Spioon

See artikkel räägib luureagendist; seriaali kohta vaata artiklit Spioonid (seriaal)

---

Maal tabatud spioonist Seitsmeaastases sõjas. Alphonse de Neuville (1880)

Spioon ehk luureagent on isik, kes kogub ja edastab salajast informatsiooni (riigisaladusi, ärisaladusi) välisriigile või konkureerivale ettevõttele.

Spioon võib olla väljaõpetatud luureohvitser, kes saadetakse välisriiki teavet koguma, või kohapeal värvatud, salajasele teabele ligipääsev isik. Argikeeles kasutatakse terminit spioon hinnangut andva organisatsiooni ja riigi kohta teavet koguva isiku kohta. Luurajaks nimetatakse aga hinnangut andva organisatsiooni ja riigi kasuks töötavat isikut.

Värbamine

Kõigepealt otsitakse spiooniks sobiv isik, seejärel püütakse teda värvata. Tänapäeval värvatakse kõige rohkem tulevasi luuretöötajaid peamiselt ülikoolidest – olenevalt sellest, milliste erialateadmistega spetsialiste läheb vaja. Suuremate luureametite kodulehtedelt võib leida isegi avalikke kontaktandmeid, kuid tavaliselt on värbaja agendi esimene kontrollija või spetsiaalne luureohvitser, kelle ülesanne on uute agentide värbamine.

Värbamiseks on peamiselt viis moodust:

• materiaalsete hüvede pakkumine (raha, auto jne),
• ideoloogiline motivatsioon (usk, poliitilised vaated jne),
• šantaaž (kompromiteeriva informatsiooni kasutamine isiku sundvärbamiseks),
• sundvärbamine (ametikohustustest sõltuvalt: näiteks sõdurile käsu korras ülesannete andmine),
• ego suurendamine (kasutatakse ära värvatava madalat enesehinnangut, teda kiites või rõhutades tema teenete suurt tähtsust).

Lääneriikides on rakenduses ka värbamiseks kasutatava motivatsioonisüsteemi nimetus MICE (Money, Ideology, Сompromise, Ego).

Koolitamine

Elukutselise luureagendi väljaõpetamine on aeganõudev ja kulukas tegevus. Suurematel luureagentuuridel on selleks riiklikult finantseeritavad erikoolid. Agent peab oskama koguda ja edastada infot vastuluurele vahele jäämata. Tänapäeval on selle tehnilise ja psühholoogilise keerukuse tõttu kutselisele luureagendile esitatavad nõuded väga karmid. Õpitakse võõrkeeli, erialatehnika kasutamist, krüptoloogiat, jälitamist, arendatakse psühholoogilist vastupidavust, tutvustatakse sihtriigi kultuuri jne. Suured erinevused on ka tulevaste välis- ja vastuluuretöötajate koolitamise vahel.

Spiooni juhtimine

Spiooni juhib kontrollija, kelleks on tavaliselt spetsiaalse ettevalmistuse saanud luureohvitser. Kontrollija jagab ülesandeid ja võtab vastu kogutud informatsiooni. Sageli püütakse salastatust hoida sellisel viisil, et info saaja ja spioon kokku ei puutu. Sellisel juhul kasutatakse nn postkaste. Postkastid jagunevad elusaks ja elutuks postkastiks (elus postkast on isik, kelle ülesanne on info edastamine ühelt isikult teisele). Elusat postkasti nimetatakse tavaliselt kulleriks.

Spiooni tegutsemine

Erinevalt filmides nähtust ei ole reaalsel spioneerimisel midagi ühist põnevate tagaajamiste ja tohutute tulistamisstseenidega. Tüüpiline spioon on tavaliselt isik, kellel on ligipääs salastatud andmetele ja kes on materiaalsete hüvede või ideoloogiliste kaalutluste tõttu nõus edastama dokumente ja nende koopiaid teisele riigile või konkureerivale firmale. Peamine hulk informatsiooni, mis luureametkond analüüsiks saab, ei ole ülisalajase loomuga. Näiteks analüüsivad luureametkonnad tavalist, ajakirjanduses avaldatud informatsiooni. Tänapäeval moodustab suurima osa informatsioonist majanduslikel kaalutlustel kogutud teaduslik-tehniline info, mille saamiseks värvatakse teiste riikide tööstuste ja teaduslaborite spetsialiste.

Legend

Välisriigi luuretöötaja tõelise identiteedi varjamise aluseks on reaalselt eksisteeriva isiku või väljamõeldud isiku elulugu ehk legend. See on vajalik, et vastuluurele, või ka näiteks tavalist rutiinset kontrolli tegevale politseinikule mitte vahele jääda. Sageli luuakse legend ja selle toetamiseks kasutatavad isikut tõendavad dokumendid nii reaalsetest kui ka väljamõeldud osadest. Eesmärk on selle vastupidavus kontrollile. Tulevane spioon elab eelnevalt aastaid mõnes teises riigis, kus ta saab ehtsad väljaantud dokumendid ja ümbritseb ennast isikutega, kes tema olemasolu selles kohas võivad hiljem kinnitada. Legendide ja nende toetamiseks kasutatavate isikut tõendavate dokumentide loomiseks on igas luureametkonnas spetsiaalne osakond, mille ülesandeks on dokumentide võltsimine ja uute isikute väljamõtlemine, identiteedivargused ja nendele usutava katteloo loomine ning seejärel tulevase spiooni sobitamine legendi. Kontrollimisel vastupidava legendi loomine ja ettevalmistamine on aeganõudvam, kuid legend on selle tõttu tehniliselt keerukam.

Allumine

Iga spioon kuulub tavaliselt mingisse spioonide gruppi või võrgustikku. Spioon ise ei pruugi teiste olemasolust midagi teada, tema ainuke kokkupuude on teda juhtiva kontrollohvitseri või kulleriga. Kontrollija omakorda allub residendile, kes teises riigis asuvat luureteenistuse legaalset (diplomaatilist kaitset kasutavad agendid) või illegaalset filiaali ehk nn residentuuri juhib. Resident allub luureameti mingile kindlale osakonnale, vastavalt organisatsiooni sisemisele tööjaotusele. Üks resident võib juhtida ka mitmeid spioonigruppe, samuti võib ühes riigis olla mitmeid teineteisest sõltumatuid residentuure. Spiooni juhtivaid kontrollijaid ja nendega sidet pidavaid kullereid vahetatakse aeg-ajalt salastatuse või koostöö sujuvuse huvides. Väga tähtsatele spioonidele suunatakse kogenud kontrollijaid või neid juhitakse hoopis elutute postkastide kaudu ning nende alluvus ei ole üldse nn. residentuuripõhine, vaid nende kontrollija allub otse mõnele kõrgele luurejuhile. Nii minimeeritakse veelgi isikute ringi, kes spioonist midagi teavad.

 Pikemalt artiklis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene peavalitsus

Sidepidamine

Spioon peab edastama kogutud informatsiooni. Selleks võib ta kasutada:

a) tehnilisi sidevahendeid (raadiojaama, telefoni, satelliitsidet, elektroonilisi sidevahendeid jne)

b) elutut postkasti ehk varem kokkulepitud kohta, kuhu info jäetakse. Tavaliselt on selleks spetsiaalselt ettevalmistatud peidikud. Tänapäeva elutu postkast on väliselt loomulik ese (näiteks tänavakivi), mis sisaldab kõrgtehnoloogilist tehnikat (näiteks on võimeline wifit kasutavast sülearvutist või pihuarvutist laadima väga kiirelt andmeid) ja kindlasti ka enesehävitamistehnikat (põletab sisu; kustutab kettad nii, et neid ei saaks taastada jne). Nende loomisega tegelevad igas luureametkonnas spetsiaalsed osakonnad. Elutuks postkastiks võib olla ka ajakirjandus, näiteks kuulutusteleht, internetileht või sotsiaalmeedia.

c) elusat postkasti ehk kullerit. Need on agendid, kelle ainukeseks ülesandeks on andmete kohaletoimetamine. Kullerite kasutamise eeliseks on jälitamise kontrollimise võimalikkus ja kokkupuute vältimine kontrollija ja spiooni vahel. Puuduseks liigne infoteadlikkus ning samuti kiputakse neid operatsioonide kasu nimel kergekäelisemalt ohverdama.

d) edastamist otse kontrollijale. Kontrollija kasutamine on küll suure turvalisuseriskiga, kuid sageli väga vajalik agendi psühholoogilise stabiilsuse tagamiseks. Tähtsal agendil on kõigest üks kontrollija, kes tegeleb ainult temaga. Kontakt reaalse inimesega on paljude riigireeturite töös hoidmisel efektiivsem kui elutute postkastide kasutamine.

e) pöördumist saatkonda. Diplomaadid on saanud oma töö tõttu teatava luurealase väljaõppe (kuid mitte kõik ei ole luureohvitserid). Saatkonda pöördumine on luureajaloos üsna tavaline juhtum. Miinuseks see, et saatkondi jälgitakse rutiinselt vastuluure poolt ning seetõttu on suur võimalus, et info edastamine või edastamise katse jääbki ühekordseks juhtumiks.

Vahelejäämine

Ajalugu teab enamasti ainult neid spioone, kes on vahele jäänud. Üksikuid tippspioone on avalikustatud ka pärast nende surma, kuid edukate spioonide tegevust varjatakse üldiselt nii kaua, kui see on võimalik. Seda seetõttu, et varjata, millisest allikast ja millist informatsiooni on saadud. Loomulikult saab nende edukuse kogemust kasutada hiljemgi.

Peamised vahelejäämise põhjused:

a) ülejooksiku või topeltagendi edastatud informatsioon,

b) oma isiku paljastamine kolmandatele osapooltele (see on ka põhjus, miks residentuur hoiab oma spioonide eraelul väga täpselt silma peal),

c) vastuluure analüüsil põhinev sissekukkumine (vastuluureametid analüüsivad vastase kätte sattunud info võimalikku päritolu. Kuna salajase info omajaid on üldiselt väga vähe, siis on pikaajalise luureinfo analüüsimise abil võimalik leida spionaažis kahtlustatavad),

d) sissekukkunud spioonilt ülekuulamisel saadud info,

e) üleminek vastase poolele (Sellisel juhul võidakse sinust teha ka topeltagent ehk isik, kes hakkab uue "tööandja" juhtimisel töötama oma esialgse "tööandja" vastu. Topeltagenti nimetatakse ka mutiks),

f) nn inimlik viga, s.t spiooni enda hooletusest tehtud viga, mis võimaldab tema isiku paljastamise.

Vältimine

Vahelejäämise vältimiseks minimeeritakse isikute arv, kes spiooniga kokku puutuvad. Samuti antakse spioonile luureametisisene varjunimi, millega teda dokumentides tähistatakse ning mida aegajalt vahetatakse. Kokkusaamised spiooniga on eelnevalt planeeritud. Spiooni teekond kokkusaamispunkti on kindlaks määratud ja tavaliselt üsna pikk, keeruline ja kellaajaliselt täpselt paigas. Selle jooksul kontrollitakse, et spiooni ei jälitataks. Tähtsamate agentidega kokkusaamiste või info üleandmiste arv minimeeritakse, et vähendada ohtu. Agenti kontrollitakse pidevalt, vähendamaks topeltagendi õnge sattumist. Tema motivatsiooni püütakse üleval hoida; raha eest tegutsevate agentide puhul on see lihtsam, ideelistel alustel tegutsejaid on aga märgatavalt raskem motiveerida. Samas on viimased kindlamad ning risk topeltagendiks muutumiseks palju väiksem kui materiaalsete hüvede või šantaažiga värvatute puhul.

Tagajärg

Üks vahele jäänud agent tähendab üsna suuri kahjusid ka tema "tööandjale". Kõik temaga kokku puutunud luureagendid on potentsiaalsed vahelejääjad ja seetõttu on esmatähtis nende välja viimine riikidest, kes võivad nad arreteerida. Pikalt spiooniks olnute puhul võib see tähendada terve residentuuri tagasikutsumist. See on keeruline, kallis ja aeganõudev tegevus ning seetõttu on sellisteks juhtumiteks läbimõeldud tegevuskavad, kuhu kaasatakse peale luureagentide ka diplomaate ja eriüksusi. Märgatavalt kahjulikum igale spiooni juhtivale luureametkonnale on sattumine olukorda, kus vastase luure suudab agendi üle värvata. Teise luureametiga koostööd tegev, kuid esmast värbajat pettev nn. topeltagent võib külvata palju segadust: reeta esialgse tööandja agente ja plaane, saata desinformatsiooni (ehk valeinfot) ning muuta topeltagendiks ka teisi agente. Kõige kuulsamad vahelejäänud agendid ongi just nimelt nn topeltagendid, kelle esialgseks ülesandeks oligi olla topeltagent, imbudes vastase luureteenistusse. Ajaloo kuulsaim spioon Kim Philby imbus nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriikide luureteenistusse, töötades neis juhtivatel ametikohtadel, olles algusest peale tegelikult Nõukogude Liidu luureameti KGB agent.

Karistused

Spionaaž on riigivastane kuritegu ja üks karmimalt karistatavaid kuritegusid läbi aegade. Sõjaolukorras on spionaažis süüdi mõistetu karistuseks peaaegu eranditult surmanuhtlus. Rahu ajal on spiooni karistus võrdne muude raskete kuritegude sooritajate karistustega. Eesti Vabariigis on selleks kuni eluaegne vabadusekaotus.

Tuntud spioone

• Rudolf Abel
• Oleg Gordijevski
• Kim Philby
• Ethel Rosenberg ja Julius Rosenberg
• Herman Simm
• Richard Sorge
• Nikolai Trankmann
• Juhan Tuldava

Vaata ka

• Topeltagent
• Johann Heinrich Amadeus de Graaf ("Johnny X")
• Peibutusagent
• Spionaaž
• Sõjaväeluure
• Riigisaladus
• Luureagentuur
• Kaitsepolitseiamet
• Välisluureamet
• Vastuluure
• Välisluure