oleme, teevad meist teistsugused olendid. Hegel rõhutab vaimu teostumise pingelisust. Vaimsus on protsess, mina on protsess ja vaimsus on mina teisenemine. Mõned vaimsuse versioonid rõhutavad mina hülgamist; Solomon tahab öelda, et vaimsus on mina avardumine. Mõned vaimsuse versioonid keskenduvad hingele; aga hing ei ole fikseeritud ja igavene, vaid sama voolav kui elu. Hingejutt eeldab siiski sügavust, mida minajutul ei ole. Solomon tahab uurida naasmist tänapäeva mina juurest millegi hingetaolisema juurde naturaliseeritud vaimsuses, elu mõtlikus armastamises.

1 Filosoofia juurest vaimu ja vaimsuse juurde

Sõna "vaim" seostub entusiastlikkuse, kirglikkuse, pühendumusega; võib tähendada meeleseisundit; viitab vaimu ja keha vastandusele. Hegeli järgi on keha ja vaim üks ning kogu loodus on vaim. Ka Nietzsche püüdis Homerose ja muinaskreeklaste maailmavaadet järgides käsitada isegi hinge füsioloogilisena, kuid oleks viga sellist naturalismi ära segada teadusliku materialismiga, mis taandab vaimu ja hinge hingetule bioloogiale. Nii Hegel kui ka Nietzsche lükkasid tagasi hingemõiste, mille järgi hing ei ole siinpoolne ja looduslik, kuid ei sallinud ka hingetut vaimu ja vaimsuseta maailma. Vaim seostub ka mittemüstilise ühise kirega (meeskonnavaim, ajavaim). Nii on see sotsiaalne mõiste, nagu ilmneb ka Püha Vaimu maisematest tõlgendustest vastastikuste tunnete sidemetest vaimses kogukonnas. Hegeli varajane filosoofia ülistas varajaste kreeklaste rahvavaimu vastandina kaasaegse protestantismi võõrandavale teispoolsusele ja positiivsusele. Hilisemates töödes vastandas ta rahvamoraali vaimu moodsa moraali abstraktsetele reeglitele ja üliratsionaalsusele. Ka Hegeli poliitikas hõlmab vaim kogu maailma, ja seesama maailmavaim ületab kaasaegse religiooni lapsiku sektantlikkuse. Vaim on ühiskondlik. Ta esindab arusaamist osalemisest inimkonnas ja minast palju avaramast maailmast. Nüüd oleme hakanud nägema globaalse inimkonna reaalsust ja Maad kui ühist ohustatud kodumaad.

"Vaim" seostub ka muusade, jumalate ja jumalannade, inglite kuradite ja kummitustega. Esteetiliselt ja poliitiliselt eelistab Solomon paljude vaimudega maailma üksildasele tõelisele Jumalale. Ent vaimne maailm ei ole kuskil mujal kui siin. Meie oleme vaim, ja Solomon ei taha spekuleerida sõltumatutest vaimudest.

"Vaim" seostub ka piiritusjookidega, mis kipuvad tegema meid entusiastlikuks. Hegel mainib muretuid bakhanaale, Nietzsche nimetab oma filosoofiat dionüüsiliseks. Nietzschel tähendas dionüüsilisus oma ratsionaalse individuaalsuse tunde kaotust ja ühtsustunde saavutamist avarama kosmosega. Hegelil tähendasid bakhanaalid mõtetel ja tunnetel loomulikul moel kulgeda laskmist, ja see viib Hegeli arvates enda ja teiste ning maailma vaimuks tunnistamist. Jumalate ja joovastava joogi tihe seos vanakreeka usundis laseb taibata, et jumalad ei ole mitte teised olendid, vaid vaim meis, eriti kui oleme oma elust lõpuni ammutanud. Vaim tähendab vaimsust, meele omadust, aspekti, seisundit, olemisviisi. Vaimu peetakse liiga sageli eksklusiivselt religiooni valda kuuluvaks, aga vaimsus ja religioon on eri asjad. Vaimsus on laiem mõiste. Vaimsusel on palju tähendusi ja mooduseid, ühelgi usundil ei ole õigus pidada end tõeliseks teeks vaimsusele. Vaimsus on inimlik nähtus, elu lahutamatu osa, võib-olla isegi inimloomuse osa. Mitte et loomadel ei võiks olla midagi vaimsete kogemuste taolist, aga vaimsus nõuab ka mõisteid, mistõttu vaimsus ja intellekt käivad käsikäes. Mitte et intelligentsed inimesed oleksid vaimsemad, aga vaimsus ei ole süütu teadmatus ega rumalus. Maailma kogemine millegi enama kui vahetute stiimulite kaudu on juba tee vaimsusele. Aga vaimsus nõuab ka kriitilist küsimust "miks?", arusaamist tulevikust ja mineviku tähendusest, surma tunnistamist ning elu sattumuslikkuse ja väärtuslikkuse tunnistamist, teadlikkust traagikast, eneseteadvust ja eneserefleksiooni, tungi järelekatsutud elu poole. Mina ei ole lihtsalt maailma raam, vaid midagi sisulisemat ja salapärasemat. Me ei tea kindlalt, mis toimub teiste sees, ega ka seda, mis on enda südames. Mina ja teadvus tekitavad salapäratunde, mida sõna "hing" ei vaigista. Mingi selline teadmine võib olla ka loomadel, aga igatahes tundub, et see on piiratum ja vähem artikuleeritud kui meil. Richard Berghi sõnul paigutab inimene vaistlikult looduse muutuvate piirjoonte taha siseelu, mis sarnaneb tema enda omaga. Vaimsuse võrk tuleb heita nii laiale kui võimalik. Vaimsus ei saa hõlmata ainult inimkonda (ka mitte koos suhtega Jumala või jumalustega). Vaimsus hõlmab ka looduse. Kui vaimsus piiratakse oma sekti liikmetega, siis on see vastandlik inklusiivsusele, mida vaimsus nõuab.

Vaimsus aetakse sageli segi müstikaga. Paljud müstikud on küll olnud erakordselt vaimsed, ing isegi tavalises ja naturaliseeritud vaimsuses võib-olla arusaamine väljendamatust ja lõpmatust. Aga väljendamatus saab vaevalt vabandada banaalsusi, mida pakutakse välja vaimse tarkusena. Peab ka vahet tegema müstilisel taipamisel, et me oleme Jumalaga või maailmaga üks, ja ekslikul järeldusel, et me sellepärast ei suuda mõista, mida see tähendab. Hegel ründas oma aja romantikuid ja intuitsioniste, kes taandasid vaimu tühjale monismile ("öö, milles kõik lehmad on mustada"). Nietzsche pilas oma aja romantikuid ("sogavad vett, et see paistaks sügav"). Vaimsus küll vastandub puhttehnilisele, puhtformaalsele ja pedantsele argumentatsioonile, mis ei võta midagi elava tervikuna, vaid nõuab selle lahkamist elututeks tükkideks, aga see ei tähenda, et ta oleks mõistusevastane ja kirjeldamatu. Immanuel Kant esitas seda vastandusena maailma teadusliku tunnetuse ja meie intuitiivse teadusvälise nägemuse vahel, mis näeb maailma teleoloogiana. Võidakse väita, et seda nägemust saab väljendada ainult luules. Aga siis see peab olema filosoofiline luule, ja võib-olla on võimalik ka poeetiline filosoofia. Vaimsus on vähemasti see peen ja raskesti konkretiseeritav teadlikkus, mis ümbritseb peaaegu kõike, mis ületab väiklase omakasu. Vaimsus looduses, kunstis, armastuse ja seltsimehelikkuse sidemetes, mis kogukonda koos hoiavad, ja aukartuses elu ees on paljude usundite ja filosoofiate võti. See ei tähenda, et vaimsus oleks isetuse või minatuse vorm; Solomoni järgi on see mina avardunud vorm (mitte isekuse avardunud vorm). Selles kirglikus eneseteadvuse tundes kaob isekuse ja isetuse erinevus.

Kirjandus

• G. Elijah Dann. Retsensioon. – Review of Metaphysics, 2003, kd 57, nr 1, lk 181–183.
• Karen Wark. Retsensioon. – The RoseCroix Journal, 2004, kd 1, lk 82–84. Veebiversioon
• Lisa Herzig. Retsensioon. – World Futures: The Journal of General Evolution, 2004, kd 60, nr 5/6, lk 463–467.
• Christopher A. Sink. Wisdom of Robert Solomon: Naturalized Spirituality and Counseling. – Counseling and Values, 2008, kd 52, nr 3, lk 178–180.
• John Bishop. Secular Spirituality and the Logic of Giving Thanks. – Sophia, 2010, kd 49, nr 4, lk 523–534.
• Richard J. Colledge. Secular Spirituality and the Hermeneutics of Ontological Gratitude. – Sophia, 2013, kd 52, nr 1, lk 27–43.

Välislingid

• Massimo Pigliucci [1] blogi, 2009