Solargraafia

Solargraafia on üks analoogfotograafia liike, kus foto jäädvustamiseks kasutatakse isetehtud pinhole-kaamerat (kaamera, mille objektiiv on nõelaauk). Foto peamiseks komponendiks on päikese teekond üle taevalaotuse: iga triip kujutab endast ühte päeva ja triibu puudumine pilves ilma.

Tänu pikkadele säriaegadele solariseerub kujutis negatiivina fotopaberi pinnale ning kahaneb oluliselt paberi valgustundlikkus, mis võimaldab säritatud paberit hiljem skänneerida. Paraku tuleb digitaalse kujutise saamiseks ohverdada negatiiv, kuna paberi valgustundlikkus pole täielikult kadunud ja kvaliteetselt on negatiivi võimalik skänneerida vaid korra, enne kui skänneri valgus kujutise hävitab. Nii annab valgus kujutise ja hiljem hävitab selle.

Pildistamise lõpptulemust mõjutavad suuresti ka ilmastikutingimused, mis jätavad igale säritusele ettearvamatu jälje. Kõik need tegurid üheskoos muudavad iga võtte maailma peegelduseks ajaruumis, mille ühendab tervikuks päikese teekond üle taevalaotuse.

Tegemist on fotograafia ajaloo mõistes suhteliselt värske leiutisega, esimesed Slawomir Decyki, Pawel Kula ja Diego Lopez Calvini tehtud solarid jõudsid veebiavarustesse alles aastal 2000. Tehniliselt kuulub solargraafia aga fotograafiliste meetodite algupärandisse, sarnanedes oma olemuselt pinhole-fotograafiaga. Traditsioonilisest pinhole’ist eristavad solargraafiat pikad säriajad ja fotokeemiavaba protsess.

Selle analoogfotograafia liigiga on tegelenud ka Kristian Saks.

Tööprotsess

Kaameraks võib kasutada erinevaid topse, purke või karpe eeldusel, et need on valgus- ja ilmastikukindlad. Mida suurem on purk, seda kvaliteetsem on sealt hiljem saadav negatiiv, kuid seda paremini torkab kaamera silma möödakäijatele, kes võivad uudishimust töö ja vaeva rikkuda. Joogipurgid on kõige lihtsamini kättesaadavad, kuid keeratava kaanega purkide ettevalmistamisele kulub vähem aega, kaas on kinnikeeratav ja purgid peavad palju kauem vastu.

Joogipurkidel tuleb üks ots eemaldada, et saaks kindlustada objektiiv ning sinna edasi sisse panna fotopaberi. Purgi otsa eemaldamiseks on hea kasutada purgiavajat.

Kõigepealt tuleb nii seest kui ka väljast musta värviga üle värvida. Seest värvimine välistab valguse tahtmatu peegeldumise. Väljast värvimine muudab purgi halvemini märgatavaks.

Kõige tähtsam osa on purgi seina sisse augu tegemine. Objektiivi saavutamiseks on soovitatav kasutada nõela, sest sellega tuleb piisavalt väike auk mille läbi tuleb küllalt valgust pildi valmimiseks. Tehtud auk peaks olema nii suur, et nõela otsa oleks näpuga vastaspoolelt õrnalt tunda. Siinkohal kehtib tavapärane nõelaaugukaamera põhimõte, mille kohaselt on augu suurus ja teravus pöördvõrdelises seoses: mida väiksem auk, seda teravam pilt.

Kuna nõela läbimisel paindub purgi plekk augu ümbert sissepoole, siis tuleks tekkinud kühm liivapaberiga likvideerida, sest see jällegi kitsendab vaatenurka ja tekitab peegeldusi. Kui purk on värvitud ja augustatud, tuleb sellele ehitada veekindel kate, millega saaks kaamera hiljem sulgeda.

Järgmises etapis tuleb fotopaber kaamera sisse toimetada. Selle jaoks piisab hämaras-pimedast ruumist ja punase lambi valgusest. Protsessi lihtsustamiseks võiks olla eelnevalt tehtud šabloon põhja kinni katmiseks. Mustvalge RC-fotopaber (fiiberpaber võib pikemal kasutamisel niisketes oludes laguneda) peab jääma vastu purgi sisekülge nii, et nõelaaugu mõlemale poole jääb umbes sentimeeter-kaks vaba ruumi.

Edasi tuleb leida sobiv koht kaamera vertikaalseks kinnituseks kust see liikuda ei saa ning ka nii, et kaanega osa oleks allapoole, et vesi sisse ei pääseks. Kui pikim aeg säritamiseks on põhimõtteliselt piiramatu, siis võib esimeste katsetuste jaoks kaamerad ka mõne päeva või nädala pärast maha võtta. Üles tuleks kindlasti panna mitmeid kaameraid, kuna erinevatel põhjustel ei pruugi kõik pildid õnnestuda.

Viimaseks toiminguks on pildi skaneerimine või üles pildistamine ja siis töötlemine. Negatiivist tuleb pilt arvutis positiiviks muuta ja see ümber vertikaaltelje õigeks keerata. Töötluses on kõige olulisemad tööriistad kontrast, heledad-tumedad alad, saturatsioon. Loomulikult võib kasutada ka kõikvõimalikke muid tööriistu, kuid liigne töötlemine ei ole ka soovituslik. Ära ei tohi unustada, et skaneerimisel originaalnegatiiv tuhmub ja nii oleks hea teha kohe kvaliteetne skan ja see muutmata kujul ka ajaloo tarbeks alles jätta. Kvaliteetskanneri kasutamisel tuleb leida selline punktitihedus, mille juures skanner vahepeal mõtlema ei jääks, sest nii võivad tekkida triibud nii digitaalsele kujutisele kui ka negatiivile ja pildi jäädavalt hävitada.