Mine sisu juurde

Sotsialistlik Partei (Prantsusmaa)

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib 1969. aastal asutatud Prantsusmaa parteist. "Prantsusmaa Sotsialistlik Partei" ja "Prantsuse Sotsialistlik Partei" suunab siia. Mitte segi ajada: Prantsusmaa Sotsialistlik Partei (1902), Prantsuse Sotsialistlik Partei (1919), Prantsusmaa Sotsialistlik Partei – Jean Jaurès' Liit, Prantsuse Sotsialistlik Partei (1902) ja Prantsuse India Sotsialistlik Partei.
Sotsialistlik Partei
Parti socialiste
Esimene sekretär Olivier Faure
Asutamine 1969 (56 aastat tagasi)
Peakorter Pariis
Ideoloogia Sotsiaaldemokraatia
Euroopameelsus
Poliitiline spekter Vasaktsenter kuni vasakpoolsus
Koalitsioon Uus Ökoloogiline ja Sotsiaalne Rahvaliit
(2022–2024)
Uus Rahvarinne
(2024-)
Europarlamendi fraktsioon Euroopa Sotsialistlik Partei
Kohti Rahvuskogus 65/577
Kohti Senatis 63/348
Liikmete arv 47 000 (2024)
Värvid      Roosa
     Roheline
Meediakanal Le Populaire (1969–1970)
Koduleht www.parti-socialiste.fr

Sotsialistlik Partei (prantsuse keeles Parti socialiste, PS) on Prantsusmaa erakond. See varieerib maailmavaatelt vasaktsentrismist vasakpoolsuseni, PS on sotsiaaldemokraatlik ja euroopameelne.[1][2][3][4][5][6][7][8][9][10] Aastakümneid oli Sotsialistlik Partei nn Prantsuse Vasaku suurim erakond ning üks viienda vabariigi kahest suuremast erakonnast: 20. sajandi lõpus koos Rassemblement pour la République'iga ja 21. sajandi alguses koos Rahvaliikumise Liiduga. Aastast 2018 juhib erakonda Olivier Faure. Prantsusmaa Sotsialistlik Partei on Euroopa Sotsialistliku Partei, Progressiivse Allianssi ja Sotsialistliku Internatsionaali liige.

Sotsialistlik Partei tekkis aastal 1969, kui liitusid Tööliste Internatsionaali Prantsuse Sektsioon, François Mitterrandi Vabariiklike Institutsioonide Konvent ja mõned väiksemad poliitilised liikumised. Seitsmekümnendatel ületas PS-i toetus Prantsuse Kommunistliku Partei oma. Sotsialistid said võimule aastal 1981, kui Mitterrand valiti presidendiks. Rahvuskogus oli PS-l valitsev enamus aastatel 1981–1986 ja 1988–1993. Mitterrandi mantlipärija Lionel Jospin kaotas 1995. aasta valimised konservatiiv Jacques Chiracile, kuid oli peaminister aastatel 1997–2002. Jospin kaotas Chiracile ka 2002. aasta valimistel.

2007. aasta presidendivalimised kaotas PS-i kandidaat Ségolène Royal konservatiiv Nicolas Sarkozyle. 2012. aasta valimistel saatis PS-i François Hollande'i (erakonna juht aastatel 1997–2008) edu ning ta valiti presidendiks. Hollande'il tuli rinda pista kõrge töötuse määra, džihadistlike terrorirünnakute ja madalate reitingutega. Lisaks tekkis tema ajal PS-i siseopositsioon frondeurs (mässulised). 2017. aasta presidendivalimistel sai sotsialist Benoît Hamon alles viienda tulemuse. Parlamendivalimistel aastal 2017 jäi PS neljandaks ning aastal 2022 kuuendaks.

Mitmed PS-i liikmed on olnud tegevad rahvusvahelisel tasandil: Jacques Delors oli Euroopa Komisjoni president aastatel 1985–1994, Dominique Strauss-Kahn oli Rahvusvahelise Valuutafondi juht aastatel 2007–2011, Pascal Lamy oli Maailma Kaubandusorganisatsiooni peadirektor aastatel 2005–2013.[11][12][13] Erakonna liikmete arv oli pikalt languses: 173 486 aastal 2012, 60 000 aastal 2014, 42 300 aastal 2016 ja 22 000 aastal 2021.[14][15][16][17] Aastal 2023 teatas erakond, et PS-s on 41 000 liiget.[18] Aastal 2024 oli erakonnas väidetavalt 47 000 inimest.[19]

  1. ↑ Paul Statham (2007). "Political communication and European integration and the transformation of national public spheres: a comparison of Britain and France". John Erik Fossum; Philip R. Schlesinger (toim-d). The European Union and the Public Sphere: A Communicative Space in the Making?. Routledge. Lk 127. ISBN 978-1-134-17462-1.
  2. ↑ Liubomir K. Topaloff (2012). Political Parties and Euroscepticism. Palgrave Macmillan. Lk 171. ISBN 978-0-230-36176-8.
  3. ↑ Chrisafis, Angelique (29. jaanuar 2017). "French Socialists choose leftwing rebel Benoît Hamon for Élysée fight". The Guardian. Paris. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2017. Vaadatud 28. aprillil 2018.
  4. ↑ De La Cerda, Nicolás; Gunderson, Jacob R. (7. november 2023). "Are party families in Europe ideologically coherent today?". European Journal of Political Research. 63 (3): 1208–1226. DOI:10.1111/1475-6765.12638. ISSN 0304-4130.
  5. ↑ David, Romain (12. juuli 2022). "Faut-il voir dans le virage à gauche d'Olivier Faure l'influence des insoumis ?". Public Sénat (prantsuse). Originaali arhiivikoopia seisuga 24. aprill 2024. Vaadatud 16. juunil 2024.
  6. ↑ "Officiellement intronisé premier secrétaire du PS, Olivier Faure promet une ligne "vraiment à gauche, vraiment réaliste"". France Info (prantsuse). 30. märts 2018. Vaadatud 16. juunil 2024.
  7. ↑ "LE PARTI SOCIALISTE : À GAUCHE, MAIS AVEC QUI ?". Fondation Jean Jaurès (prantsuse). 25. jaanuar 2023. Vaadatud 20. juunil 2024.
  8. ↑ The Parti Socialiste is widely described as social-democratic:
  9. ↑ "France". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. august 2020. Vaadatud 29. detsembril 2021.
  10. ↑ "Our national parties | Socialists & Democrats". www.socialistsanddemocrats.eu (inglise). Vaadatud 15. juunil 2024.
  11. ↑ European Commission – Discover the former Presidents, originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2007, vaadatud 21. septembril 2009
  12. ↑ "IMF Managing Directors". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. september 2018. Vaadatud 20. juunil 2012.
  13. ↑ "Previous GATT and WTO Directors-General". WTO. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. mai 2020. Vaadatud 20. juunil 2012.
  14. ↑ "Olivier Faure réélu à la tête du Parti socialiste". 17. september 2021. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. september 2021. Vaadatud 10. aprillil 2022.
  15. ↑ Ludovic Galtier (30. november 2016). "Parti socialiste : 42.300 adhérents seraient à jour de cotisation". RTL. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2017. Vaadatud 6. aprillil 2017.
  16. ↑ "PS : 60.000 militants PS à jour de cotisations". Parti socialiste. 30. november 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. august 2016. Vaadatud 30. novembril 2014.
  17. ↑ "PS: Résultats officiels validés" (PDF). Socialist Party. 12. oktoober 2012. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. november 2013.
  18. ↑ web, À propos de l'auteur Fabrice de Comarmond Facebook Twitter Site. "Plus de 41 000 adhérents sont appelés à voter dans le cadre du Congrès de Marseille". Parti Socialiste (prantsuse). Originaali arhiivikoopia seisuga 6. jaanuar 2023. Vaadatud 5. veebruaril 2023. {{cite web}}: parameetris |first= on üldnimi (juhend)
  19. ↑ "Le Parti socialiste lance une campagne d’adhésion et revendique 47 000 membres". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. november 2024. Vaadatud 21. novembril 2024.
  • Bell, David S., and Byron Criddle. Exceptional Socialists: The Case of the French Socialist Party (2014).
  • Bell, David Scott, and Byron Criddle. The French Socialist Party: The emergence of a party of government (1988).
  • Bell, David. François Mitterrand: a political biography (2005).
  • Cole, Alistair. "The French Socialist Party and Its Radical Ambiguity." French Politics, Culture & Society (2011) 29#3 pp: 29–48.
  • Cole, A., S. Meunier, and V. Tiberj. "From Sarkozy to Hollande: The New Normal?" in Developments in French Politics 5 (Palgrave Macmillan, 2013), edited by A. Cole, S. Meunier, and V. Tiberj, pp 1–18.
  • Cole, Alistair. François Mitterrand: A study in political leadership (1994).
  • Cole, Alistair M. "Factionalism, the French socialist party and the fifth Republic: An explanation of intra‐party divisions." European Journal of Political Research (1989) 17#1 pp: 77-94.
  • Colton, Joel. Léon Blum: humanist in politics (1987).
  • Criddle, Byron. Socialists and European integration: a study of the French Socialist Party (1969).
  • Graham, Bruce Desmond. Choice and democratic order: the French Socialist Party, 1937-1950 (2006).
  • Greene, Nathanael. Crisis and decline: The French socialist party in the popular front era (1969).
  • Grunberg, Gérard (2014). "Le Socialisme français en crise". Modern & Contemporary France. 22 (4): 459–471. DOI:10.1080/09639489.2014.957961. S2CID 144598638.
  • Noland, Aaron. The Founding of the French Socialist Party (1893-1905) (1956).
  • Northcutt, Wayne. Mitterrand: A political biography (1992).
  • Northcutt, Wayne. "François Mitterrand and the political use of symbols: the construction of a centrist republic." French Historical Studies (1991) pp: 141–158.
  • Northcutt, Wayne (1991). "François Mitterrand and the Political Use of Symbols: The Construction of a Centrist Republic". French Historical Studies. 17 (1): 141–158. DOI:10.2307/286282. JSTOR 286282.
  • Ross, George (1995). "Machiavelli Muddling Through: The Mitterrand Years and French Social Democracy". French Politics and Society. 13 (2): 51–59. JSTOR 42844466.
  • Short, Philip. Mitterrand: A Study in Ambiguity (2013).
  • Wall, Irwin. France Votes: The Election of François Hollande (Palgrave Macmillan, 2014).

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sotsialistlik_Partei_(Prantsusmaa)&oldid=7022305"