Mine sisu juurde

Sola scriptura

Allikas: Vikipeedia

Sola scriptura ehk sola Scriptura (ladina keelest; 'üksnes pühakiri') on reformatsiooni ajal sõnastatud ja populariseeritud põhimõte, mille järgi Piibel on kristliku usu ja elu õpetuses kõrgeim ja eksimatu allikas. Seda rõhutatakse eeskätt luterlikus, reformeeritud ja anglikaani traditsioonides (nn magisteriaalses protestantismist, eristamaks neid radikaalsest reformatsioonist).[1][2] Põhimõte ei väida, et pühakiri on ainus autoriteet, vaid et see on ainus ilmeksimatu ja ülimuslik autoriteet. Kõik teised autoriteedid võivad, erinevalt Jumala sõnast, eksida, seega kirikukogusid, usutunnistusi ja õpetusameteid käsitletakse küll autoriteeti omavatena, kuid ekslikena ning pühakirjale alluvatena. [3]

Sõnavara ja definitsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Sola Scriptura eristub järgnevalt:

Nuda/Sola Scriptura – traditsiooni täielikult eirav lähenemine (reformatsiooni peavool seda ei õpetanud).

Prima Scriptura – pühakiri kui esimene autoriteet koos teiseste abiallikatega (nt anglikaani kiriku teoloogias).

Reformatoorses teoloogias kõneldakse sageli pühakirjast kui norma normans (normeeriv norm) ja usutunnistuste/kirikukogude kui norma normata (normeeritud norm) suhtest.[4]

Piibel kui self-authenticating (ingl) allikas ehk iseend tõendav teos. Selle seisukoha raames väidetakse, et pühakiri kannab endas jumaliku autoriteedi nähtamatut märki, mida Püha Vaim kinnitab usklike südames ja kirikus (testimonium Spiritus Sancti internum).[5]

Piibellik alus

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformatoorsed autorid viitavad muu hulgas järgmistele allikatele:

2Tm 3:15–17 (pühakirja piisavus valmisolekuks "igale heale teole"),

Js 8:20; Ap 15; Gl 1:8 (õpetuse, sh apostlite endi tunnistuste ja tegude, hindamine Jumala sõna järgi),

Mk 7:6–13 (inimlik pärimus vs Jumala sõna),

Ap 17:11 (Beroia koguduse üllameelsus, kuna nad uurisid pühakirja).[6]

Samal ajal tõlgendatakse 2Ts 2:15; 1Tm 3:15 jms lõike nii, et kiriklik pärimus ja õpetusamet on reaalsed, kuid alluvad pühakirjale (Sacra scriptura sui ipsius interpres – pühakiri on iseenda tõlgendaja).[7]

Ajalooline kujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki terminit sola scriptura ei kasutatud, oli pühakirja kui ainsa eksimatu usu ja õpetuse normi põhimõte varakirikus laialt levinud. Kirikuisad pidasid pühakirja jumalikult inspireerituks ja piisavaks, millele kõik teised autoriteedid, sealhulgas usureegel (ladina keeles regula fidei), pidid alluma. Usureegel ei olnud iseseisev ilmutuse allikas, vaid pühakirja apostelliku õpetuse kokkuvõte ja tõlgendusvõti, mis aitas kaitsta kirikut hereetiliste, eriti gnostiliste voolude eest.[8][9]

Irenaeus võitles gnostikute vastu, kes väitsid endal olevat salajase suulise pärimuse. Lisaks kirjeldab Irenaeus detailselt, kuidas gnostikud pühakirja autoriteedist kõrvale hiilisid. Esiteks väitsid nad, et pühakiri on ebaselge ja vastuoluline. Teiseks, kui neid pühakirjaga siiski kummutati, väitsid nad, et tõde ei saagi leida ilma nende salajase, suulise pärimuseta, mis olevat apostlitelt edasi antud ja mis annab ainsa õige võtme pühakirja tõlgendamiseks.[10] Irenaeus rõhutas, et apostlite kuulutus on usaldusväärselt talletatud just pühakirjas:

„Mida nad [apostlid] esmalt avalikult kuulutasid, selle andsid nad hiljem Jumala tahtel meile edasi Pühakirjas, et see oleks meie usu alus ja sammas.”[11]

Irenaeuse jaoks oli pühakiri nagu kuninga mosaiikportree, mille gnostikud olid lahti võtnud ja rebase pildiks kokku pannud. Usureegel ja kiriku pärimus aitasid taastada algse pildi, mis oli pühakirjas juba olemas, mitte ei loonud uut.[12]

Tertullianus väitis oma teoses "De praescriptione haereticorum", et hereetikutel pole õigust pühakirja kasutada, kuna see kuulub kirikule, mis on pärinud selle otse apostlitelt. Tema jaoks oli usureegel pühakirja sisu lühikokkuvõte, mille abil sai tõrjuda uusi ja apostliku pärandiga sobimatuid tõlgendusi.[13]

Cyrillus Jeruusalemmast andis ristitavatele katehheesidel selge juhise, mis on üks otsekohesemaid pühakirja ülimuslikkuse kinnitusi patristilisest ajastust:

„Mis puudutab usu jumalikke ja pühasid müsteeriume, siis ei tohi edasi anda isegi mitte kõige väiksemat asja ilma Pühakirjata. [...] Sest see meie pääste kindlus ei tule mitte leidlikust arutlusest, vaid Pühakirja tõestusest.”[14]

Athanasios märkis oma 39. lihavõttekirjas, kus ta defineeris Uue Testamendi kaanoni, et just need raamatud on "pääste allikad" ning „üksnes nendes õpetatakse jumalakartlikkuse õpetust. Ärgu keegi neile midagi lisagu ega neist midagi ära võtku.”[15] Ta eristas selgelt kanoonilisi raamatuid teistest headest raamatutest (nagu Hermase Karjane), mida võis lugeda, kuid millele ei tohtinud rajada kiriku õpetust.

Origenes lähtus hermeneutilisest põhimõttest, et „pühakiri tõlgendab pühakirja” (Scriptura sui ipsius interpres). Tema nägemuses suunab usureegel pühakirja lugemist, kuid tõlgenduse lõplikuks mõõdupuuks jääb Piibli kanooniline tervik, kus selgemad kohad valgustavad raskemini mõistetavaid.[16]

Augustinus tegi terava vahe pühakirja eksimatu autoriteedi ja kõikide teiste kirjutiste, sealhulgas kirikukogude otsuste ja piiskoppide teoste vahel. Oma kuulsa lause „Ma ei usuks evangeeliumi, kui katoliku kiriku autoriteet mind selleks ei ajendaks,” selgitas ta kontekstis, et kirik on pühakirja usaldusväärne tunnistaja, mis juhatab inimese selle juurde, mitte pühakirjast kõrgem autoriteet. Õpetuslikes küsimustes oli tema seisukoht ühene:

„Ainult kanoonilistele Pühakirja raamatutele olen õppinud osutama sellist aukartust ja austust, et ma usun vankumatult, et ükski nende autor ei ole kirjutamisel eksinud.”[17]

Kokkuvõte: pühakiri kui Norma normans

[muuda | muuda lähteteksti]

Varakristlike autorite seisukoha võib kokku võtta põhimõttega, et pühakiri on normatiivne norm (norma normans), samas kui usutunnistused ja kiriku õpetus on normeeritud normid (norma normata). See tähendab, et pühakiri seab standardi, mille järgi kõiki teisi õpetusi mõõdetakse. Ajaloolane Heiko Oberman on kirjeldanud seda kui "Traditsioon I" kontseptsiooni, kus on ainult üks ilmutuse allikas (pühakiri), mida traditsioon ustavalt edasi annab ja tõlgendab. See erineb hiliskeskaegsest "Traditsioon II" vaatest, mis nägi pühakirja kõrval eksisteerivat iseseisvat suulist traditsiooni kui teist ilmutuse allikat.[18]

Reformaatorid, nagu Martin Luther ja Johann Calvin, nägid oma tegevuses tagasipöördumist selle varakristliku "Traditsioon I" mudeli juurde. Nad seadsid pühakirja tagasi ainsaks eksimatuks kohtunikuks (iudex supremus) kõikides usku puudutavates vaidlustes, samas kui usutunnistusi ja kirikuisade kirjutisi hinnati kasulike ning abistavate allikatena, kuid pühakirjale allutatutena.[19]

Keskajal läbis pühakirja autoriteedi mõistmine keeruka arengu. Kuigi pühakiri säilitas teoreetiliselt oma koha ilmutuse kõrgeima allikana, muutus selle suhe kirikliku pärimuse ja paavsti autoriteediga üha komplekssemaks. Sel perioodil toimunud areng lõi pinnase reformatsiooniaegseks sola scriptura põhimõtte sõnastamiseks.

Varakeskaeg ja "Glossa ordinaria"

[muuda | muuda lähteteksti]

Varakeskajal olid pühakirja peamisteks säilitajateks ja uurijateks kloostrid, kus mungad tegelesid käsikirjade kopeerimise ja kommenteerimisega. Karolingide renessansi ajal 8.–9. sajandil tehti esimesi katseid standardiseerida Vulgata teksti, mis näitas püüdu tagada usaldusväärne alustekst.[20]

Alates 12. sajandist sai kõrgkeskaegse piibliuurimise nurgakiviks "Glossa ordinaria" ehk "standardne/harilik gloss". See oli pühakirja väljaanne, kus piiblitekst oli lehekülje keskel ning seda ümbritsesid veergudel ja ridade vahel kommentaarid ehk glossid. Need glossid ei olnud originaalsed, vaid koosnesid peaaegu täielikult varasemate õpetajate (Ambrosius, Hieronymus, Augustinus, Gregorius Suur jt) tsitaatidest. "Glossa ordinaria" kinnistas arusaama, et pühakirja tuleb lugeda läbi autoriteetse pärimuse prisma. See ei olnud veel pühakirja ja pärimuse vastandamine, vaid pigem sümbioos, kus pärimus oli pühakirja usaldusväärne seletaja.[21]

Skolastika ja pühakirja tõlgendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgskolastika ajastul (12.–13. sajand) muutus teoloogia ülikoolides süstemaatiliseks teaduseks. Keskseks meetodiks sai pühakirja neljakordne tõlgendusviis (ld quadriga), mis otsis tekstist nelja tähendustasandit:

Sõnasõnaline/ajalooline (sensus literalis) – mida tekst otse ütleb. Allegooriline (sensus allegoricus) – mida tekst ütleb usu ja Kristuse kohta. Tähenduslik/moraalne (sensus tropologicus) – mida tekst ütleb kristlase elu ja tegude kohta. Anagoogiline (sensus anagogicus) – mida tekst ütleb tulevase kirkuse ja eshatoloogia kohta. Kuigi see meetod avas ukse mitmetähenduslikkusele, rõhutasid skolastikud, eriti Thomas Aquinas, et kõik teised tähendused peavad põhinema sõnasõnalisel tähendusel. Thomase sõnul on teoloogilises argumentatsioonis ainus kehtiv alus just pühakirja sõnasõnaline tähendus, sest ainult see pärineb otse autorilt (nii inim- kui ka jumalikult autorilt).[22] Seega, kuigi Thomas lõi massiivse teoloogilise süsteemi, mis tugines paljus ka Aristotelese filosoofiale, jäi pühakiri tema jaoks püha õpetuse (sacra doctrina) aluseks ja eksimatuks allikaks.

Hiliskeskaeg ja reformieelsed liikumised

[muuda | muuda lähteteksti]

Hiliskeskajal (14.–15. sajand) hakkas varasem pühakirja ja pärimuse harmooniline suhe, vähemasti ülikoolides, murenema. Üha enam levis seisukoht, et pärimus (eriti paavstide ja kirikukogude dekreedid) on pühakirjast eraldi seisev ja sellega võrdne ilmutuse allikas, mis reaalses praktikas tähendas pühakirja allutamist paavstidele ja kirikukogudele. Ajaloolane Heiko Oberman on seda nimetanud üleminekuks "Traditsioon I" (pärimus kui pühakirja tõlgendus) mudelilt "Traditsioon II" (pärimus kui iseseisev allikas) mudelile.[23] See areng tekitas pingeid ja vastureaktsioone. Sellele reageerisid teravalt reformatsiooni-eelsed mõtlejad, kes nõudsid tagasipöördumist pühakirja kui ainsa ülima autoriteedi juurde.

Kuigi skolastiline teoloogia püüdis hoida pühakirja ja pärimust harmoonias, ei olnud see seisukoht kirikus ainuvõimalik. Eriti hiliskeskajal tekkisid mõjukad liikumised ja isikud, kes seadsid pühakirja autoriteedi kiriklikust hierarhiast, sealhulgas paavstist, kõrgemale.

Kontsiliaristlik liikumine (14.–15. sajand), mida juhtisid näiteks kardinalid Pierre d'Ailly ja Jean Gerson, väitis Läänekiriku skisma lahendamiseks, et üleüldine kirikukogu on siiski paavstist kõrgem, kuna kirikukogu autoriteet tuleneb otse pühakirjast. See positsioon taotles pühakirja muutmist ülimaks kohtunikuks, mille alusel võis paavsti tegevust kritiseerida ja isegi teda ametist tagandada (varem oli kirik mõistnud postuumselt hukka hereetikust paavsti Honorius I 683. aastal ning aastal 963 olid piiskopid tagandanud kurikuulsa paavsti Johannes XII).[24]

Samal ajal rõhutas humanistlik liikumine ad fontes ("allikate juurde") põhimõtet, mis tähendas pühakirja uurimist algkeeltes. Kardinalid nagu Francisco Jiménez de Cisneros Hispaanias andsid välja mitmekeelseid Piibleid, mis rõhutasid algteksti tähtsust.

Vahetult enne reformatsiooni tegutses Itaalias nn Spirituali rühmitus, kuhu kuulusid mitmed kardinalid, näiteks Gasparo Contarini ja Reginald Pole. Pühakirja isikliku uurimise kaudu jõudsid nad õigeksmõistuõpetuses järeldustele, mis olid väga sarnased Martin Lutheri omadele. Contarini püüdis Regensburgi usurahukõnelustel (1541) leida protestantidega pühakirjal põhinevat kompromissi, osutades sellele, et enne Trentot polnud ka kardinalide seas ühtset ja jäika arusaama pärimuse ja pühakirja suhtest.[25]

John Wycliffe (u 1330–1384) Inglismaal väitis, et pühakiri on ainus tõeline seadus (dominium) nii kiriku kui ka ilmaliku võimu jaoks. Ta kritiseeris paavstlust ja kiriku rikkust, tuginedes argumendile, et need ei ole pühakirjaga kooskõlas. Wycliffe'i suurimaks panuseks peetakse Piibli esimese täieliku ingliskeelse tõlke inspireerimist, kuna tema veendumuse kohaselt pidi igal kristlasel olema võimalus kuulda pühakirja endale arusaadavas keeles ning seda lugeda.[26]

Jan Hus (u 1372–1415) Böömimaal võttis üle paljud Wycliffe'i ideed. Ta kuulutas, et ükski kristlane ei pea uskuma midagi, mis ei ole pühakirjas selgelt kirjas. Tema jaoks oli pühakiri ülim kohtunik, kellele pidid alluma isegi paavstid ja kirikukogud. Kui Konstanzi kirikukogu nõudis temalt oma vaadetest loobumist, keeldus Hus, öeldes, et ta saab seda teha vaid siis, kui teda veendakse pühakirja alusel. Tema hukkamine tuleriidal 1415. aastal muutis ta reformaatorite jaoks märtriks, kes suri pühakirja autoriteedi eest.[27]

Need hiliskeskaegsed liikumised ja teoloogilised nihked valmistasid otseselt ette pinnase Martin Lutheri ja teiste reformaatorite jaoks, kes sõnastasid sola scriptura põhimõtte vastusena "Traditsioon II" mudelile ja kiriku autoriteedi praktikatele, mida nad pidasid pühakirjaga vastuolus olevaks.

Reformatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Martin Luther ja Johann Calvin sõnastasid sola Scriptura kui kriteeriumi, mille järgi hinnata teoloogilisi väiteid ja traditsiooni. Reformaatorid ei pooldanud kiriku pärimuse eitamist, nagu seda tegid näiteks anabaptistid, vaid taotlesid selle allutamist pühakirjale. Humanistlik filoloogia (heebrea/kreeka) ja piiblitõlked mängisid selles võtmerolli.[28][29]

Reformatsioonijärgne areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Süsteemaatilised kokkuvõtted luterlikes ja reformeeritud dogmaatikates (Chemnitz, Gerhard; Turretin) ning usutunnistustes ("Augsburgi usutunnistus", "Westminsteri usutunnistus", "Kolmkümmend üheksa artiklit") määratlesid põhimõtte täpsemalt.[30][31]

Teoloogiline sisu

[muuda | muuda lähteteksti]

Autoriteet: Piibel kui Jumala poolt sisendatud, lõplik allikas ja kõrgeim kohtunik ususasjus ning elus.[32]

Piisavus: kõik, mis on päästeks ja vagaduseks tarvilik, on pühakirjas selgelt ette antud (mitte et Piibel õpetaks kõiki teadmisi, pisidetaile jms).[33] Sellega ei väideta, et Piibel oleks piisav sedasi, nagu see juhendaks inimest kõigis tema argistes tegemistes (nt kas osta auto või mitte). Sellega taotletakse seda, et kõige kohta, mis puudutab päästet, usku ja püha elu, on Piiblis sisalduv piisav.

Selgus (perspicuitas): kõik päästeks hädavajalik on tavaliste vahenditega saadaval (kiriklike õpetamispraktikate raames).[34] Pühakirja selguse doktriin ei tähenda, et iga asi Piiblis oleks selge kõigile, kes seda loevad, vaid et hingeõndsuseks ja päästeks vajalik on selge.

Tõlgenduse reegel: pühakiri tõlgendab pühakirja ja kaanoniline kooskõla (Scriptura sui ipsius interpres).[35]

„Iseend tõendav” (self-authenticating): Püha Vaim kinnitab Sõna autoriteedi kirikus ja usklikus. Kirikukogud ja usutunnistused ei loo selle autoriteeti, vaid tunnistavad selle olemasolu.[36]

Eristused ja väärarusaamad

[muuda | muuda lähteteksti]

Sola ≠ nuda/solo: reformatoorsed autorid ja kirikud kasutasid täiendavate ja tõlgenduslike autoriteetidena kirikuisade tekste, usutunnistusi ja kirikukogude otsuseid, kuid hindasid neid pühakirja järgi, kuna nende jaoks oli pühakiri ainus ilmseksimatu tõe allikas. See eristus näiteks (ana)baptistlikust praktikast, kus Piibel on ainus autoriteet.

Materiaalne vs formaalne piisavus (Mathison): kas pühakirjast üksi järeldub kogu õpetus või vajatakse „usureeglit”/katkematut lugemist – mõlemal juhul jääb pühakiri ülimuslikuks.[37]

„Igaüks on iseenda paavst ja tõlgendab Piiblit nii, nagu tahab” – reformatoorne praktika rõhutab jutluse ja katehheesi kaudu kiriklikku (mitte individualistlikku) lugemist katkematu kristliku pärandi valguses, mille lõplikuks mõõdupuuks on pühakiri.

Võrdlus teiste traditsioonidega

[muuda | muuda lähteteksti]

Roomakatoliku käsitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Trento kirikukogu (1546) ja Dei Verbum (1965) sõnastavad Scriptura et Traditio: pühakiri ja pärimus pärinevad „samast jumalikust allikast”, korrektne ja autoriteetne tõlgenduse annab magisteerium.[38][39] Reformatoorne vastus Roomale oli, et pühakiri, mitte inimesed, on kõrgeim kohtunik, kus usutunnistused ja kirikukogude otsused on tunnistavad (pühakirjale alluvad) autoriteedid.[40]

Õigeusu käsitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Õigeusu teoloogias paikneb pühakiri kiriku liturgilises elus samaväärsel kohal pärimusega. Püha pärimust tõlgendatakse kui Püha Vaimu elu, selle tegutsemise tunnistust, kirikus. Reformatoorne kriitika puudutab autoriteetide hierarhiat (kus pühakiri on kõige kõrgem) ja normatiivsust (pühakiri kui kõige mõõdupuu).[41][42]

Anglikaani ja teised protestantlikud positsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

"Kolmkümmend üheksa artiklit" rõhutab, et pühakiri „sisaldab kõike, mis on päästeks vajalik” ning anglikaani kirik näeb Piiblit primaarse autoriteedina, väärtustades seejuures kõrgelt kiriku pärimust. Paljud nüüdisaja vaba­kirikud (nt baptistid) jagavad sola Scriptura põhimõtet, kuid ajalooliselt ei kuulu nad magisteriaalsest reformatsioonist tekkinud kirikute hulka, vaid pärinevad radikaalsest reformatsioonist.

Kaanon ja sola Scriptura

[muuda | muuda lähteteksti]

Küsimuses, kuidas määratles kirik kaanoni piirid, rõhutas reformatoorne käsitus, et kirik tunnistab ja võtab vastu apostliku kaanoni, mitte ei loo seda. Ajalooliselt kujunes funktsionaalne konsensus Vana ja Uue Testamendi raamatute ümber, mis sai kirikliku kinnituse.[43][44][45] Tänapäevani on püsivad erimeelsused kristlike denominatsioonide vahel kaanoni ulatuslikkuse üle.

Hermeneutika ja praktika

[muuda | muuda lähteteksti]

Kanooniliste tekstide kiriklik lugemine. Jutlus funktsioneerib kui pühakirja kuulutamine ja seletamine. Õpetajad, piiskopid, diakonid jt on pühakirjale alluvad autoriteedid.

Protestantlik pärimus rõhutab algkeelte tähtsust. Enim kasutatud kriitilised väljaanded nüüdisaegsetel piiblitõlgetel: BHS/BHQ, NA28/UBS5.[46]

Tänapäevane areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Sola Scriptura mõtestamist on 20.–21. sajandil rikastanud mitu paralleelset liikumist.

Piibli autoriteet ja eksimatus on viimaste sajandite jooksul seatud kahtluse alla, kuid 20. saj teisest poolest on vastureaktsioon kriitikale muutunud nähtavamaks. Rahvusvahelise evangeelse liikumise verstapostid on Lausanne’i lepe (1974) ja Manila manifest (1989), mis kinnitavad pühakirja kõrgeimat autoriteeti misjoni ja elu jaoks. Anglo-Ameerika kontekstis tähistas "Chicago Statement on Biblical Inerrancy" (1978) laialt tsiteeritud konsensusdokumenti konservatiivse evangeelse spektri sees. 2016. aastal ilmunud teos koondab analüüse "The Enduring Authority of the Christian Scriptures" (toim. professor D. A. Carson).[47][48][49]

Kanooniline ja teoloogiline piiblitõlgendus. Brevard S. Childsi kanooniline lähenemine ja nn theological interpretation of Scripture (TIS) on rõhutanud, et kirik loeb Piiblit kui kanoonilist tervikut ja teoloogiast juhinduva praktika raames. Esinduslikud nimed on John Webster, Kevin J. Vanhoozer, Stephen E. Fowl, Francis Watson, R. W. L. Moberly jpt.[50][51][52]

„Self-authenticating” pühakiri ja kaanoni kujunemine. Reformatoorses teoloogias on uuesti arutatud pühakirja iseennast tõendavat iseloomu (testimonium Spiritus Sancti internum) ning kaanoni vastuvõtmist (kirik tunnistab, mitte ei loo; Newton tunnistas gravitatsiooni olemasolu, mitte ei loonud seda). Rohkesti teemakohast arutlust koondavad Michael J. Krugeri ja Matthew Barretti käsitlused.[53][54]

Hermeneutilised vaidlused. Arutletakse, kuidas seostada pühakirja ülimuslikkust kriitiliste meetodite, kirjandusliku analüüsi ja kirikliku lugemisega. Näiteks Kevin J. Vanhoozeri kanonilise kooskõla ja draamateoloogiline raamistik (doktriin kui nö näitlemisjuhis kirikule).[55]

Oikumeeniline dialoog. Katoliku ja protestantlike teoloogide vahel on jätkunud arutelu pühakirja, pärimuse ja magisteeriumi suhte üle (nt Dei Verbum, 1965; mitmed luterlik-katoliiklikud dialoogid). Reformatoorne pool rõhutab jätkuvalt pühakirja kõrgeima kohtuniku rolli, tunnustades samas usutunnistuste ja varakiriku otsuste tunnistavat autoriteeti.[56][57]

Globaalne kristlus ja kirikukorrad. Anglikaani osaduses (nt GAFCONi deklaratsioonid) ja mitmes globaalse lõuna kirikus on pühakirja ülimuslikkuse rõhutamine olnud identiteedi ja distsipliinitüli lahendamisel keskne teoloogiline viide.[58]

Kokkuvõttes kirjeldavad tänapäevased arutelud Sola Scripturat kui kiriklikku praktikat: pühakirja ülimuslik autoriteet, mida loetakse kanoonilise tervikuna ja kuulutatakse kiriku elus, arvestades samas usutunnistuste ja õpetuslike kokkuvõtete abistavat rolli.

Eesti kontekst

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis seostub Sola Scriptura ajalooliselt reformatsiooni vastuvõtmise, piiblitõlgete ja kirikliku haridusega.

Õpetuslik alus. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tugineb Augsburgi usutunnistusle ja luterlikele usutunnistustele (Book of Concord) kui pühakirjale alluvatele tunnistustele. Konfessionaalses luterluses on pühakiri „kõrgeim kohtunik”.[59][60]

Piibel ja rahvuskultuur. 1739. aasta tervikpiibli ilmumine (Anton Thor Helle toimetusel) mõjutas otsustavalt eesti kirjakeele kuju ja rahva haridust. Piiblilugemine oli luterliku kiriku katehheesi tuum. Eesti piiblitõlgete arengut kannavad Eesti Piibliselts (asut. 1813; taasasut. 1991) ja akadeemilised koostöövõrgustikud (nt EKI Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants).[61][62]

Teadus ja koolitus. Tartu Ülikooli usuteaduskond ja EELK Usuteaduse Instituut on kujundanud kohalikku eksegeesi ja hermeneutika õpetust. Märkimisväärne on näiteks Toomas Pauli panus piibliteaduse populariseerimisel, Kalle Kasemaa tõlked ja kommentaarid ning Randar Tasmuthi ja Urmas Nõmmiku teadustöö heebrea ja kreeka piibliteksti ning tõlgenduse alal.[63][64][65]

Jutlus ja katehhees on kiriklikes praktikates pühakirja kuulutamise ja seletamise põhivormid. Luterliku kiriku pietismilaine tulemusel tärganud piibliringide praktika on jätkuvalt toimuv. Piibliringid ja rahvakeelsed tõlked (1997–, 1999–, 2000– jm) toetavad koguduslikku lugemist. Erakirikute ja vabakoguduste seas jagatakse üldjoontes Piibli ülimuslikkuse põhimõtet, ehkki kirikukorra ja usutunnistuste rolli mõistetakse erinevalt (viimaseid Eesti vabakogudustel reeglina pole).

Nüüdisaegsete arutelude ja väljakutsete raames peetakse oluliseks tasakaalu. Taotletav ideaalpilt on pühakirja ülimuslikkuse hoidmine ning teaduslike meetodite ja kirikliku lugemistraditsiooni ühendamine. Eestikeelsete piiblitõlgete uuendamine, uue tõlke loomine ning noortele suunatud õpetus on Eesti kontekstis pidev tööpõld.

  1. ↑ Alister E. McGrath, Reformation Thought: An Introduction, 4. tr., Wiley-Blackwell, 2012.
  2. ↑ Herman Bavinck, Reformed Dogmatics, kd I, Baker, 2003.
  3. ↑ Westminsteri usutunnistus I.10; Book of Concord (1580) eel- ja järeltööd.
  4. ↑ Richard A. Muller, Post-Reformation Reformed Dogmatics, Baker, 2003.
  5. ↑ John Calvin, Institutio, I.7–8; Kevin J. Vanhoozer (toim.), Dictionary for Theological Interpretation of the Bible, Baker, 2005.
  6. ↑ John Webster, Holy Scripture: A Dogmatic Sketch, Cambridge University Press, 2003.
  7. ↑ Robert Letham, Systematic Theology, Crossway, 2019.
  8. ↑ J. N. D. Kelly, Early Christian Doctrines (Harper, 1978).
  9. ↑ Jaroslav Pelikan, The Christian Tradition, kd 1 (University of Chicago Press, 1971).
  10. ↑ Irenaeus, Adversus haereses 3.2.1.
  11. ↑ Irenaeus, Adversus haereses (Hereesiate vastu) 3.1.1.
  12. ↑ Irenaeus, Adversus haereses 1.8.1; 3.4. Vt ka F. F. Bruce, The Canon of Scripture (IVP, 1988).
  13. ↑ Tertullianus, De praescriptione haereticorum 21, 37. Vt ka Geoffrey D. Dunn, Tertullian (Routledge, 2004).
  14. ↑ Cyrillus Jeruusalemmast, Catecheses (Katehheetilised loengud) 4.17. Vt Edward Yarnold, The Awe-Inspiring Rites of Initiation (St Pauls, 1994).
  15. ↑ Athanasios, Epistula festalis 39. Vt ka Bruce M. Metzger, The Canon of the New Testament (Oxford University Press, 1987).
  16. ↑ Origenes, De principiis 4.2. Vt ka Henri de Lubac, History and Spirit: The Understanding of Scripture according to Origen (Ignatius Press, 2007).
  17. ↑ Augustinus, Kiri Hieronymusele (Epistula 82). Lauset kiriku autoriteedi kohta vt Contra epistulam Manichaei 5.6. Vt ka John C. Cavadini (toim.), Augustine through the Ages: An Encyclopedia (Eerdmans, 1999).
  18. ↑ Heiko A. Oberman, The Harvest of Medieval Theology (Baker Academic, 2000), lk 361–373.
  19. ↑ Vt Westminsteri usutunnistus, ptk 1.10; Book of Concord (1580), Solidaarne deklaratsioon, Sissejuhatus. Vt ka Richard A. Muller, Post-Reformation Reformed Dogmatics, kd 2 (Baker, 2003).
  20. ↑ Rosamond McKitterick, The Frankish Church and the Carolingian Reforms, 789-895 (London: Royal Historical Society, 1977).
  21. ↑ Lesley Smith, The Glossa Ordinaria: The Making of a Medieval Bible Commentary (Leiden: Brill, 2009).
  22. ↑ Thomas Aquinas, Summa Theologica, I osa, küsimus 1, artikkel 10.
  23. ↑ Heiko A. Oberman, The Harvest of Medieval Theology (Baker Academic, 2000), lk 361–373.
  24. ↑ Brian Tierney, Foundations of the Conciliar Theory: The Contribution of the Medieval Canonists from Gratian to the Great Schism (Cambridge: Cambridge University Press, 1955).
  25. ↑ [Lisa siia viide Contarini ja Regensburgi kohta, nt Elisabeth G. Gleason, Gasparo Contarini: Venice, Rome, and the Reformation]
  26. ↑ Anne Hudson, The Premature Reformation: Wycliffite Texts and Lollard History (Oxford: Clarendon Press, 1988).
  27. ↑ Matthew Spinka, John Hus: A Biography (Princeton, NJ: Princeton University Press, 1968).
  28. ↑ Heiko A. Oberman, The Dawn of the Reformation, Eerdmans, 1992.
  29. ↑ David C. Steinmetz, Reformers in the Wings, Oxford University Press, 2001.
  30. ↑ Herman Bavinck, Reformed Dogmatics, I, Baker, 2003.
  31. ↑ Westminsteri usutunnistus (1647), ptk I.
  32. ↑ John Frame, The Doctrine of the Word of God, P&R, 2010.
  33. ↑ Keith A. Mathison, The Shape of Sola Scriptura, Canon Press, 2001.
  34. ↑ Westminsteri usutunnistus I.7.
  35. ↑ John Webster, Holy Scripture, Cambridge, 2003.
  36. ↑ John Calvin, Institutio, I.7–9.
  37. ↑ Keith A. Mathison, The Shape of Sola Scriptura, 2001.
  38. ↑ Dei Verbum, Vatikani II, 1965.
  39. ↑ Katoliku Kiriku Katekismus, 1992.
  40. ↑ Kevin J. Vanhoozer, The Drama of Doctrine, Westminster John Knox, 2005.
  41. ↑ Kallistos Ware, The Orthodox Church, Penguin, 1997.
  42. ↑ John Behr, The Way to Nicaea, St Vladimir’s Seminary Press, 2001.
  43. ↑ F. F. Bruce, The Canon of Scripture, IVP, 1988.
  44. ↑ Bruce M. Metzger, The Canon of the New Testament, Oxford University Press, 1987.
  45. ↑ Michael J. Kruger, Canon Revisited, Crossway, 2012.
  46. ↑ Brevard S. Childs, Introduction to the Old Testament as Scripture, Fortress, 1979.
  47. ↑ The Lausanne Covenant (1974); The Manila Manifesto (1989).
  48. ↑ Chicago Statement on Biblical Inerrancy (1978).
  49. ↑ D. A. Carson (toim.), The Enduring Authority of the Christian Scriptures. Eerdmans, 2016.
  50. ↑ Brevard S. Childs, Introduction to the Old Testament as Scripture. Fortress, 1979.
  51. ↑ John Webster, Holy Scripture: A Dogmatic Sketch. Cambridge University Press, 2003.
  52. ↑ Kevin J. Vanhoozer (toim.), Dictionary for Theological Interpretation of the Bible. Baker, 2005.
  53. ↑ Michael J. Kruger, Canon Revisited: Establishing the Origins and Authority of the New Testament Books. Crossway, 2012.
  54. ↑ Matthew Barrett (toim.), God’s Word Alone: The Authority of Scripture. Zondervan, 2016.
  55. ↑ Kevin J. Vanhoozer, The Drama of Doctrine. Westminster John Knox, 2005.
  56. ↑ Dei Verbum. Vatikani II kirikukogu, 1965.
  57. ↑ Robert Kolb & Timothy J. Wengert (toim.), The Book of Concord. Fortress, 2000.
  58. ↑ The Jerusalem Declaration (GAFCON), 2008.
  59. ↑ EELK Usuteaduslikud alusdokumendid (EELK Konsistoorium).
  60. ↑ Augsburgi usutunnistus, art. VII; Book of Concord, eessõnad ja ptk De Scriptura sacra käsitlus.
  61. ↑ Eesti Piibliselts: ajaloo ülevaated ja väljaannete nimestikud.
  62. ↑ Eesti Keele Instituut, Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants.
  63. ↑ Toomas Paul, Eesti piiblitõlke ajalugu (artiklid ja kogumikud).
  64. ↑ Kalle Kasemaa, Apokrüüfid (tõlked ja saated).
  65. ↑ Randar Tasmuth (toim.), Uue Testamendi sissejuhatused; Urmas Nõmmik, Vana Testamendi eksegeesi käsitlused.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sola_scriptura&oldid=6994891"