Spekter (füüsika)
Spekter (ladina keeles spectrum välimus) on füüsikalise suuruse või omaduse jaotus protsessi või nähtuse koostisosade (lainepikkus) tunnuse järgi. Selleks tunnuseks on enamasti sagedus, aga võib olla ka mass ja energia.[1] Näiteid:
- elektromagnetkiirguse spektrid (vt ka Elektromagnetspekter):
- kiirgusspekter – kiirguse intensiivsuse sõltuvus kiirguse sagedusest;
- neeldumisspekter – kiirguse aines neeldumise tugevuse sõltuvus kiirguse sagedusest;
- ergastusspekter – kiirguse poolt mingi sekundaarse protsessi tekitamise efektiivsuse sõltuvus kiirguse sagedusest;
- massispekter – osakeste esinemissageduse sõltuvus nende massist (nt massispektroskoopias);
- helispekter – heliintensiivsuse jaotus heli eri sagedusega koostistoonide vahel.
Kiirguse sagedusala järgi eristatakse raadiokirguse, infrapunakiirguse, valguskiirguse, ultraviolettkiirguse, röntgenikiirguse ja gammakiirguse spektrit.
Spekter võib olla pidev või diskreetne (mittepidev). Pidev spekter ehk pidevspekter on näiteks mustkiirguril. Diskreetne spekter võib esineda joonspektrina ja ribaspektrina.
Valge päikesekiirguse kimbu lahutas prisma abil spektrivärvusteks (violetist sujuvalt punaseni muutuva värvusega ribaks) Isaac Newton 1666. aastal.[1]