Sotsiaalne areng
Sotsiaalne areng (inglise social development) on (inimeste või ühiskonna[viide?]) üldise heaolu paranemine, mida mõõdetakse selliste sotsiaalsete indikaatoritega, nagu keskmine eluiga, laste suremus, kirjaoskus, sotsiaalteenuste osutamine; tänapäeval lisatakse inimkeskse arengu kontekstis näitajatena ka vaeste kogukondade elujärje parandamine, kogukonnajuhtimine, omavõim ja keskkonnaanalüüs[1].
Sotsiaalne areng edeneb näiteks haridus-, tervise- ja elamumajandusprogrammide ning avalikele teenustele parema juurdepääsu võimaldamise kaudu[1].
Sotsiaalne areng väljendub ühiskonda ja selle korraldust kajastava filosoofilise mõtte arengus ning sotsiokultuurilises evolutsioonis. Ühiskonna sotsiaalse arengu tase ilmneb domineerivas sotsiaalses korras ja riigikorralduse vormis.
Teoreetilised selgitused[muuda | muuda lähteteksti]
Ühiskonna sotsiaalne areng toimub aeglaselt, enamasti põlvkondade vahetumise käigus (kvantitatiivne areng), kuid see võib toimuda ka järsku kui keskkond (looduslikud kataklüsmid, ikaldus, sõda jms) muutub ja see omakorda põhjustab revolutsioonilisi (kvalitatiivne murrang) muutusi.[2]
Teaduses põhjendatakse muutusi erinevalt:
G.W.F. Hegeli dialektiline loogika põhineb erinevate jõudude vastandmõjul. Valitsevale olukorrale vastanduv antitees põhjustab esmalt konflikt ja seejärel kasvab sellest kriisi käigus välja kvalitatiivselt uuel tasandil olev lahendus.
Karl Marx arendas edasi dialektilise vastasmõju teooriat, kuid lisas sellele materialistliku ajalookäsitluse. Tulemuseks oli teooria, mis selgitas sotsiaalset arengut ühiskondliku klassivõitluse kaudu.
Thomas Kuhn uuris teadusrevolutsioonide olemust ning väitis saadud kogemusest lähtudes, et inimesed jätkavad valitseva paradigma kasutamist niikaua, kuni pole ilmunud paremat sellist.
Herakleitos, Vana-Kreeka filosoof Ephesose linnast (6 sajand eKr), väitis, et keegi ei saa kaks korda astuda samasse jõkke. Sellega pidas ta silmas, et nagu vesi nii ka aeg viib minema hetke reaalsuse mistõttu keskkond muutub jätkuvalt. See tähendab taas pidevat elukeskkonna muutumist vastandite ühtsuses. Selle edasiarenduseks võib nimetada SEED-SCALE teooriat, mis analüüsib sotsiaalsete muutuste toimumise ja nende eduka teostamise viise.
Daodejing, Hiina filosoofi (6 sajand eKr), kasutas samuti voolava vee metafoori muutuste protsessi ilmestamiseks. Ta rõhutas seejuures, et kuigi vesi on pehme ja voolav, kulutab ta lõpuks ära ka kõige tugevama kivi ehk sotsiaalne areng aeglane, püsiv ja vältimatu.
Will Grant on oma raamatus "Four Levels of Action" kirjeldanud sotsiaalse arengu nelja muutuste tasandit: inimese individuaalne tasand; sõbrad ja perekonna tasand; kogukonna ja institutsiooniline tasand; majandus ja poliitika tasand. Oma töös rõhutas ta, et muutused toimuvad üksikisiku tasandil kuid ilmnevad järgmistel tasanditel.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Inimene
- Inimarengu indeks
- Isiksus
- Personalism
- Riikide loetelu inimarengu indeksi järgi
- Sotsiaalne kord
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 01.10.2012)
- ↑ Haferkamp, Hans, and Neil J. Smelser, editors. (1992). Social Change and Modernity. Berkeley: University of California Press.
- ↑ Will Grant (18.02.2020). "Will Grant Four Levels of Action".