Mets-karihiir

Mets-karihiir
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Putuktoidulised Eulipotyphla;
Sugukond	Karihiirlased Soricidae;
Perekond	Karihiir Sorex;
Liik	Mets-karihiir;
Binaarne nimetus
	Sorex araneus; Linné, 1758
	; Mets-karihiire levila

Mets-karihiir (Sorex araneus) on liik väikesi imetajaid karihiirlaste sugukonnast karihiirte perekonnast. Ta on levinud ka Eestis. Samas perekonnas on veel laane-karihiir, väike-karihiir ja kääbus-karihiir ning samas sugukonnas ka vesimutt.

Süstemaatika ja evolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Mets-karihiir on karihiire perekonna alamperekonda Sorex kuuluv tüüpliik. Liik jaguneb mitmeks alamliigiks, mille piirid on täpselt määratlemata. Eestis esineb alamliik Sorex araneus araneus. Alamliigid võib omakorda jaotada ligi neljakümneks kromosoomrassiks vastavalt Robertsoni translokatsioonide esinemisele, molekulaargeneetiliselt defineeritud mets-karihiire alamliikide vahel esineb arvukalt hübriide. Talle lähimad sugulasliigid karihiirte perekonnas on seni teadaolevatel andmetel atlandi karihiir ja pürenee karihiir.

Paleontoloogilised andmed võimaldavad mets-karihiire fülogeneesi jälgida varapleistotseenini, kui esines liik Sorex runtonensis, keda peetakse mets-karihiire otseseks eellaseks. Ta oli praegusest mets-karihiirest veidi kogukam ja sarnanes kõige rohkem atlandi karihiirega. Pleistotseeni lõpu poole esines ka vahevorm, keda käsitletakse mõnikord omaette liigina Sorex subaraneus. Tänapäevane mets-karihiir kujunes välja hiljemalt Mindeli-Rissi jäävaheajal.

Kehaehitus ja välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Karihiir meenutab esmapilgul hiirt, kuid erinevalt hiirtest on ta silmad väikesed, koon pikk ja kärsjas, kõrvad väikesed ja karvastiku varjus. Karvastik on sametjas, seljal tume- kuni mustjaspruun, külgedel heledam pruun, kõht hall, mokad valkjad, käpad hõredate heledate karvadega, saba pealt pruun, alt hall. Talvekarvastik on tumedam ja tunduvalt pikem kui suvine. Noored on täiskasvanuist hallikama karvaga. Tüvepikkus on 54–90 mm, saba 33–50 mm. Nisasid on 6. Karihiir kaalub 5–15 g. Karihiire kolju kasvab kiiremini kui ülejäänud keha, mistõttu noored isendid on ebaproportsionaalselt suure peaga. Kolju kondülobasaalpikkus täiskasvanuna on 17,8–19,5 mm. Hambaid on 32, nad on pruunitipulised. Teine ülemine vahehammas on suurem kui kolmas (see on kindel eristustunnus väike-karihiirest). Munandid ja muud suguelundid on suured ja moodustavad kuni 10% kehakaalust. Ajal, kui ei paarituta, paiknevad nad kehaõõnes. Paaritumisperioodil suurenevad ka keha tagaosas paiknevad muskusenäärmed.

Mets-karihiirtel on avastatud Deneli nähtus, mis väljendub selles, et mida karmima talvega paigas ta elab, seda lamedam on tema kolju. Kõige lamedama koljuga isendeid on avastatud talvel Jakuutiast.

Toitumine ja füsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu enamik karihiiri, vajab mets-karihiir väga palju toitu. See on osaliselt tingitud soojuskadudest väikeste kehamõõtmete tõttu, osaliselt söödud toidu vähesest omastamisest, samuti energiakadudest aktiivse liikumise tagajärjel. Ööpäevas söödav toidu kogus ületab tavaliselt tunduvalt isendi enda kaalu. Näljasurm saabub umbes 11-tunnise söömata oleku järel.

Karihiir toitub peamiselt putukatest, nende vastsetest, ämblikest, vihmaussidest ja limustest, võimaluse korral ründab ja sööb ka hiirepoegi, noori konni, samuti raibet, mõnikord ka taimtoitu (okaspuude seemneid). On täheldatud ka kannibalismi.

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Karihiire sigimisperiood Eestis kestab aprillist septembrini. Emasloom ehitab taimevartest, lehekõdust ja samblast pesa, mis asub põõsa juurte all, närilise mahajäetud urus või mujal varjulises kohas. Innaajal on emane paaritumisvalmis vaid pikemate vaheaegade järel 1 ööpäeva korraga. Paaritudes hammustab isane emaslooma kaelapiirkonda, mistõttu on tiineid emaseid võimalik ära tunda armide järgi kaelal. Aastas tuuakse ilmale 1–3 pesakonda, tiinus kestab ligikaudu 30 päeva.

Korraga toob emane ilmale kuni 12 poega. Imetamine kestab umbes 30 päeva. Poegade eest hoolitseb ainult emasloom. Algul on pojad paljad, pimedad ja suletud kõrvaavadega. Karvastik hakkab arenema umbes 9., silmad avanevad 16. elupäeval. Umbes kolmenädalastena hakkavad pojad ka ise saaki püüdma. Suguküpseks saavad nad enamasti järgmisel suvel.

Levik ja elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Mets-karihiir on levinud kogu Euraasia põhjapoolses osas, v.a Iirimaal. Levila põhjapiir ulatub kohati Põhja-Jäämereni, lõunapiir kulgeb Lõuna-Euroopast, Väike-Aasiase ja Palestiinase Kesk-Mandžuuriani. Samuti elab ta Kagu-Aasias ning peaaegu kogu Põhja-Ameerikas. Eraldiseisvad kuivade aladega eraldatud areaali osad on Krimmis ja Kaukaasias. Steppides saab ta elada ainult jõeorgudes, poolkõrbetes ja kõrbetes aga puudub täiesti.

Tema elupaigad on eelkõige seotud metsade ja põõsastikega, kuid neid esineb ka tiheda taimestikuga avamaastikel. Aeg-ajalt satuvad nad toiduotsingul ka taimestikuvaesematesse paikadesse, neid on püütud nii Eesti laidudelt kui liivaluidetelt.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Karihiir on kogu ööpäeva aktiivne, tehes mõnekümneminutilisi puhkepause. Kuna ta peab väga palju sööma, siis ei hooli ta ööpäevasest rütmist, vaid jagab pika päeva kümmekonnaks nii-öelda oma päevaks.

Mets-karihiir veedab aega peamiselt toitu otsides: ringi joostes, aeg-ajalt peatudes, kuulatades ja nuuskides. Talvel on ta vähem aktiivne, veetes umbes 80% ajast maa all või lume all lehekõdus. Ta uuristab lumme rohkeid käike. Saaki leiab ta peamiselt haistmise abil, ruumis orienteerumisel kasutab ka kajalokatsiooni. Tema liikumiskiiruseks taimestikus on mõõdetud kuni 1 km/h. Mets-karihiir ujub hästi, erinevalt teistest karihiirtest on ka üsna hea ronija.

Mingit elusolendit kohates käitub mets-karihiir enamasti agressiivselt. Ta on üksildase eluviisiga, v.a innaajal. Siis esineb isaste vahel ägedaid võitlusi, mida saadab vali väga kõrgetooniline piiksumine. Mets-karihiirel on kindel maa-ala, mille suurus on 100–1000 m² (tavaliselt 370–630 m²).

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Karihiired on väga tähtsad selgrootute arvukuse reguleerijana.

Looduslikke vaenlasi on tal vähe, enamik kiskjaid ei söö karihiiri arvatavasti nende vastumeelse muskuselõhna tõttu, kuigi vahel murravad. Oluliseks toiduobjektiks on karihiired madudele, teatud määral ka siilidele ja muttidele. Lindudest on nende suurimad vaenlased kakulised ja toonekured.

Hinnangute järgi hukkuvad pooled mets-karihiired esimese kahe elukuu jooksul. Mets-karihiire maksimaalne eluiga looduses on 15–23 kuud. Nad on Eestis ühed arvukaimad pisiimetajad, moodustades mõnes paigas arvuliselt kuni 50% pisiimetajatest (tüüpiline fooniliik). Kõige rohkem on karihiiri suvel (asustustihedus 42–100 isendit hektaril), talvel nende arvukus väheneb tunduvalt.